Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 5

Оглавление

7

Üks

Kui keegi ütleks mulle, et ma võiksin kukutada presidendi, Voorusliikumise ja selle ebapädeva sitapea Morgan LeBroni nädala ajaga, ei usuks ma neid. Ent ma ei vaidleks vastu. Ma ei ütleks mitte midagi.

Minust on saanud naine, kes ei tee palju sõnu.

Enne kui ma kõnelen oma päeva viimased silbid, sirutab Patrick õhtusöögi ajal käe ja koputab vastu hõbedast seadeldist mu vasakul randmel. Tema puudutus on õrn, otsekui jagaks ta minu valu või ehk meenutaks, et ma püsiksin vagusi, kuni loendur südaööl jälle nullist alustab. See imeasi juhtub siis, kui ma magan, ning ma alustan teisipäeva neitsilikult puhtalt lehelt. Sama toimub ka minu tütre Sonia loenduriga.

Mu poisid loendureid ei kanna. Õhtusöögilauas lobisevad nad oma koolipäevast nagu tavaliselt.

Ka Sonia käib koolis, kuid tema ei raiska kunagi oma sõnu, et päevasündmusi arutada. Haugates suutäisi lihtsast hautisest, mille ma mälu järgi valmistasin, uurib Patrick, kuidas läheb

Vox

Подняться наверх