Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 40

Оглавление

42

Emme, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada, ära lase tal mind kätte saada ...

Ma kargan voodist välja, lina ja tekk puntras ümber, öösärk jalgadesse takerdunud. Ma löön sääre valusasti vastu öökapi kõva nurka ära, otse vastu konti. See hakkab verd jooksma, jätab armi, aga selle peale ma praegu ei mõtle. Ma mõtlen selle armi peale, mille ma saan, kui ma õigel ajal Sonia magamis-tuppa teda vaigistama ei jõua.

Sõnad voolavad kui paisu tagant, lendavad läbi esiku minu poole nagu miljonist vaenulikust puhkpüssist tulistatud mürginooled. Viimne kui üks teeb torkavat valu, viimne kui üks tungib läbi mu kunagi nii paksu naha, täpne nagu kirurgi skalpell, tabab mind otse kõhtu. Mitu sõna ta öelnud on? Viis-kümmend? Kuuskümmend? Rohkem?

Rohkem.

Issand.

Ka Patrick on ärganud, silmad pärani ja näost kaame, ta näeb välja nagu hirmunud filmikangelane, kes on äsja avasta-nud kapiukse tagant koletise. Ma kuulen tema samme kohe oma selja taga, samas rütmis oma südametuksetega, ma kuu-len, kuidas ta karjub: „Jookse, Jean! Jookse!“, aga ma ei keera ringi. Uksed avanevad, kui ma neist mööda lendan, kõigepealt Steve’i, siis kaksikute oma. Keegi – võib-olla Patrick, võib-olla mina – laksab lülitist esikutule põlema ning ma näen vilksa-misi kolme udust koolnukahvatut nägu. Muidugi peab Sonia tuba minu omast kõige kaugemal olema.

Vox

Подняться наверх