Читать книгу Vox - Christina Dalcher - Страница 28

Оглавление

30

Aegamisi, peaaegu märkamatult oli see, mida kutsuti Piiblivööks – see siil lõunaosariike, kus religioon valitses kõige üle –, hakanud paisuma. See moondus vööst korsetiks, kattes kõik peale riigi jäsemete – California, Uus-Inglismaa, Vaikse ookeani äärsete osariikide, pealinna, Texase ja Florida lõunapoolsemate maakondade demokraatlike utoopiate –, mis asusid nii kaugel sinise skaala otsas, et näisid kõiguta-matud. Ent korsetist sai kombinesoon, mis ulatus lõpuks Hawaiini välja.

Ja me ei adunud hetkekski, et asjad nii lähevad.

Naised nagu Jackie adusid aga küll. Ta marssis ülikooli-linnakus kümnese kamba – ateistid anarhia nimel – eesotsas, karjudes jaburaid ettekuulutusi nagu Täna Alabama, homme Vermont! Ja Vooruslik keha pole enam sinu keha! Teda ei kotti-nud, et inimesed tema üle naersid.

„Jälgi mängu, Jeanie,“ ütles ta mulle. „Eelmisel aastal oli senatis kakskümmend üks naist. Nüüd on meie omasid sel-les kõige kuradima pühamas paigas viisteist.“ Ta tõstis käe ja hakkas ükshaaval sõrmedel lugema. „Lääne-Virginia. Ei vali-tud tagasi. Miinus üks. Iowa. Ei valitud tagasi. Miinus kaks. Põhja-Dakota. Ei valitud tagasi. Miinus kolm. Missouri, Min-nesota ja Arkansas astusid tagasi, „teadmata põhjustel“. Mii-nus üks, kaks, kolm. See tähendab kahekümne ühe protsendi pealt viieteistkümne peale kukkumist, ja väga lühikese ajaga. Ja jutud käivad, et Nebraska ja Wisconsin kipuvad eelistama kandidaate, kes – ja ma tsiteerin – „seisavad selle eest, mis on riigile kõige parem“.“

Vox

Подняться наверх