Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 29

31

Enne kui ma jõudsin teda takistada, oli ta välja arvutanud saadikutekoja numbrid. „Üheksateistkümne protsendi pealt kümne peale ja see on ainult California, New York ja Florida.“ Jackie pidas hetke pausi, et olla kindel, et ma teda veel kuu-lan. „Texas? Läinud. Ohio? Läinud. Kõik lõunaosariigid? Tuu-lest viidud, raisk. Ja sa arvad, et see on mingi juhuslik sähva-kas? Põhimõtteliselt oleme pärast järgmisi vahevalimisi tagasi üheksakümnendate alguses. Kaksa esindatus veel korra poo-leks ja seis on sama masendav nagu seitsmekümnendatel.“

„Päriselt ka, Jackie. Sa oled juba hüsteeriline.“

Tema sõnad lendasid minu pihta nagu mürginooled: „Keegi peab siin hüsteeriline olema.“

Kõige hullem kogu asja juures oli see, et Jackiel ei olnud õigus. Naiste osakaalu kongressis ei näpistatud mitte kahe-kümne protsendi pealt viie peale, vaid järgmise viieteistkümne aastaga ei jäänudki enam järele peaaegu midagi, mida vähe-maks võtta.

Viimaste valimiste ajaks olimegi jõudnud selle kujutelda-matu verstapostini ning näis, et Jackie ennustus, et me oleme tagasi üheksakümnendate alguses, pidas vett – tingimusel, et jutt käis 1890. aastate alguse kohta. Kongress oli niisama mitme-kesine nagu kausitäis vanillijäätist ning kaks naist, kes olid veel valitsuskabinetti alles jäänud, asendati kiiresti meestega, kes seisavad Jackie sõnu kasutades „selle eest, mis on riigile kõige parem“.

Piiblivöö oli paisunud ja laienenud ja kasvanud raudseks neitsiks.