Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 10

12

„Kas me peame?“ ägas Steven. Ta lösutas nagu harilikult oma tugitoolis, üks käsi popkornikausis, teine toksis telefonis sõnumeid.

Ma panin hääle kõvemaks. „Ei. Ei pea. Aga me saame.“ Kes teab, kui kaua see veel tõsi oli? Patrick oli juba teinud juttu kaabli privileegidest, kuidas me võisime neist iga hetk ilma jääda. „Igaüks ei saa, Steven.“ Mille ma ütlemata jätsin, oli: tunne sellest rõõmu, kuni veel saad.

Ehkki oli vähe, mille üle rõõmustada.

Iga saade oli täpselt ühesugune. Üksteise järel naersid nad meie üle. Al Jazeera nimetas meid uusekstremistideks. Ma oleksin naeratanud, kui nende jutus ei oleks oma tõetera sees olnud. Briti arvamusliidrid vangutasid päid, otsekui oleksid nad tahtnud öelda: oh, need tohmjad jänkid. Millega nad nüüd hakkama on saanud? Itaalia asjatundjad, kelle juhatasid sisse liiga napis rõivas ja liiga tugeva meigiga seksikiisud, lõugasid ja näitasid näpuga ja naersid.

Nad naersid meie üle. Nad ütlesid meile, et me peame asja rahulikumalt võtma, kui me ei taha lõpetada pearätikutes ja pikkades vormitutes seelikutes. Ühes Itaalia kanalis näidati nilbet sketši, kus puritaaniks rõivastunud mees pani taha tei-sele samamoodi riides mehele. Kas niiviisi nägidki Ameerika Ühendriigid nende silmis välja?

Ma ei tea. Ma ei ole pärast Sonia sündi Itaalias käinud ning nüüd ei ole enam mingitki võimalust minna.

Meie passid kadusid enne kui meie sõnad.

Ma peaksin täpsustama: osa meie passe.