Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 42

44

Sam, Leo ja Steve astuvad tuppa sisse. Nad rüselevad pisut, et ennast parema koha peale sättida, ja ühtäkki ei ole minu jaoks enam ruumi. Närusest emast saab kasutu ema. Aitäh, Pat-rick. Aitäh, poisid.

Ma ei vihka neid. Ma kinnitan endale, et ma ei vihka neid.

Ent mõnikord siiski.

Ma vihkan seda, et minu perekonna mehed ütlevad Soniale, kui ilus ta on. Ma vihkan seda, et nemad lohutavad tüdrukut, kui ta tõukerattaga kukub, mõtlevad tema jaoks välja lugusid printsessidest ja merineitsitest. Ma vihkan seda, et mina pean pealt vaatama ja kuulama.

Mõnikord näen ma kurja vaeva, et meeles pidada, et nemad ei ole need, kes seda minuga tegid.

Perse.

Sonia on rahunenud, otsene hädaoht on möödas. Ent kui ma, selg ees, toast välja lipsan, märkan, et vennad on ettevaat-likud, ei taha õde puudutada. Juhuks kui tal peaks uus hoog peale tulema.

Elutoa nurgas on meie baar, turd puidust serveerimislaud, kõiksugu pudelid vedela tuimastiga. Läbipaistev viin ja džinn, karamellpruun Šoti viski ja burboon, tolli jagu Curaçao-pude-lisse jäänud koobaltsinist jooki, ostetud mitu aastat tagasi Polü-neesia-teemalise pikniku jaoks. Tahaotsa on pistetud see, mida ma otsin: grappa, teisisõnu Itaalia samakas. Ma sikutan pudeli ja lühikese jalaga pokaali välja, võtan mõlemad endaga tagu-misele verandale kaasa ja jään ootama, kuni kell lööb südaööd.