Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 17

19

keset iga nukunägu. Need on nagu rohmakad loorid, mis on hävitanud kõik peale silmade. Võib-olla see ongi asja mõte.

Jackie Juarez on selle ja veel poole tosina sama ärritava teose autor, nagu „Ole vait ja istu maha“, „Paljasjalgne ja rase: mida konservatiivsed kristlased sinult ootavad“ ning Patricku ja Ste-veni lemmik „Emakas kahel jalal“. Selle viimase kujundus on võigas.

Nüüd karjub ta intervjueerija peale, kes tõenäoliselt ei oleks pidanud kasutama sõna „feminats“. „Kas sa tead, mis jääb järele, kui sa lahutad feminatsist feminismi?“ Jackie ei oota vas-tust ära. „Nats. Vaat mis. Seda sa eelistaksid, jah?“

Saatejuht satub segadusse.

Jackie ei tee temast väljagi ning puurib oma pilgu, oma raevunud pilgu otse kaamerasse, nagu vaataks ta mulle silma. „Teil pole õrna aimugi, naised. Mitte õrna udust aimugi. Me libiseme eelajalookuristikku, tüdrukud. Mõelge selle peale. Mõelge, mis teist saab – mis teie tütardest saab –, kui kohtud aja tagasi keeravad. Mõelge selliste sõnade peale nagu „abi-kaasa luba“ ja „vanemlik nõusolek“. Mõelge selle peale, et te ärkate ühel hommikul üles ja teil pole enam üheski asjas sõnaõigust.“ Viimaste sõnade järel peab ta pausi, hambad kokku pigistatud.

Patrick suudleb mind enne magamaminekut. „Ma pean sitaks vara ärkama. Hommikune koosolek bossiga, tead küll, kus. Head ööd.“

„Head ööd, kallis.“