Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 26

head põhjused – ära mõtle nende peale, Jean, ära mõtle nende naiste peale, keda sa toidupoes nägid – teha märkmeid ainult majas sees. Ühel hommikul tuli Sonia aga vannituppa, mär-kas huulepulgakirja, mida ta ei mõistnud lugeda, ja kilatas: „Tähed! Pahad!“

Sellest hetkest alates hoidsin ma teateid ainult oma peas, kirjutasin õhtuti mõne sõna Patrickule, kui lapsed olid juba voodis, ja põletasin siis paberiribad plekkpurgis. Ja kui arves-tada seda, milline Steven praegu on, ei söanda ma sedagi.

Patrick ja poisid lobisevad mu akna lähedal maja taga verandal koolist, poliitikast, uudistest, ning ritsikad siristavad pimedas aias. Nad teevad nii palju lärmi, poisid ja ritsikad. Kõrvulukustavat.

Neid kuulates põrkavad kõik minu sõnad peas edasi-tagasi, väljudes kurgust raske, tähenduseta ohkena. Ja kõik, millele ma mõelda suudan, on Jackie viimased sõnad, mis ta mulle lausus.

Mõtle selle peale, mida sa pead tegema, et vabaks jääda.

Nojah, rohkem kui see, et mitte persetki ei teinud, oleks ka päris hea algus olnud.