Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 11

13

Ma sain sellest teada kõige argisemal moel. Detsemb-ris märkasin ma, et Steveni ja kaksikute passid on aegunud, ning läksin netist kolme uue passi jaoks taotlusvormi alla laa-dima. Sonia jaoks, kellel ei olnud kunagi olnud ühtegi doku-menti peale sünnitunnistuse ja vaktsineerimispassi, oli vaja teistsugust vormi.

Poiste passe oli lihtne uuendada, nagu ka meil Patrickuga oli alati olnud.

Kui ma vajutasin lingile „Taotle passi esimest korda“, viis see mu leheküljele, mida ma ei olnud varem näinud ja kus oli ainult üks lühike küsimus: kas taotleja on mees või naine?

Ma heitsin kiire pilgu Soniale, kes mängis kokkuklopsitud kodukontori vaibal värviliste klotsidega, ja tegin linnukese kastikesse naine.

„Punane!“ kilkas tüdruk üles ekraanile vaadates.

„Jah, kullake,“ ütlesin mina. „Punane. Väga hea. Või?“

„Tulipunane!“

„Veel parem.“

Ilma küsimata lasi ta edasi. „Karmiinpunane! Kirsipunane!“

„Tubli, kallis. Jätka samas vaimus,“ ütlesin ma, patsutasin teda ja viskasin põrandale veel klotse. „Proovi nüüd sinistega.“

Kui olin tagasi arvuti juures, taipasin ma, et Sonial oli kohe alguses õigus olnud. Ekraan oli lihtsalt punane. Kuradi punane nagu veri.

Palun võtke ühendust järgmisel telefoninumbril. Samuti võite saata e-kirja aadressil applications.state.gov. Täname!