Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 16

18

„Väiksemat.“ Ma olen pärast oma viimast rasedust pidanud vaeva nägema, et kaalu alla saada.

Ta pööritab silmi.

„Jajah. Oota, kuni sul endal on üle neljakümnese ainevahe-tus. Ja millal sa Crooke’i lugema hakkasid? Ma ei tahaks nagu hästi uskuda, et „Inimkeha kirjeldus“ on keskkooli kohustus-liku kirjanduse hulgas.“ Ma võtan esimese suutäie küpsise-tükkidega jäätist, mida ei näi olevat rohkem kui kolme linnu-ampsu jagu. „Isegi edasijõudnute kirjandustunnis.“

„Edasijõudnute usuõpetuses, ema,“ ütleb Steven. „Cooke, Crooke, mida iganes. Mis vahet seal on?“

„R-täht, sõbrake.“ Ma pööran pilgu tagasi raevukale nai-sele telekas.

Ta on varemgi esinenud, võtnud vihaselt sõna palgalõhe ja läbitungimatute klaaslagede teemal, ja alati pikkinud sekka oma äsja ilmunud raamatu reklaami. Uusimal on reibas viimse-päevakuulutuslik pealkiri „Nad sulgevad meie suud“. Alapeal-kiri: „Mida sa pead teadma patriarhaadi ja oma hääle kohta“. Kaanel on fotomontaaž nukkudest, viimne kui üks suutropiga.

„Õõvastav,“ ütlen ma Patrickule.

„Pisut üle võlli, kas sa ei leia?“ Ta silmitseb pisut liigagi igat-seval ilmel minu sulama hakanud jäätist. „Sööd sa veel?“

Ma ulatan talle kausi, telekalt pilku pööramata. Midagi nende suutroppide juures häirib mind – isegi rohkem kui kaltsunukk, kelle suu on punase palliga kinni topitud, häirima peaks. Need rihmad, mõtlen ma. Must rist ja punane sõõr