Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 20

22

lisanud kümme naela, nagu alati öeldakse. Professionaalse meigi ja soengu all näeb Jackie väsinud välja, nagu oleks kaks-kümmend aastat raevu ennast tema näkku joonistanud, üks vagu korraga.

Ma ragistan veel ühe kartulikrõpsu ja limpsin sõrmed soo-lakatest kemikaalidest puhtaks, enne kui ma paki kinni rullin ja käeulatusest ära panen.

Jackie vahib mind oma külmade silmadega, mis on ikka samasugused, pilgus etteheide.

Mulle ei ole tema etteheiteid vaja. Mulle ei olnud neid vaja kakskümmend aastat tagasi ega ole ka praegu, kuid ma mäletan päeva, mil need alguse said. Päeva, mil minu sõprus Jackiega hakkas kiiva kiskuma.

„Sa ikka tuled protestimarsile, eks, Jean?“ Jackie seisis minu toa uksel, meikimata ja rinnahoidjata, mina lösutasin voodis, külje all pool raamatukogu neurolingvistika kollektsiooni.

„Ei saa. Pole aega.“

„Perse küll, Jean, see on palju tähtsam kui mingi lollakas afaasiauuring. Mis oleks, kui äkki keskenduks neile, kes veel meie seas on?“

Ma vaatasin talle otsa ja kallutasin pea paremale küljele, sil-mis sõnatu küsimus.

„Okei. Okei.“ Jackie tõstis käed õhku. „Nad on endiselt meie seas. Vabandust. Ma tahan lihtsalt öelda, et see asi, mis ülemkohtus toimub, see toimub, noh, praegu.“ Jackie nime-tas poliitikasündmusi – valimisi, ametissenimetamisi, kõnesid, mida tahes – kogu aeg „asjadeks“. See kohtuasi. See kõneasi.