Читать книгу Ilus tõbras - Christina Lauren - Страница 6

J eesus. Ma olen omadega täiesti perses.

Põrnitsesin lage sellest peale, kui kolmkümmend minutit tagasi üles ärkasin. Aju: sassis. Türa: kõva.

Tjah, uuesti kõva.

Põrnitsesin kulme kortsutades lage. Vahet polnud, mitu korda ma pihku peksin pärast seda, kui ta mu eelmisel õhtul sinnapaika jättis, erutus ei paistnudki kaduvat. Ja kuigi ma poleks seda uskunud, oli see hullem kui kõik need sajad korrad, mil niimoodi ärkasin. Sest seekord teadsin, mis oli puudu. Ja ta ei lasknud mul isegi lõpuni jõuda.

Üheksa kuud. Üheksa kuradima kuud hommikuti kõva türa, lahtilöömist ja lõputuid fantaasiaid kellestki, keda ma isegi ei tahtnud. Olgu, see polnud täiesti tõsi. Ma tahtsin teda. Tahtsin teda rohkem kui ühtki teist naist, keda olin kunagi näinud. Kuid suureks mureks oli see, et ma ühtlasi ka vihkasin teda.

Ja tema vihkas mind niisamuti. Tähendab, ta tõesti vihkas mind. Kogu oma kolmekümne ühe eluaasta juures polnud ma mitte iialgi kohanud kedagi, kes ajaks mind niimoodi närvi nagu preili Mills.

Piisas tema nimest, et mu türa liikuma saada. Kuradi reetur. Põrnitsesin sinna, Kus mu riist oli lina pingule tõmmanud. See tobe lisavidin mind sellesse jamasse tiriski. Hõõrusin kätega nägu ja ajasin end istukile.

Miks ma ei suutnud seda püksis hoida? Olin aasta aega peaaegu hakkama saanud. Ja see toimis. Hoidsin distantsi, kamandasin, pagan, ma võin lausa ise tunnistada, et olin tõbras. Ja siis kaotasin lihtsalt kontrolli. Oli vaja vaid üht hetke, kui istusin selles vaikses ruumis, tema lõhn kõikjal mu ümber hõngumas ja see kuradi seelik, tema tagumik mu näos. Ma murdusin.

Olin kindel, et kui oleksin teda lihtsalt korra pannud, oleks see pettumust valmistanud ja tahtmist poleks enam olnud. Oleksin lõpuks rahu saanud. Aga siin ma olin, voodis, türa kõva, justkui poleks nädalaid leevendust leidnud. Vaatasin kella, möödas oli vaid neli tundi.

Käisin kähku duši all, hõõrusin end tugevasti, justkui üritaks eemaldada iga viimsegi jälje, mille ta minu külge eelmisel õhtul jättis. See lõpeb, see peab lõppema. Bennett Ryan ei käitu nagu mingisugune kiimas teismeline ja kohe kindlasti ei ole minu kabinet keppimiseks sobilik paik. Viimane, mida vaja, on klammerduv naine, kes kõik ära rikub. Ma ei saanud lubada, et preili Mills mind kontrollib.

Kõik oli palju parem siis, kui ma ei mõistnud veel, mis mul puudu on. Sest olgu varem kui hull tahes, tundus kõik nüüd sadu kordi hullem.

Suundusin kabinetti, kui preili Mills sisse astus. Järeldasin sellest, kuidas ta eelmisel õhtul uksest vaat et välja joostes lahkus, et mind ootab ees kaks võimalikku stsenaariumi. Ta kas viskab mulle silma, mõeldes, et eelmine õhtu tähendas midagi, et meie tähendasime midagi. Või ma olen tal peos.

Kui sellest jutt lahti läheb, võin kaotada mitte ainult töö, vaid ka kõik muu, mille nimel olen vaeva näinud. Ja ometigi, ükskõik kui palju ma ka teda vihkasin, ei suutnud ma ette kujutada, et ta midagi sellist teeks. Kui olin tema kohta üldse midagi selgeks saanud, siis selle, et ta on usaldusväärne ja lojaalne. Ta võis olla üks vastik eit, aga ma ei uskunud, et ta mind lõvide ette heidaks. Ta oli töötanud Ryan Media Groupis kolledži lõpust saadik ja teda peeti igati põhjendatult firma väärtuslikuks osaks. Nüüd eraldas teda ärijuhtimise magistrikraadist vaid mõni kuu ja siis on tööpõld tema ees valla. Ta ei sea seda mingilgi juhul ohtu.

Aga olgu ma neetud, kui ta mind täielikult ei eiranud. Ta astus sisse, seljas põlvini vihmamantel. See kattis kõik, kuid tõstis tema imelisi jalgu vingelt esile.

Oh perse küll ... kui ta kandis neid kingi, oli igati võimalik, et ... Ei, mitte see kleit. Palun, jumala pärast ei, mitte ainult see kleit. Teadsin kindla peale, et mul polnud täna selliseks jamaks tahtejõudu.

Põrnitsesin teda, kui ta mantli kappi riputas ja laua taga istet võttis.

Tjah, tehke või tina, see naine oli tõepoolest maailma suurim õrritaja.

See oligi valge kleit. Dekolteega, mis kulges alla, rõhutamaks siledat nahka kaela ja rangluu juures, valge riie hoidmas täiuslikult ümber imeliste rindade. See kleit oli minu kirstunael, taevas ja põrgu ühesainsas isuäratavas pakendis.

Seeliku serv ulatus veidi üle põlvede ja ma polnud midagi seksikamat oma elus näinud. See polnud mitte kuidagi provokatiivne, aga selles lõikes ja selles paganama neitsivalges oli midagi, mille pärast praktiliselt päev läbi kõvaga ringi käisin. Ja ta kandis juukseid selle kleidiga alati lahti. Üks mu fantaasiatest oli seotud sellega, kuidas võtan kõik need paganama nõelad ta juustest, haaran peotäie salke pihku ja kepin teda.

Jumal, kuidas ta mind ärritas.

Kui ta minust ikka veel välja ei teinud, pöörasin ringi ja sööstsin kontorisse, lüües kabinetiukse enese järel kinni. Miks ta mulle niimoodi mõjus? Mitte keegi ega miski polnud veel kunagi varem minu mõtteid töölt eemale viinud ja ma vihkasin preili Millsi selle eest, et ta seda esimesena suutis.

Kuid osa minust nautis mälestust tema võidukast ilmest, kui ta pööras ringi ja jättis mu ahhetama ja anuma, et ta mul lahti imeks. Sel plikal oli terasest selgroog.

Hoidsin naeratust tagasi ja keskendusin tema vihkamisele.

Töö. Keskendun vaid tööle ega mõtle enam talle. Kõndisin laua juurde ja võtsin istet, üritasin suunata tähelepanu kõigele muule kui mõtetele sellest, kuivõrd imelised need huuled mu riista ümber olid.

Mitte kuigi produktiivne, Bennett.

Tegin sülearvuti lahti, et päevaplaani vaadata. Päevaplaan ... persse. Selle libu arvutis on kõige uuem versioon. Loodetavasti ei maganud ma hommikul ühtki kohtumist maha, sest ma ei kavatsenud jääkuningannale enne helistada, kui mitte kuidagi teisiti ei saanud.

Kui arvutustabeliga tutvusin, kostis uksele koputus. „Sisse,“ hüüdsin. Mu lauale lajatati valge ümbrik. Tõstsin pilgu ja nägin preili Millsi, kes põrnitses mind, kulm trotslikult kipras. Ta pööras vähimagi selgituseta otsa ringi ja marssis kabinetist välja.

Põrnitsesin ümbrikku ja sattusin paanikasse. See oli arvatavasti ametlik kiri, kus kirjas minu rikkumine ja tema kavatsus mind ahistamise pärast kohtusse kaevata. Eeldasin, et leian eest kirjablanketi ja lehe alumiselt servalt tema allkirja.

Kuid ma ei eeldanud, et leian eest veebipoe ostutšeki riiete eest ... tasutud firma krediitkaardilt. Kargasin toolilt püsti ja tormasin talle järele. Ta suundus trepi poole. Hästi. Olime kaheksateistkümnendal korrusel ja mitte keegi, kui meie kaks ehk välja arvata, ei kasutanud kunagi treppe. Võisin tema peale karjuda nii palju, kui süda lustis, ilma et keegi pealt kuuleks.

Uks sulgus valju mürtsatusega ja tema kontsad kajasid astmeil, otse minu ees.

„Preili Mills, kuhu te enda arvates lähete?“

Ta jätkas kõndimist, ilma et oleks tagasi vaadanud. „Kohv on otsas,“ sisistas ta. „Nii et lähen teie kontoritüdrukuna neljateistkümnenda korruse kohvikusse, et seda juurde muretseda. Ei saa ju lubada, et te oma kohvilaksu kätte ei saa.“

Kuidas saab keegi nii kuum niisugune libu olla? Jõudsin preili Millsile korrustevahelisel platvormil järele ja haarasin tal käsivarrest, tõugates ta vastu seina. Preili Mills kissitas minu suunas põlglikult silmi, hambad sisinaks kokku surutud. Lehvitasin tšekiga ta nina ees ja vahtisin vastu. „Mis see on?“

Ta vangutas pead. „Niisuguse ülbe kõiketeadja kohta oled sa vahel täiesti rumal tõbras. Mille moodi see on? See on tšekk.“

„Ma näen jah,“ urisesin läbi hammaste, kortsutades paberi rusikasse. Surusin selle teravaima tipu tema rinna kohale õrna naha pihta ja tundsin, kuidas mu riistast käis jõnksatus läbi, kui ta õhku ahmis, silmad ühtäkki suured. „Miks sa firma krediitkaardiga riideid ostad?“

„Üks tõbras rebis mul pluusi lõhki.“ Ta kehitas õlgu, küünitas mulle lähemale ja sosistas: „Ja mu aluspüksid.“

Türa küll.

Hingasin nina kaudu sügavalt sisse ja viskasin paberi maha, astusin sammu ettepoole ja surusin huuled preili Millsi suule, lükkasin sõrmed ta juusteisse, surusin ta vastu seina. Mu riist pulseeris tema alakõhu vastas, kui tundsin, kuidas tema käsi liigub minu omaga peegelpildis ja haarab mul juusteist, võttes need karmilt pihku.

Sikutasin tema kleiti mööda reisi ülespoole ja oigasin suudeldes, kui mu sõrmed leidsid taas reiekõrguste sukkade siidist serva. Ta tegi seda minu piinamiseks, see pidi nii olema. Tundsin, kuidas ta keelega üle mu huulte tõmbab, samal ajal kui mu sõrmeotsad riivasid tema püksikute sooja ja märga materjali. Tugevdasin riide ümber haaret ja sikutasin kõvasti.

„Pane siis kirja, et on vaja veel üks paar tellida,“ sisistasin ja surusin talle keele suhu.

Preili Mills oigas häälekalt, kui kaks sõrme tema sisse lükkasin, ja kui see üldse võimalik oli, tundus ta veelgi märjem kui eelmisel õhtul. Tõsiselt perses olukord ikka. Ta lõpetas mu suudlemise, kui teda sõrmedega nussisin, pöial kliitoril hoogsaid ringe tegemas.

„Võta riist välja,“ käskis ta. „Tahan sind enda sees tunda. Kohe.“

Kissitasin silmi, üritades varjata mõju, mida tema sõnad mulle avaldasid.

„Ütle palun, preili Mills.“

„Kohe,“ lausus ta kannatamatumalt.

„Kamandad, või mis?“

Ta saatis mu suunas pilgu, mis paneks viletsamal mehel riista krimpsu tõmbama ja ma ei suutnud naeru tagasi hoida. Preili Mills oskas enesele kindlaks jääda. „Hea, et mul andmise tuju on.“

Tegutsesin kiirelt vöö ja pükste kallal ning tõstsin ta üles ja sisenesin temasse jõuliselt. Jumal, kui imeline ta oli. Parem, kui ei midagi muud. See aitas selgitada, miks ma teda peast ei saanud ja hääl kusagil sügaval sisimas ütles, et mul ei pruugigi sellest küll saada.

„Pagan,“ pomisesin.

Preili Mills ahmis õhku ja ma tundsin, kuidas ta mu ümber klammerdus, hingamine katkendlik. Ta surus hambad mu pintsaku õlga ning ma tõmbasin ta jala enese ümber, hakates teda jõuliselt ja kiiresti vastu seina rammima. Iga hetk võis ükskõik kes trepikotta astuda ja tabada mu teda keppimast, kuid mul oli täiesti ükskõik. Mul oli vaja ta enesest välja saada.

Ta tõstis pea mu õlalt ja liikus kaela näksates ülespoole, võttes seejärel mu alahuule hammaste vahele. „Lähedal,“ urises ta ja tugevdas jala haaret, et ma sügavamale siseneksin. „Olen nii lähedal.“

Ideaalne.

Surusin näo ta kaela ja juuste vahele, et summutada oiet, kui jõudsin ootamatult ja jõuliselt lõpuni, pigistades tema tagumikku. Tõmbasin riista välja, enne kui ta jõudis end veel minu vastu hõõruda ja asetasin ta maha, värisevatele jalgadele. Ta põrnitses mind ähvardaval pilgul. Trepikoda täitus rõhuva vaikusega.

„Päriselt?“ küsis preili Mills valjult välja hingates. Tema pea vajus valju mütsatusega vastu seina.

„Tänan, see oli imeline.“ Kobasin põlvede ümbert pükste järele.

„Tõbras.“

„Oled seda maininud,“ pomisesin, pilk all, kui lukku üles tõmbasin.

Kui pilgu tõstsin, oli ta kleidi sirgu silunud, kuid näis ikka veel imeliselt õhevil, ja osa minust ihkas ettepoole sirutada ja käe alla libistada, ta lõpuni viia. Kuid suurem osa minust nautis tigedat rahuldamatust ta pilgus. „Öeldakse, et mida külvad, seda lõikad.“

„Kehv lugu, et sa nii vilets oled,“ vastas ta rahulikult. Ta pööras ringi, et jätkata trepist laskumist, kuid peatus siis järsult ja pöördus mulle otsa vaatama. „Ja hea, et ma pille kasutan. Tänan küsimast, jobu.“

Jälgisin, kuidas ta trepist laskudes vaatepildist kadus ja oiatasin, kui tagasi kabineti poole kõndisin. Maandusin valju mütsatusega toolile ja tõmbasin kätega läbi juuste, enne kui tema lõhkised aluspüksid taskust välja võtsin. Põrnitsesin hetkeks valget siidi oma sõrmede vahel, avasin siis lauasahtli ja lisasin need eelmise õhtu paari juurde.