Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 33

35

väikeste poiste kamp, kes on tüdinud sellest, et neile öeldakse, et nad peaksid tundlikumad olema.“ Siis ta naeris; naeris oma riuklikku naeru, mis pani vappuma terve tema keha. „Ja ära arva, et nad kõik on mehed. Igasugused kabujalakesed hoiavad nende poole.“

„Kes?“

Jackie nõksas peaga minu dresside ja pulstunud juuste, eel-misest päevast kraanikaussi jäänud nõudehunniku ja lõpuks omaenda riiete poole. Need olid tal ühed viimase aja huvita-vamad: kirjud retuusid, suur heegeldatud kampsun, mis oli kunagi olnud beež, aga nüüd mitu korda pesus värvi saanud, ja lillad nõelterava kontsaga saapad. „Kodukanad. Need maitse-kate seelikute ja kampsunite ning madalate kingadega tüdru-kud, kes ülikoolis oma koduprouakraade teevad. Mis sa arvad, kas neile meiesugused meeldivad? Arva veel üks kord.“

„Ole nüüd, Jackie,“ ütlesin ma.

„Oota ainult, Jeanie.“

Seda ma tegingi. Kõik läks üsna täpselt nii, nagu Jackie oli arvanud. Ja hullemini. Nad ründasid meid nii mitmest suu-nast korraga ja nii vaikselt, et meil ei olnud võimalikki vastu-panu korraldada.

Ühe asja ma Jackie käest õppisin: sa ei saa protestida millegi vastu, mida sa ei näe.

Aasta tagasi sai mulle selgeks veel nii mõndagi. Ma sain teada, kui keeruline on saadikule ilma pastakata kirja kirjutada või seda kirja ilma margita ära saata. Ma sain teada, kui lihtne on mehel kirjatarvete poes öelda: „Vabandust, proua, ma ei saa