Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 25

27

millest Steven võis kokku käänata kõige jaburamaid itaalia-inglise lauseid, iseennast herneks hirnudes. Läinud, läinud, läi-nud. Nagu minu e-posti aadress.

Nagu kõik.

Mõni eluline tobedus on samaks jäänud. Ma sõidan endi-selt autoga, käin teisipäeviti ja reedeti toidupoes, ostan uusi kleite ja käekotte, jõuan korra kuus Iannuzzi salongi juuksu-risse. Mitte et ma oleks oma soengut muutnud – mul oleks vaja liiga palju väärtuslikke sõnu, et seletada Stefanole, kui palju ühes kohas maha võtta ja teises alles jätta. Minu oma lõbuks lugemine piirdub nüüd uusima energiajoogi reklaamtahvlitega, koostisainete nimekirjaga ketšupipudelitel, pesemisjuhistega pesuetikettidel: mitte valgendada.

Kõik see kokku on vapustav lugemisvara.

Pühapäeviti viime me lapsed kinno ning ostame popkorni ja limonaadi ja neid väikeseid täisnurkseid šokolaadikarpe, kus on kõige peal suhkrupärlid, mida saab ainult kinost, mitte kunagi poest. Sonia naerab alati multikate peale, mida näida-takse, kuni rahvas saali valgub. Filmid juhivad hetkeks mõtted mujale, see on ainuke koht, kus ma kuulen naiste hääli kit-senduste ja piiranguteta. Näitlejataride jaoks kehtivad eritingi-mused – kui nad parasjagu tööl on. Nende sõnad on mõistagi meeste kirjutatud.

Esimestel kuudel kiikasin ma ikka aeg-ajalt salamahti raamatusse, kritseldasin midagi kiiresti krõbuskipakile või munarestile, kirjutasin Patrickule huulepulgaga vannitoa-peeglile, et ma armastan teda. Mul olid oma põhjused, väga