Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 7
Оглавление9
Kuueaastasena peaks tema käsutada olema vägi, mis koos-neb kümnetest tuhandetest lekseemidest, iseseisvatest üksus-test, mis kogunevad, võtavad valveseisangu ning kuuletuvad käsklustele, mida jagab tema väike, ikka veel plastiline aju. Nii peaks olema, kui põhiõppeained ei oleks taandatud lihtsale aritmeetikale. Lõppude lõpuks, kunagi oodatakse minu tüt-relt, et ta teeks sisseoste ja hoolitseks majapidamise eest, oleks pühendunud ja kohusetruu abielunaine. Selleks on vaja mate-maatikat, aga mitte õigekirja. Mitte kirjandust. Mitte häält.
„Sina oled kognitiivlingvist,“ ütleb Patrick, kui ta tühje nõu-sid kokku korjab, utsitades Stevenit sama tegema.
„Olin.“
„Oled.“
Hoolimata aastasest harjutamisest imbub välja kolm üleliig-set sõna, enne kui ma suudan neid takistada: „Ei. Ma. Pole.“
Patrick vaatab, kuidas loendur tiksub kolm numbrit edasi. Ma tunnen, kuidas need rõhuvad mu rannet nagu kurjakuulu-tavad trummilöögid. „Aitab küll, Jean,“ ütleb mees.
Poisid vahetavad isekeskis murelikke pilke. See on sedasorti mure, et nad teavad, mis juhtub, kui loendur neist kolmest numbrist üle läheb. Üks, null, null. Siis ütlen ma oma viima-sed esmaspäevaks eraldatud sõnad. Sosistatud „head ööd“ on vaevu üle mu huulte lipsanud, kui Patricku anuv pilk leiab minu oma.
Ma võtan Sonia sülle ja kannan ta magamistuppa. Ta on nüüd raskem, peaaegu liiga suur tüdruk, et teda üles tõsta, ja mul läheb tarvis mõlemat kätt.