Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 24

26

Neli

Mõnikord vean ma sõrmega peopesasse nähtamatuid tähti. Samal ajal kui Patrick ja poisid kõnelevad õues, kasutades keelt, kõnelen mina sõrmedega. Ma kisendan ja krigisen ja kirun kõike seda, mis Patricku sõnade järgi „oli“.

Nõnda on asjad nüüd: meile on iga päeva kohta eraldatud sada sõna. Minu raamatud, isegi vanad Julia Childi teosed ja – irooniline küll – räsitud väljanägemisega punavalgeruuduline „Paremad kodud ja aiad“, mille kohta keegi sõber otsustas, et see oleks nummi ja naljakas pulmakink, on kapis luku taga, et Sonia neid kätte ei saaks. See tähendab, et ka mina ei saa neid kätte. Võtmed ripuvad Patricku kaela ümber paela otsas nagu kaalupomm ning mõnikord ma mõtlen, et see raske kandam on põhjus, miks ta vanem välja näeb.

Kõige rohkem igatsen ma väikeseid asju: kõigi tubade nur-kadesse susatud purke pliiatsite ja pastakatega, kokaraamatute vahele kiilutud märkmikke, ostunimekirja maitseaineriiuli kõrval seinal. Isegi oma vanu külmkapimagneteid, neidsamu,