Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 21

23

See valimisasi. Võiks arvata, et sotsiolingvist võtab mõnikord vaevaks natuke oma sõnavaraga tegeleda.

„Igal juhul,“ ütles ta, „mina lähen. Sa võid mind pärast tänada, kui senat Grace Murray ära kinnitab. Ta on praegu ainuke naine, kui sind peaks huvitama.“ Ta hakkas jälle jau-rama „nendest õiguskomitee misogüünsetest türapeadest kaks aastat tagasi“.

„Aitäh, Jackie.“ Ma ei suutnud oma hääles naeruvinet varjata.

Tema aga ei naeratanud.

„Okei.“ Ma lükkasin raamatu kõrvale ja pistsin pliiatsi hobusesabasse. „Kas sa võiksid mu kottimise järele jätta? Selles suhtes, et see neuroteaduse loeng on ilge kirves. Sel semest-ril on professor Wu ja tema juba ei hellita. Joe langes välja. Mark langes välja. Hannah langes välja. Need kaks New Delhi tüdrukut, kes kogu aeg käest kinni käivad ja kelle persed on vajutanud raamatukogu töötubadesse igikestvad jäljed, lan-gesid välja. Me ei istu igal teisipäeval ja ei räägi vastastikku anekdoote vihastest abielumeestest ja nende kurbadest nais-test, ega aruta selle üle, kas teismeliste tekstsõnumite keele-kasutus on tulevikureaalsus.“

Jackie võttis voodilt ühe raamatukoguraamatu, tegi selle lahti ja luges lehekülje päisest pealkirja „Wernicke afaa-siaga insuldipatsientide etioloogia“. „Kaasahaarav lugemine, Jean.“ Ta pillas raamatu käest tekile ning see maandus seal tuhmi mütsatusega.

„Ongi.“