Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 15

17

Kolm

Kui see algas – enne kui keegi meist aru sai, mis saama hak-kab –, oli üks naine, üks neist valjuhäälsematest. Tema nimi oli Jackie Juarez.

Ma ei taha Jackie peale mõelda, ent äkitselt rändan ma poolteist aastat tagasi – üsna kohe pärast presidendi ametisse-vannutamist istun ma lastega telekaorvas ja üritan nende naeru vaigistada, et Sonia üles ei ärkaks.

See naine seal telekas on hüsteeriline, märgib Steven, kui ta kolme jäätisekausiga tagasi orva jõuab.

Hüsteeriline. Ma vihkan seda sõna. „Misasja?“ ütlen ma.

„Naistel ei ole peas kõik korras,“ jätkab ta. „See ei ole nagu uus asi, ema. Tead küll, naiste hüsteeria ja emade hullushood.“

„Misasja,“ ütlen ma uuesti, „kust sa seda kuulsid?“

„Täna koolis õppisime. Mingi Cooke või mingi sarnase nimega tüüp.“ Steven jagab magustoitu laiali. „Paganas. Üks ports jäi väiksem. Ema, kas sa tahad väiksemat või suuremat?“