Читать книгу Ilus tõbras - Christina Lauren - Страница 7

Kuidas ma neist astmeist ennast tapmata alla jõudsin, ma ei tea. Jooksin sealt minema, tuli takus, jättes härra Ryani üksi trepikotta, suu lahti, riided sassis ja juuksed püsti, nagu oleks teda ära kasutatud.

Kui olin neljateistkümnenda korruse kohvikust mööda tuisanud ja viimasest trepiplatvormist hüppega üle astunud – nende kingadega pole see lihtne ülesanne –, lükkasin metallist ukse lahti ja toetusin lõõtsutades seinale.

Mis just juhtus? Kas ma keppisin trepikojas oma bossiga? Ahhetasin ja mu käed lendasid suule. Kas ma käskisin tal seda teha? Oh jumal. Mida põrgut küll minuga toimus?

Olin hämmingus, koperdasin seina äärest eemale ja ronisin mõne korruse kõrgemale, lähimasse tualetti. Piilusin kõikide kabiinide alla, et üheski poleks kedagi, ja panin siis peaukse lukku. Peeglile lähenedes kirtsutasin nina. Nägin välja, nagu mind oleks ära kasutatud ja kuivale jäetud.

Mu soeng oli täielik õudusunenägu. Kõik hoolikalt sätitud lained olid nüüd vaid hunnik sassis metsikuid salke. Ilmselgelt meeldis härra Ryanile, kui mu juuksed olid lahti. Pean selle meelde jätma.