Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 37

39

ja naeran ja olen joobunud kangemaks tembitud punšist, kui Jimmy mind kobab ja krabab. Siis laulan ma koorirühmas, elan kaasa meie staarideta jalgpallimeeskonnale, pean ülikooli lõpuaktusel kõnet, röögin Patrickule roppusi, kui ta ütleb, et ma veel ühe korra suruksin ja hingaksin, kullake, enne kui beebi pealagi paistma hakkab. Ma olen üürimajakeses, kaks kuud tagasi, selle mehe all, keda ma pööraselt uuesti näha tahan, kelle ringi uitavaid käsi ma oma ihul ikka veel tunnen.

Lorenzo, sosistan ma oma peas, ning virutan need kolm magusat silpi minema, enne kui need liiga palju haiget teevad.

Üha enam on mind mitu ja eraldi.

Sellistel puhkudel mõtlen ma teiste naiste peale. Näiteks doktor Claudiale. Korra küsisin ma tema kabinetis, kas güne-koloogid naudivad seksi rohkem kui me ülejäänud või muu-tub see nende peas liiga kliiniliseks. Kas nad lebavad selili ja mõtlevad: mu vagiina laieneb ja pikeneb, kliitor tõmbub tagasi kõdistiluku sisse, tupeseinte esimene kolmandik (aga ainult esimene kolmandik) pulseerib iga kaheksa kümnendik-sekundi järel.

Doktor Claudia tõmbas peegli sujuva liigutusega välja ja ütles: „Alguses, üliõpilasena, ma just seda tegingi. Ma ei saa-nud sinna midagi parata. Jumal tänatud, et mu partner õppis samamoodi arstiks. Ma arvan, et muidu oleks ta püksiluku kinni tõmmanud ja minema kõndinud ja mind linade vahele hüsteeriliselt naerma jätnud.“ Ta koputas mu põlve pihta ning kergitas jalad kordamööda pehme roosa kattega tugedelt üles. „Nüüd ma lihtsalt naudin seda. Nagu iga teine.“