Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 30

32

Vaja oli veel ainult raudset rusikat, jõumehhanismi. Taas kord tundus, justkui oleks Jackie olnud selgeltnägija.

„Oota ainult,“ ütles ta, kui me oma korteri ainsa akna vahel odavaid nelgisigarette suitsetasime. Ta osutas üliõpilastele, kes marssisid viies korrapärases reas. „Näed neid reservohvitseride väljaõppekorpuse nagasid?“

„Jaa,“ ütlesin ma suitsu aknast välja puhudes, purk Lyso-lit käeulatuses, juhuks kui korteriperenaine peaks läbi astuma. „Ja siis?“

„Viisteist protsenti on mingit sorti baptistid. Kaksküm-mend protsenti roomakatoliiklased. Peaaegu viiendik väidab, et on mittekonfessionaalsed kristlased – mida iganes see siis ka ei tähenda.“ Ta üritas pahvida mõne suitsurõnga ja vaatas, kuidas need aknast välja tantsisklesid.

„Ja siis? Et siis ülejäänud? Peaaegu pooled on ühte- või teisi-pidi agnostikud.“

Jackie naeris. „Jeanie, kas su ajud on täitsa umbe jooksnud? Ma ei ole isegi veel maininud mormoone või metodiste või luterlasi või Tioga-kristlasi.“

„Tioga-misasju? Palju neid on?“

„Üks. Ma arvan, et ta on lennuväes.“

Nüüd oli minu kord naerda. Ma tõmbasin suure mahvi suitsu kurku, litsusin koni surnuks ja pritsisin ennast Lysoliga. „Nii et naljanumber.“

„Tema üksi küll. Aga ülejäänud mitte. See on väga religioosne organisatsioon.“ Jackie küünitas aknast välja, et paremini näha.