Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 6

8

tüdrukul kodunduses, kehalises kasvatuses ja uues õppeaines, mida kutsutakse lihtsaks koduarvepidamiseks. Kas ta kuu-lab õpetajate sõna? Kas ta saab sellel semestril head hinded? Mees teab täpselt, kuidas küsida: valikküsilauseid, millele vastamiseks on vaja ainult noogutada või pead raputada.

Ma vaatan ja kuulan, mu küüned suruvad peopesadesse poolkuukujulised vermed. Sonia noogutab, kus vaja, krimpsu-tab nina, kui kaksikud uurivad õe käest – mõistmata, kui olu-lised on jah-ei-küsimused ja vastuste piiratud hulk –, kuidas õpetajad on, kuidas tunnid on, mis õppeaine talle kõige roh-kem meeldib. Nii palju lahtisi küsimusi. Ma keeldun arvamast, et nad saavad aru, et nad õrritavad õde, üritavad temalt sõnu välja kavaldada. Ent üheteistaastasena on nad nii suured küll, et teada. Ja kaksikud on näinud, mis juhtub, kui me kasutame rohkem sõnu, kui ette nähtud.

Sonia huuled võbelevad, samal ajal kui tema pilk vendade vahel eksleb, tema roosakas keeleots väriseb hammaste või pontsaka alahuule taga, sel kehaosal on omad mõtted, omad võnked. Mu vanim poeg Steven sirutab käe välja ning asetab oma nimetissõrme tüdruku suule.

Ma võiksin neile öelda, mis neid huvitab: klassi ees on nüüd ainult mehed. Ühesuunaline süsteem. Õpetajad räägivad. Õpi-lased kuulavad. See läheks mulle maksma kaksteist sõna.

Mul on järel viis.

„Kuidas ta sõnavara on?“ küsib Patrick, lõuga minu poole õieli ajades. Ta sõnastab ümber. „Kas ta õpib?“

Ma kehitan õlgu.