Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 13

15

Ma arvan siiani, et meil oleks õnnestunud põgeneda, kui me oleksime olnud Patrickuga ainult kahekesi. Ent nelja lapsega, kellest üks ei oleks veel suutnud ennast tagasi hoida, oma turvatoolis mitte sibeleda ja säutsatada piirivalvuritele: „Kanada!“ – mitte mingil juhul.

Nii et täna õhtul ei igatse ma midagi väga hõrku, mitte pärast seda, kui ma olen mõelnud selle peale, kui lihtne oli neil olnud meid meie oma kodumaale vangi jätta; mitte pärast seda, kui Patrick oli mu oma embusse võtnud ja öelnud, et ma üritaksin mitte klammerduda sellesse, kuidas asjad olid.

Olid.

Need asjad olid: me olime kaua üleval ja rääkisime juttu, me jäime nädalavahetuseti hommikul pikemalt voodisse, lük-kasime toimetusi edasi ja lugesime pühapäevalehte. Meil olid kokteiliõhtud ja seltskondlikud õhtusöögid ja suvised grilli-peod, kui ilm ilusaks läks. Me mängisime mänge: alguses visti ja bridži; ning kui poisid olid niipalju suured, et viiel ja kuuel vahet teha, linnade põletamist ja valetamist.

Mul – omaette – olid sõbrannad. „Kanakarja kaagutamine,“ ütles Patrick minu tüdrukute õhtute kohta linna peal, aga ma tean, et ta ei mõelnud seda pahatahtlikult. See oli lihtsalt midagi, mida mehed ütlesid. Vähemalt nii ma endale kinnitasin.

Meil olid raamatuklubid ja me lobisesime kohvitasside taga; me arutasime poliitika üle veinibaarides, hiljem keld-rites – see oli meie variant sellest, kuidas Teheranis „Lolitat“ loeti. Näis, et minu iganädalased jalgalaskmised ei valmista-nud Patrickule kordagi meelehärmi, kuigi teinekord viskas