Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 32

34

„Ja põhiliselt mehed. Konservatiivsed mehed, kes armastavad Jumalat ja isamaad.“ Ta ohkas. „Naisi mitte nii väga.“

„See on jabur,“ ütlesin ma, jättes ta üksinda oma teist kopsu kärsatama. „Nad ei vihka naisi.“

„Sa pead rohkem kodust välja saama. Mis sa arvad, millis-tes osariikides nad kõige rohkem värbavad? Vihje: see ei ole Uus-Inglismaa. Vaid lõunaosariikide maapoisid.“

„Ja siis?“ Ma panin tema kannatuse proovile ja ma teadsin seda, ent ma ei suutnud ära tabada seost, mida Jackie teki-tada üritas.

„Nad on konservatiivsed, vaat mis siis. Enamasti valged. Enamasti heterod.“ Jackie kustutas priske koni, pakendas selle väikesesse kilekotti ja jäi mulle otsa vaatama, käed rinnal risti. „Mis sa arvad, kes on praegu kõige vihasemad? Siin riigis, ma mõtlen.“

Ma kehitasin õlgu. „Afroameeriklased?“

Ta tegi plärisevat häält nagu mingis televiktoriinis, kus ma olen juba mängust väljas, aga lava taga on veel lohutusauhin-nad ootamas. „Arva veel kord.“

„Geid?“

„Ei, tohmu. Valge heteromees. Ta on sitaks vihane. Ta tun-neb, et tal on munad maha võetud.“

„Tõesõna, Jacko.“

„Muidugi ta mõtleb nii.“ Jackie näitas oma lilla sõrme-küünega minu poole. „Oota ainult. Maailm näeb mõne aasta pärast hoopis teistsugune välja, kui me midagi ette ei võta. Laialivalguv Piiblivöö, täiesti perses kongress ja võimunäljas