Читать книгу Ilus tõbras - Christina Lauren - Страница 5

Isa rääkis ikka, et töö selgeks õppimiseks tuleb veeta iga sekund, jälgides kedagi seda tegemas. „Tippu jõudmiseks tuleb alt alustada,“ ütles ta mulle. „Tuleb saada selleks, kelleta juht ei saa elada. Saada tema paremaks käeks. Õppida nende maailm selgeks, ja siis napsavad nad su endale kohe, kui oled kraadi kätte saanud.“

Olin saanud asendamatuks. Ja olin kohe kindlasti parem käsi. Lihtsalt juhtumisi läks nii, et praegusel juhul olin parem käsi, mis soovis enamikul päevadel sellele neetud molule kõrvakiilu anda.

Minu boss, härra Bennett Ryan. Ilus tõbras.

Mul läks kõht temale mõtlemisest sõlme: pikk, nägus ja läbinisti õelust täis. Ta oli kõige iseteadlikum ja ülbem närakas, keda olin eales kohanud. Kuulsin kontoris teisi naisi tema vägitükke klatšimas ja mõtisklesin, kas ilusast näolapist siis piisaski. Kuid isa ütles ka seda: „Taipad juba elu alguses, et ilu ulatub vaid naha sügavusele, aga koledus luuni välja.“ Minu lähiminevikku jäi paras hulk ebameeldivaid mehi; mõnega neist olin keskkoolis ja kolledžis väljas käinud. Kuid see tegelane oli kõige tipp.

„No terekest, preili Mills!“ Härra Ryan seisis minu ehk teisisõnu omaenda kabineti eesruumi ukseavas. Tema häälest kumas mesisust, kuid see oli täiesti mööda ... nagu mesi, mis jäetud külmuma ja pragunema.

Pärast seda, kui olin ajanud telefonile vett peale, kukutanud kõrvarõngad prügihunti ja sattunud tagant otsasõidu avariisse, ning pidin ootama, et saabuks politsei ja teataks seda, mida juba niigi teadsime – et süüdi on see teine tüüp –, oli turtsakas härra Ryan viimane, mida sel hommikul vaja.

Kahjuks polnud temast teisi versioone.

Vastasin nagu ikka: „Tere hommikust, härra Ryan.“ Ja lootsin, et saan vastuseks tavapärase järsu noogutuse.

Aga kui üritasin temast mööda lipsata, pomises ta: „Tõesti? „Hommik“, preili Mills? Mis ajas teie küll oma pisikeses maailmas elate?“

Peatusin ja vastasin ta külmale pilgule. Ta oli minust hea paarkümmend sentimeetrit pikem ja ma polnud end tema alluvuses veel kunagi varem nii pisikesena tundnud. Olin Ryan Media Groupis juba kuus aastat tööl olnud. Aga sellest ajast peale, kui ta üheksa kuu eest oma perefirmasse naasis, hakkasin kandma ülikõrgeid kontsi, mis varem tundusid sobilikud üksnes tsirkuseakrobaatidele. Ja seda üksnes selleks, et talle silmade kõrguseni ulatuda. Kuid isegi siis pidin pead tahapoole kallutama, et ulatuda talle otsa vaatama, ja tema võttis sellest ilmselgelt viimast, pähklipruunid silmad välkumas.

„Mul oli parajalt kohutav hommik. See ei kordu enam,“ ütlesin ja tundsin kergendust, et mu hääl ei hakanud värisema. Ma polnud mitte kunagi hilinenud. Mitte ühtki korda, kuid lasin tal sellest esimesel korral kohe suure numbri teha. Mul õnnestus temast mööda lipsata, käekott ja mantel kappi pista, arvuti sisse lülitada. Üritasin käituda, nagu ta ei seisakski ukseavas ega jälgiks iga mu liigutust.

„„Kohutav hommik“ on üsnagi tabav kirjeldus sellele, millega pidin tegelema teie eemalviibimise ajal. Rääkisin isiklikult Alex Schafferiga, üritamaks siluda fakti, et allkirjastatud lepingud ei jõudnud temani õigeaegselt – kella üheksaks hommikul, idaranniku aja järgi. Pidin helistama isiklikult Madeline Beaumontile, andmaks teada, et meil on tõepoolest kavas ettepanekuga jätkata, nagu kirja teel kokku lepitud. Teisisõnu, tegin täna hommikul meie mõlema tööd. Kindlasti jõuaksite ka „kohutava hommiku“ korral kella kaheksaks tööle? Mõned meist ärkavad ja hakkavad tööle enne brantši.“

Tõstsin tema suunas pilgu, kui ta minuga õiendas, mind põrnitses, käed laial rinnal risti – seda kõike põhjusel, et jäin tund aega hiljaks. Pöörasin pilgu mujale, vältides meelega vaatepilti sellest, kuidas tema tume rätsepaülikond õlgade juurest istub. Kui esimese ühise töökuu jooksul messil viibisime, tegin vea ja külastasin hotelli jõusaali, kust leidsin ta linttrenažööri kõrvalt higisena, palja ülakehaga. Tal oli näolapp, mille eest iga meesmodell oleks valmis tapma, ning kõige imelisemad juuksed, mida ühelgi mehel näinud olen. Värske kepisoeng. Nii nimetasid seda alumise korruse tüdrukud ja nende hinnangul oli see oma tiitlit väärt. Kujutluspilt sellest, kuidas ta särgiga üle rindkere tõmbab, süüvis mulle igaveseks mällu.

Loomulikult pidi ta kõik ära rikkuma ja suu avama: „Tore näha, et oma füüsilise vormi suhtes viimaks ometi huvi üles ilmutate, preili Mills.“

Sitapea.

„Vabandage, härra Ryan,“ ütlesin, hääles vaevu aimatav õelus. „Mõistan, et teile jäi kaela suur koorem, kuna pidite faksiga toimetama ja telefonile vastama. Nagu ma juba mainisin, see ei kordu enam.“

„Õigus, ei kordu jah,“ vastas ta, ülbe naeratus kindlalt omal kohal.

Kui ta vaid oma suumulgu kinni hoiaks, võiks ta täiuslik olla. Tükk teipi ajaks asja ära. Mul oli lauasahtlis rull, mida vahel välja võtsin ja sõrmitsesin, lootes, et ühel päeval õnnestub sellele korralikku rakendust leida.

„Ja selleks, et teil niisugune vahejuhtum ei ununeks, tahan täna kella viieks oma lauale Schafferi, Coltoni ja Beaumonti projektide täielikku ülevaadet. Ja siis heastate hommikul kaotatud tunni, tehes mulle konverentsiruumis kella kuue ajal Papadakise näidisesitluse. Kui sellega hakkama saate, tõestate mulle, et teate, mida põrgut te üleüldse teete.“

Mul läksid silmad suureks ja ma jälgisin, kuidas härra Ryan pöördus ja kabinetiukse enda järel kinni lõi. Ta teadis kuradima hästi, et olin graafikust ees projektiga, mis oli ühtlasi ka mu ärijuhtimise magistritööks. Mul jäi veel mitu kuud, et teha slaidid valmis, kui lepingud on allkirjastatud ... kuid nii polnud – need polnud veel isegi mustandina täiesti valmis. Nüüd, kaalul ka kõik muu, tahtis ta, et koostaksin näidisesitluse ... vaatasin kella. Tore, seitse ja pool tundi, kui lõuna vahele jätta. Avasin Papadakise faili ja asusin tööle.

Kui rahvas hakkas lõunapausile liikuma, jäin mina laua taha, seltsiks kohv ja puuviljade segu, mille müügiautomaadist ostsin. Tavaliselt võtan kodust midagi kaasa või käin teistega söömas, ent täna polnud aeg minu poolel. Kuulsin välimise kabineti ust avanemas ning tõstsin pilgu ja naeratasin, sest sisse astus Sara Dillon. Sara oli Ryan Media Groupis minuga samas ärijuhtimise magistriprogrammis, kuigi töötas raamatupidamises.

„Lõunaks valmis?“ küsis ta.

„Pean vahele jätma. Täiesti põrgulik päev.“ Saatsin tema suunas vabandava pilgu ja ta naeratus vormus irveks.

„Põrgulik päev või põrgulik boss?“ Ta võttis mu laua serval istet. „Kuulsin, et ta marutas hommikul.“

Saatsin tema suunas paljuteadva pilgu. Sara ei töötanud minu bossi heaks, aga teadis Bennett Ryanist kõike. Firma rajaja Elliott Ryani kurikuulsalt lühikese sütikuga noorim poeg oli hoones elav legend. „Isegi kui mind oleks kaks, ei saaks ma seda õigeks ajaks valmis.“

„Oled kindel, et ma sulle midagi ei too?“ Tema silmad vilksatasid härra Ryani kabineti poole. „Mõne palgamõrvari? Püha vett?“

Naersin. „Saan hakkama.“

Sara naeratas ja lahkus kontorist. Olin just kohvi ära joonud, kui kummardusin allapoole ja märkasin, et mu sukk jookseb. „Ja kõige tipuks,“ alustasin, arvates Sarat naasmas, „olen sukad ka katki teinud. Tegelikult, kui lähed kusagile, kust saaks šokolaadi, siis too mulle paarkümmend kilo, et saaksin hiljem oma tundeid süüa.“ Tõstsin pilgu ja märkasin, et minu ees ei seisa Sara. Mu põsed värvusid punaseks ja ma tõmbasin seeliku alla tagasi.

„Vabandust, härra Ryan, ma ...“

„Preili Mills, kuna teil ja teistel kontoritüdrukutel on küllalt aega, et arutleda pesuprobleemide üle, siis peate lisaks Papadakise esitlusele ka Willise kontorist läbi käima ja Beaumonti jaoks turuanalüüsi ja -segmentatsiooni ära tooma.“

Ta sättis lipsu, silmitsedes aknast oma peegelpilti. „Kas saate sellega hakkama?“

Kas ta nimetas mind just „kontoritüdrukuks“? Muidugi, täitsin interniõppe käigus tema heaks sageli põhilisi assistendi kohustusi, aga ta teadis paganama hästi, et olin töötanud selles firmas aastaid, enne kui Northwesternis JT Milleri stipendiumi sain. Mind eraldas ärijuhtimise kraadi saamisest neli kuud.

Kraadi ja sinu alluvusest lahtisaamisest, mõtlesin. Tõstsin silmad, et tema leegitsevale pilgule vastata. „Küsin hea meelega Samilt, kas ta ...“

„See polnud ettepanek,“ sekkus ta. „Tahan, et just teie need ära toote.“ Ta põrnitses mind hetkeks, hambad kokku pigistatud. Pööras siis kannapealt ringi ja tormas tagasi kabinetti, tõmmates ukse mürtsuga kinni.

Mis perse teda närib? Kas uste prõmmimine teismelise kombel oli tõesti vajalik? Haarasin seljatoelt jaki ja võtsin suuna meie mõni maja eemal asuvasse harukontorisse.

Kui naasin, koputasin härra Ryani uksele, kuid vastust ei tulnud. Katsusin linki. Lukus. Ta tegi arvatavasti mõne arengufondi printsessikesega pärastlõunast kähkukat, kui mina hullumeelsena mööda Chicagot ringi tormasin. Surusin kausta läbi postipilu, lootes, et paberid lähevad laiali ja ta peab käpuli laskuma ja neid ise sorteerima. See oleks talle paras. Mulle päris meeldis kujutluspilt temast põlvili põrandal, laiali kukkunud dokumente kogumas. Samas, teda tundes, siis kutsuks ta hoopis mind sellesse steriilsesse põrgupõhja, et koristaksin samal ajal, kui tema pealt vaatab.

Neli tundi hiljem olid staatuse uuendused valmis, slaidid enam-vähem korras ja mina vaat et hüsteeriliselt naermas niisuguse kohutava päeva üle. Avastasin end koopiakeskuse kuti vägagi verist ja pikalevenivat mõrva planeerimas. Lihtne töö, muud ma ei palunud. Tee mõned koopiad, köida paar asja. See oleks pidanud olema käkitegu. Vups ja valmis. Aga ei. Selleks kulus kaks tundi.

Kiirustasin läbi nüüdseks inimtühja hoone hämara koridori, esitlusmaterjalid juhuti rinnule surutud, ja heitsin pilgu kellale. Kuus kakskümmend. Härra Ryan nülib mind elusast peast. Jään kakskümmend minutit hiljaks. Nagu hommikul näha võis, vihkas ta hilinemist. „Hilinemist“ polnud Bennett Ryani tõprasõnastikus. Sealt puudusid ka „süda“, „lahkus“, „kaastunne“, „lõunapaus“ ja „aitäh“.

Seega, seal ma olin, tormamas läbi tühjade koridoride, tikkkontsad all nagu kargud, kihutades hukkaja juurde.

Hinga, Chloe. Ta tunneb hirmu lõhnast ära.

Konverentsisaalile lähenedes püüdsin hingamist rahulikuks sundida ja aeglustasin sammu. Pehme valgus paistis suletud ukse alt. Ta oli ilmselgelt kohal, ootas mind. Püüdsin hoolikalt juukseid ja riideid siluda, seades samal ajal dokumente korda. Tõmmanud sügavalt hinge, koputasin uksele.

„Sisse.“

Astusin soojalt valgustatud ruumi. Konverentsisaal oli määratu; üht seina katsid maast laeni aknad, kust avanes imeline vaade Chicago linnale kaheksateistkümne korruse kõrguselt. Hämarik värvis taeva tumedaks ja pilvelõhkujad joonistasid oma säravate akendega horisondile täpikesi. Ruumi keskel asus suur rohmakas puidust konverentsilaud ja selle kaugeimas otsas, näoga minu poole, paistis härra Ryan.

Ta istus, pintsak tooli seljatoel rippumas, lips lõdvaks lastud, erevalged särgikäised küünarnukkideni üles keritud ja lõug kokku põimitud sõrmedele toetumas. Härra Ryani pilk tungis minu omasse, kuid ta ei lausunud sõnagi.

„Ma väga vabandan, härra Ryan,“ ütlesin, hääl hingeldamisest ebaühtlane, „printimisega kulus ...“ Vakatasin. Vabandustest polnud minu olukorras kasu. Ja pealegi, ma ei kavatsenud lasta tal süüdistada end milleski, mille üle mul puudus kontroll. Käigu põrgu! Vast leitud julgus rinnus, tõstsin lõua ja kõndisin sinna, kus ta istus.

Tema pilgule vastamata sorteerisin dokumente ja asetasin esitluse koopia lauale. „Kas võin alustada?“

Härra Ryan ei vastanud, pilk mu vapruse rindest läbi tungimas. See oleks palju lihtsam, kui ta poleks nii nägus. Selle asemel osutas härra dokumentide poole ja kannustas mind jätkama.

Köhatasin ja alustasin esitlust. Kui tutvustasin töö erinevaid aspekte, põrnitses tema oma koopiat. Miks ta nii rahulik oli? Kannatan tujukuse ära. Aga niisugune kõhe vaikus? See tekitas rahutust.

Küünitasin üle laua ja osutasin joonistele, kui see juhtus.

„Nende ajaline plaan esimese verstapostini on pisut ambi...“ Jäin poole lause pealt vait, hingetuna. Härra Ryani käsi surus hellalt mu alaseljale, libisedes sealt alla, mu tagumiku kumerusele. Kogu temaga koos töötatud üheksa kuu jooksul polnud ta mind veel kordagi sihilikult puudutanud.

See oli kohe kindlasti sihilik.

Tema käe kuumus tulitas läbi mu seeliku ja vastu nahka. Mu lihased tõmbusid pingesse ja tundus, nagu muutuksin sisimas täiesti vedelaks. Mida põrgut ta tegi? Mu aju kisendas, et ma tema käe eemale tõukaksin ja käsiksin end enam mitte iialgi puudutada, kuid kehal olid muud mõtted.

Mu nibud läksid kõvaks ja ma surusin hambad vastuseks kokku. Reeturlikud nibud.

Südame pekseldes möödus vähemalt pool minutit ja kumbki meist ei öelnud midagi, kui tema käsi hellitavalt mu reiele vajus. Meie hingamine ja linna summutatud müra olid ainsad hääled konverentsisaali liikumatus õhus.

„Pöörake ümber, preili Mills.“ Tema vaikne hääl katkestas vaikuse ja ma ajasin selja sirgu, pilk otse enese ette suunatud. Pöörasin end aeglaselt ringi ning tema käsi libises minust üle, maandudes mu puusale. Tundsin alaseljal tema käe ja sõrmeotste kontuure kuni pöidlani, mis surutud mu puusakondi juures pehme naha vastu. Langetasin pilgu, et me silmad kohtuksid, tema omad mind tähelepanelikult vastu põrnitsemas.

Nägin tema rindkeret tõusmas ja langemas, iga hingetõmme sügavam kui eelmine. Üks lihas tõmbus tema teraval lõual hetkeks pingule, kui pöial alustas liikumist, libisedes aeglaselt edasi-tagasi, pilk ainiti minul. Ta ootas, et teda peataksin; mul oli küllalt aega teda minema tõrjuda või lihtsalt ringi pöörata ja minema marssida. Aga ma ei jõudnud reageerida, kuna oli liiga palju mõistmatuid tundeid, milles selgusele jõuda. Ma polnud veel iialgi varem niimoodi tundnud, ma polnud eales arvanud, et võiksin tema suhtes nii tunda. Tahtsin talle kõrvakiilu anda, siis tal särgi üles sikutada ja tema kaela lakkuda.

„Mida sa mõtled?“ sosistas ta, silmis üheaegselt justkui õrritav ja ärev pilk.

„Üritan sellest ikka veel aru saada.“

Silmad jätkuvalt ainiti minul, hakkas härra Ryan kätt allapoole libistama. Tema sõrmed liuglesid mu puusale, seeliku serva juurde. Ta tõstis seelikut ja tõmbas sõrmeotstega mööda sukapaela kinnitust, reiekõrguse suka siidist äärt. Pikk sõrm lipsas õhukese riide alla ja tõmbas seda pisut allapoole. Ahmisin järsult õhku, tundes, justkui mu sisemus sulaks.

Kuidas ma võisin lubada oma kehal nii reageerida? Tahtsin talle jätkuvalt kõrvakiilu anda, kuid nüüd soovisin sellest enam, et ta jätkaks. Painav iha muudkui suurenes mu jalge vahel. Ta jõudis mu püksikute servani ja libistas sõrmed riide alla. Tundsin teda naha vastas, seda, kuidas ta riivas kliitorit, enne kui surus sõrme mulle sisse, ja ma hammustasin huulde, üritades oma oiet edutult summutada. Kui pilgu tema suunas langetasin, märkasin ta kulmul pisikesi higipiisku kogunemas.

„Vittu,“ urises härra Ryan vaikselt. „Sa oled märg.“ Tema silmad vajusid kinni ja ta tundus heitlevat sisimas samamoodi nagu minagi. Heitsin pilgu ta pükstele ja nägin, kuidas pükste sile riie on pingul. Silmi avamata tõmbas ta sõrme välja ja haaras mu aluspükste õhukese riide suletud pihku. Ta värises, kui mulle otsa vaatas, ilmes vaieldamatu raevukus. Ta rebis püksikud ühe kiire liigutusega katki, riide ragin vaikuses kajamas.

Härra Ryan tõmbas järsult mu puusi ja tõstis mind külmale lauale, ajades mu jalad enese ees laiali. Tõin kuuldavale tahtmatu ohke, kui ta sõrmed naasid, lipsasid mu jalge vahele ja surusid taas minusse. Põlgasin seda meest eriti teravalt, kuid mu keha reetis mind; ihkasin seda, mida ta tegi. Pagan võtku, kui ta polnud selles hea. Tema puudutused polnud hellad ja armastavad, nagu harjunud olin. Siin oli mees, kes oli harjunud oma tahtmist saama ja tuli välja, et praegu tahtis ta mind. Mu pea vajus küljele, kui küünarnukkidele toetusin, ja ma tundsin, et olen lõpule lähedal.

Enesele täielikuks õuduseks ma lausa ägasin: „Oh palun ...“

Ta lõpetas, tõmbas sõrmed ära ja hoidis neid enda ees rusikas. Ajasin end istukile, haarasin tal lipsust ja tõmbasin ta suu järsult enda suule. Tema huuled tundusid sama täiuslikud kui paistsid, jõulised ja pehmed. Mind polnud kunagi varem suudelnud keegi, kes teadis ilmselgelt iga nurka, kallet ja erutavat liigutust, et ma vaat et täielikult mõistuse kaotaksin.

Näksasin ta alahuult, samal ajal kui mu käed toimetasid rutuga ta pükste-esise kallal, napsasid vööd aasadest välja. „Parem vii lõpule, millega alustasid.“

Ta tõi kõripõhjast kuuldavale madala raevuka hääle ja haaras mu pluusist, rebides selle lõhki, hõbedased nööbid pikal konverentsilaual tantsisklemas. Ta viis käed mööda mu ribisid ülespoole, rindadele, ja hellitas pöidlaid edasitagasi liigutades mu nibusid, hämar pilk kõige selle jooksul ainiti mu ilmele naelutatud. Tema käed olid suured ja karmid, tekitades vaat et valugi, kuid selle asemel, et nina kirtsutada või taganeda, tõukasin end tema pihkudesse, soovides veel, ja tugevamini.

Ta urahtas; puudutus üha tugevam. Taipasin, et sellest võivad sinikad tekkida ja lootsin ühel haiglasel hetkel, et nii lähebki. Tahtsin midagi, mis aitaks seda tunnet meelde jätta, seda, kui olen läbinisti kindel selles, mida minu keha tahab, kui olen täielikult vaba.

Ta küünitas piisavalt lähedale, et mind õlast näksata, sosistades: „Kuradima õrritaja.“

Suutmata piisavalt lähedale pääseda, tõstsin luku kallal tempot ning lükkasin tema püksid ja bokserid põrandale. Pigistasin tema riista. Tundsin, kuidas see mul peos tuksles.

See, kuidas ta mu perekonnanime – „Mills“ – sisistas, oleks pidanud minus viha tekitama, kuid nüüd tundsin vaid üht: täielikku, piiritut iha. Ta lükkas mul seeliku üle reite ja tõstis mind konverentsilauale. Enne kui jõudsin sõnagi lausuda, võttis ta minust kinni, haaras oma riista pihku ja astus sammu ettepoole, sisenedes sügavale minu sisse.

Mind ei pelutanud isegi vali oiatus, mille kuuldavale tõin – ta tundus parem kui ei miski muu.

„Mis?“ sisistas ta läbi kokkusurutud hammaste, puusad vastu mu reisi põrkumas, end sügavale minu sisse lükkamas. „Sind pole kunagi niimoodi pandud, kas pole? Sa poleks niisugune kuradima õrritaja, kui keegi sind korralikult paneks.“

Kes ta enda arvates oli? Ja miks see mind nii väga erutas, et ta ei eksinud? Ma polnud mitte kunagi varem voodist väljaspool vahekorda astunud ja mitte kunagi polnud see niisugust tunnet tekitanud.

„Olen paremaidki saanud,“ nähvasin.

Ta naeris, tuues kuuldavale tasase õrritava hääle. „Vaata mind.“

„Ei.“

Ta tõmbas riista välja just hetk enne seda, kui hakkasin orgasmi saama. Alguses mõtlesin, et ta jätabki mind nii, kuni ta haaras mul käsivartest ja tõstis mind laualt maha, suudeldes mind.

„Vaata mind,“ kordas ta. Ja lõpuks, kuna ta polnud enam mu sees, suutsin seda ka teha. Ta pilgutas korra ja aeglaselt, pikad tumedad ripsmed põske riivamas, ja ütles siis: „Palu, et sind lõpuni viiksin.“

Tema hääletoon oli igati vale. See oli peaaegu küsimus, kuid sõnad kõlasid täpselt temalikult – tõpralikult. Tahtsin tõesti, et ta mind lõpuni viiks. Rohkem kui ei midagi muud. Aga olgu ma neetud, kui temalt kunagi midagi paluksin.

Alandasin häält ja põrnitsesin talle vastu. „Oled täielik tõbras, härra Ryan.“

Tema naeratus ütles, et ta saavutab kõik, mida iganes minult ka tahab. Soovisin talle põlvega keradesse lüüa, kuid siis ei saaks mina rohkem seda, mida ise päriselt tahan.

„Ütle palun, preili Mills.“

„Palun keri põrgu.“

Järgmisena tundsin rindade vastas külma akent ja oigasin tugevast kontrastist klaasi ja tema naha temperatuuride vahel. Ta lausa põles; iga osa minust tahtis tema jõulist puudutust tunda.

„Oled vähemalt järjekindel,“ urises ta mulle kõrva, enne kui mind õlast hammustas. Ta müksas mu jalgu. „Aja laiali.“

Ajasin jalad harki ning ta tõmbas mind hetkekski kõhklemata puusadest tahapoole ja sisenes minusse.

„Külm meeldib sulle?“

„Jah.“

„Sa üleannetu, nurjatu tüdruk. Sulle meeldib, kui sind pealt vaadatakse, jah?“ pomises ta, võttes mu kõrvalesta hammaste vahele. „Naudid, et kogu Chicago võib üles vaadata ja näha, kuidas sind kepitakse, sa naudid sellest iga minutit, ilusad rinnad vastu klaasi surutud.“

„Ära räägi, sa rikud kõik ära.“ Kuigi nii polnud. Kaugeltki mitte. Tema sügav hääl mõjus mulle pööraselt.

Aga ta vaid naeris mulle kõrva ja märkas arvatavasti, kuidas selle heli peale värisesin. „Tahad, et nad näeksid, kuidas sa tuled?“

Oigasin vastuseks, iga järjekordne tõuge võtmas viimsegi sõna suult, surudes mind üha rohkem klaasi vastu.

„Ütle seda. Tahad lõpuni jõuda, preili Mills? Vasta mulle või lõpetan ja lasen sul hoopis lahti imeda,“ sisistas ta, rammides iga tõukega üha sügavamale.

Osa minust, mis teda vihkas, lahustus nagu suhkur keelel, ja see osa, mis tahtis kõike seda, mida tal oli mulle pakkuda, aina paisus, kuum ja janune.

„Lihtsalt ütle mulle.“ Ta küünitas ettepoole, imes huulte vahel mu kõrvalesta ja näksas seda teravalt. „Luban, et viin su lõpuni.“

„Palun,“ ütlesin, sulgedes silmad, et kõik muu kaoks ja ma saaks vaid teda tunda. „Palun. Jah.“

Ta viis käe mu ette, masseerides mu kliitorit täiusliku surve ja rütmiga. Tundsin, kuidas tema naeratus puudutab mu kaela ja kui ta suu avas ja hambad mulle nahka surus, oligi kõik. Soojus levis üle selgroo, ümber puusade ja jalge vahele, tõugates mind tema sees tahapoole. Mu käed rammisid klaasi ja kogu keha värises orgasmist, mis minust läbi tungis, jättes mind õhku ahmima. Kui tunne viimaks taandus, tõmbas ta riista välja ja pööras mind endale otsa vaatama, viis pea alla, et mu kaela, lõuga, alahuult imeda.

„Ütle aitäh,“ sosistas ta.

Kündsin käed ta juustesse ja sikutasin kõvasti, lootes, et saan vastuseks mingigi reaktsiooni, soovides näha, kas ta omab olukorra üle kontrolli või ajab jama. Mida me ometi teeme?

Ta oiatas, vajus mu käte vahele ja suudles mu kaela ülalt alla, surudes oma erutunud riista mu kõhu vastu. „Nüüd tee minule head.“

Viisin käe alla ja hakkasin teda hellitama. Tema riist oli suur ja pikk, istus mulle täiuslikult pihku. Tahtsin talle seda öelda, aga olgu ma neetud, kui reedan kunagi, kui imeline ta tundub. Selle asemel lõpetasin suudlemise ja vaatasin teda varjutatud pilgul.

„Viin sind sellise lõpuni, et unustad isegi selle, et peaksid olema maailma suurim tõbras,“ urisesin, libisedes mööda klaasi allapoole ja võttes aeglaselt kogu tema riista suhu, otsaga vastu kõri. Ta tõmbus pingesse ja tõi kuuldavale sügava oige. Tõstsin pilgu ja nägin, kuidas ta toetab peopesade ja laubaga klaasile, silmad kõvasti kinni. Ta näis haavatav ja oma andumuses ülimalt nägus.

Aga ta polnud haavatav. Ta oli maailma suurim tõbras ja mina olin tema ees põlvili. Ei mingil kuradima juhul!

Nii et selle asemel, et anda talle seda, mida ta tahtis, tõusin püsti, tõmbasin seeliku alla ja vaatasin talle otsa. See oli lihtsam, nüüd kui ta ei puudutanud mind ega pannud tundma seda, mis polnud üldse tema asigi.

Sekundid möödusid, kumbki meist ei pööranud pilku ära.

„Mida põrgut sa enda arvates teed?“ torises ta. „Mine põlvili ja ava suu.“

„Ei tule kõne allagi.“

Tõmbasin nööpideta särki eest koomale ja astusin ruumist välja, palvetades, et värisevad jalad mind ei reeda.

Haaranud laualt koti, heitsin jaki selga ja üritasin nööpi värisevate sõrmedega meeleheitlikult läbi aasa pressida. Härra Ryan polnud ikka veel välja astunud ja ma jooksin liftini, paludes jumalat, et jõuan kohale enne, kui pean temaga taas kord silmitsi seisma.

Ma ei saanud juhtunule isegi mõelda, enne kui olin minema pääsenud. Olin lubanud ennast keppida, pakkuda endale elu imelisemat orgasmi ja jätnud ta siis sinnapaika, konverentsisaali, püksid rebadel ja kõige sinisemate keradega, mida inimkonna ajaloos eales nähtud. Kui see oleks kellegi teise elu, lööksin iga kell tunnustavalt patsu. Kahjuks nii polnud.

Persse.

Uksed avanesid ja ma astusin lifti. Vajutasin ruttu nuppu ja jälgisin, kuidas korrused mööduvad. Niipea kui lift jõudis alla fuajeesse, tormasin välja koridori. Seal oli turvamees, kes mainis midagi hilja töötamise kohta, ent ma vaid lehvitasin ja tuhisesin temast mööda.

Valu jalge vahel tuletas iga sammuga meelde viimase tunni sündmusi. Kui autoni jõudsin, klõpsasin masina puldist lahti, tõmbasin ukse valla ja varisesin nahast istmete turvalisse rüppe. Vaatasin end tahavaatepeeglist.

Mida põrgut see veel tähendas?