Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 36

38

niisama flirtisime või sõbrataridega nilbet nalja viskasime, aga mitte voodis. Mitte Patrickuga.

Ometi olime me juttu ajanud. Enne ja pärast. Ma armas-tan sind. Seitse häälikut, tagavokaal, eesvokaal, ninahäälikud, vahepeal nii sobilikult hõõrd- ja värihäälik, kõige lõpuks sulg-häälik. Meie sosinal lausutud nimed. Patrick. Jean.

Täna õhtul, kui lapsed on oma voodites ja Patrick minus, kui ta mulle kõrva hingeldab, kui ma peeglist helkiva kuukiire eest oma silmad sulen, mõtlen ma, kumba ma eelistan. Kas ma oleksin õnnelikum, kui ta koos minuga vaikiks? Kas see oleks lihtsam? Või on mul vaja oma mehe sõnu, et täita tühimikud toas ja minu hinges?

Ta peatub. „Mis lahti, kallis?“ Tema hääles kõlab mure, aga mulle tundub, et ma kuulen ka midagi teisestavat, hääle-tooni, mida ma mitte kunagi ei taha enam kuulda. See kõlab nagu haletsus.

Ma sirutan end ülespoole, võtan tema näo oma peopesade vahele ning tõmban tema suu vastu enda oma. See suudlus on minu sõnad, ma kinnitan talle, et kõik on hästi, kõik läheb veel hästi. See on vale, aga sobib sellesse hetke, ning rohkem ei ütle ta midagi.

Täna õhtul olgu kõik vaikne. Täielik vaikus. Tühjus.

Ma olen nüüd kahes kohas korraga. Ma olen siin, Patricku all, tema keharaskus minu ihu kohal, osa temast ja samas ka eraldi. Ma olen ka oma teise mina sees, kohmitsen Jimmy Reedi Grand Nationali tagaistmel oma koolipeokleidi nööpide kallal – see auto on seksiautoks nagu loodud. Ma hingeldan