Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 18

20

„Ta peaks maha rahunema,“ ütleb Steven, pilk endiselt ekraanil. Tal on nüüd süles suur pakk kartulikrõpse, mida ta hirmsa raginaga viiekaupa hävitab, mis tuletab mulle meelde, et murdeiga ei olegi ainult üks lõputu õudus.

„Küpsisejäätis ja kartulikrõpsud?“ pärin ma. „Sa rikud oma näonaha ära.“

„Tšempionide magustoit, ema. Kuule, kas me ei võiks midagi muud vaadata? See tibi on ikka eri masekas.“

„Võime ikka.“ Ma ulatan talle puldi ning Jackie Juarez vai-kib ja tema asemele tuleb „Pardidünastia“ kordussaade.

„Tõsiselt, Steve?“ küsin ma, vaadates, kuidas üks kaitselaigu-lises riietuses habetunud mägilane teise järel poliitilisest olu-korrast jahub.

„Jah. Nad on sitaks naljakad.“

„Neil ei ole kupli all kõik korras. Ja kuidas sa räägid?“

„See on ainult nali, ema. Jestas. Päriselt ei ole selliseid ini-mesi olemas.“

„Sa Louisianas oled kunagi käinud?“ Ma võtan tema käest krõpsupaki. „Isa sõi kõik mu jäätise ära.“

„Mardi Gras’ ajal kaks aastat tagasi. Mul on väike mure, kas su mäluga on kõik korras.“

„New Orleans ei ole Louisianas.“

Samas võib-olla on ka, mõtlen ma. Lõppude lõpuks, mis vahe on mingil kolkasitapeal, kes annab meestele nõu, et nad abielluksid teismeliste tüdrukutega, ja purjus karnevalikambal, kes pillub pärlikeesid kõigile, kes St Charlesi avenüül paljad tissid ette näitavad?