Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 12

14

Ma üritasin tosin korda helistada, enne kui ma e-kirja kasuks otsustasin, ning siis pidin veel tosina jagu päevi ootama, enne kui ma vastuse sain. Või midagi vastuselaadset. Pool-teist nädalat hiljem juhendas teade mu postkastis, et ma pean minema kodulähedasse passitaotluskeskusse.

„Saan ma aidata?“ küsis ametnik, kui ma olin Sonia sünni-tunnistusega kohale jõudnud.

„Saate küll, kui te tegelete passitaotlustega.“ Ma litsusin paberid pleksiklaasist akna alt peenikesest pilust sisse.

Ametnik, kes ei näinud välja vanem kui üheksateist, kah-mas need pihku ja ütles, et ma ootaksin.

„Ah jaa,“ ütles ta akna juurde tagasi sibades, „mul on kor-raks teie passi vaja. Lihtsalt koopia teha.“

Sonia passiga läheb mõni nädal aega, öeldi mulle. Mida mulle ei öeldud, oli see, et minu pass oli kehtetuks muudetud.

Ma sain seda teada palju hiljem. Ja Sonia pass ei jõudnud kunagi kohale.

Alguses õnnestus mõnel vähesel välja pääseda. Osa läks üle piiri Kanadasse, teised paadiga Kuubale, Mehhikosse, saartele. Ei kulunud kuigi palju aega, kuni ametivõimud olid sisse sead-nud kontrollpunktid ning müür Lõuna-California, Arizona, New Mexico ja Texase ning Mehhiko vahel oli juba valmis ehi-tatud, nii et väljapääsud sulgusid üsna kiiresti.

„Me ei saa endale lubada, et kaotame oma kodanikke, oma perekondi, oma emasid ja isasid,“ ütles president ühes oma varajases kõnes.