Читать книгу Kolme keha probleem - Cixin Liu - Страница 6

Hiina, 1967

Punane Liit oli kaks päeva rünnanud 28. aprilli brigaadi peakorterit. Nende punased lipud laperdasid rahutult hoone ümber nagu lõkkepuude järele igatsevad leegid.

Punase Liidu komandör oli rahutu, ehkki mitte kaitsjate pärast, kellega ta vastamisi oli. 28. aprilli brigaadi enam kui kakssada punavalvurit olid täielikud kollanokad võrreldes 1966. aasta hakul suure proletaarse kultuurirevolutsiooni alguses loodud Punase Liidu punavalvuritest veteranidega. Neid olid karastanud kõikjale üle kogu maa viinud revolutsiooniliste ringsõitude tormilised läbielamised ning esimees Mao võimsate kihutuskõnede nägemine Tiananmeni väljakul.

Küll aga kartis ta umbes tosinat raudahju majas sees, mis olid lõhkeaineid täis ning üksteisega elektriliste detonaatorite kaudu ühendatud. Ta ei näinud neid, kuid tundis nende olemasolu, nagu raud tunneb lähedal asuva magneti tõmmet. Kui mõni kaitsjaist peaks lülitit klõpsama, saaksid ühes suures tulekeras ühtviisi hukka nii revolutsionäärid kui ka kontrrevolutsionäärid.

Ning 28. aprilli brigaadi noored punavalvurid olid selliseks sõgeduseks täiesti võimelised. Võrreldes punavalvurite esimese põlvkonna paljunäinud meeste ja naistega olid uued mässajad kui hundikari hõõguvatel sütel, hullud mis hullud.

Hoone katusele ilmus 28. aprilli brigaadi hiiglaslikku punalippu lehvitava kauni noore neiu sale kuju. Tema ilmumist tervitas otsekohe tulirelvade kakofoonia. Tema poole laskis mitmekesine komplekt relvi: igandid nagu Ameerika karabiinid, Tšehhi kuulipildujad ja Jaapani Arisaka M1905 vintpüssid; uuemad relvad nagu Rahvavabastusarmee standardvarustusse kuuluvad automaadid ja püstolkuulipildujad, mis olid varastatud Rahvavabastusarmeelt pärast „augustikuist toimetuse veergu“*; isegi mõned Hiina dadao mõõgad ja piigid. Üheskoos kujutasid need endast kokkusurutud lähiajalugu.

Mitmed 28. aprilli brigaadi liikmed olid varemgi samasuguseid etteasteid teinud. Nad tõusid maja katusele, lehvitasid lippu, karjusid ruuporist hüüdlauseid ning puistasid ründajatele alla lendlehti. Iga kord oli too vapper mees või naine suutnud kuulirahe eest ohutult varjuda ning oma vapruse eest aupaiste ära teenida.

Uus tütarlaps arvas ilmselgelt, et temalgi läheb sama õnnelikult. Ta lehvitas lahingulippu, justkui vehiks oma leegitseva noorusega, uskudes, et vaenlane põleb revolutsioonilistes leekides tuhaks, ning kujutades ette, kuidas homme sünnib tema soontes pulbitsevast kirest ja innust ideaalne maailm … Ta oli oma säravast ja purpurpunasest unistusest joovastunud, kuni kuul ta rinna läbistas.

Tema viieteistkümneaastane keha oli nii pehme, et kuul seda läbides ja tema taga läbi õhu vilisedes vaevalt aeglustus. Noor punavalvur kukkus koos oma lipuga alla, tema habras kogu langemas veelgi aeglasemalt kui too punane kangatükk, otsekui väike lind, kes ei taha taevast alla tulla.

Punase Liidu sõdurid huilgasid juubeldavalt. Mõned neist tormasid hoone jalamile, tõmbasid eemale 28. aprilli brigaadi lahingulipu ning haarasid saledast elutust kehast. Nad tõstsid oma trofee pea kohale, uhkeldasid sellega mõnda aega ning heitsid selle siis metallist värava otsa.

Suurem osa värava terava otsaga metallvarbadest oli kildkondadevaheliste kodusõdade alguses küljest kistud ja odadena kasutusele võetud, kuid kaks oli veel alles. Kui tütarlaps nende teravike külge kinni jäi, tundus elu tema nõtkesse kehasse hetkeks naasnud olevat.

Punavalvurid taandusid pisut ning hakkasid teivastatud surnukeha pihta märki laskma. Temale, kes nüüdseks midagi ei tundnud, ei olnud enam vahet tihedal kuulirahel ja pehmel vihmasabinal. Aeg-ajalt tõmblesid tema viinamarjavääte meenutavad käed pehmelt üle ta keha, otsekui pühkinuks ta endalt vihmapiisku.

Ning siis lasti pool tema noorest peast otsast ning vaid üksainus kaunis silm jäi jõllitama 1967. aasta sinist taevast. Selles pilgus ei olnud valu, üksnes tardunud pühendumus ja igatsus.

Ning võrreldes mõne teisega oli tal siiski õnne olnud. Vähemalt suri ta end ideaali nimel kirglikult ohvriks tuues.

#

Sedasorti lahingud möllasid kõikjal Pekingis nagu paralleelselt töötavad protsessorid, mille ühiseks väljundiks oli kultuurirevolutsioon. Sõgeduse tulv uputas linna enda alla ning imbus igasse viimasesse kui prakku ja nukatagusesse.

Linnaservas Tsinghua ülikooli treeninguplatsil oli juba peaaegu kaks tundi kestnud tuhandete osalejatega „võitlusseanss“. See oli avalik kogunemine, mille mõte oli revolutsiooni vaenlasi rahvahulga ees verbaalse ja füüsilise vägivallaga alandada ja murda, kuni nad oma kuriteod üles tunnistavad.

Kuna revolutsionäärid olid killustunud ohtratesse kildkondadesse, harrastasid vastasjõud kõikjal keerulisi manöövreid ja võistlusi. Ülikoolis puhkesid ägedad konfliktid punavalvurite, kultuurirevolutsiooni töörühma, tööliste propagandameeskonna ja sõjalise propagandameeskonna vahel. Aeg-ajalt jagunes iga fraktsioon uuteks mässulisteks gruppideks, mis kõik olid eri tausta ja eesmärkidega, ja see põhjustas veelgi ägedamat võitlust.

Selle massivõitluse seansi puhul olid ohvriteks reaktsioonilised kodanlikud õpetlased. Need olid kõigi kildkondade vaenlased ning neil ei jäänud üle muud, kui igast küljest tulevaid julmi rünnakuid välja kannatada.

Võrreldes muude „koletiste ja deemonitega“*, olid reaktsioonilised õpetlased erilised: varaste võitlusseansside vältel olid nad sageli ülbed ja põikpäised. Selles faasis suri neid ka kõige rohkem. Ainuüksi Pekingis peksti neljakümne päeva jooksul surnuks enam kui 1700 võitlusseansside ohvrit. Paljud valisid selle hullumeelsuse vältimiseks lihtsama väljapääsu: Lao She, Wu Han, Jian Bozan, Fu Lei, Zhao Jiuzhang, Yi Qun, Wen Jie, Hai Mo ja mitmed teised – kes enne olid austatud intellektuaalid – lõpetasid kõik oma elu enesetapuga.*

Need, kes selle algstaadiumi üle elasid, muutusid halastamatute võitlusseansside jätkudes järk-järgult tuimaks. Selline vaimne kaitsekoorik võimaldas neil vältida täielikku murdumist. Võitlusseansside ajal paistsid nad sageli pooleldi tukkuvat ning võpatasid ärkvele vaid siis, kui keegi karjus neile näkku, et nad kordaksid mehaaniliselt oma ülestunnistusi, mida nad olid juba loendamatuid kordi teinud.

Siis jõudsid mõned neist kolmandasse staadiumi. Pidevad ja lakkamatud võitlusseansid süstisid elavhõbedana nende teadvusse erksaid poliitilisi kujutluspilte, kuni nende mõistus, mis kunagi seisis püsti teadmiste ja ratsionaalsuse najal, selle rünnaku all kokku varises. Nad hakkasid päriselt oma süüd uskuma, nägema, kuidas nad olid revolutsiooni suurele üritusele kahju teinud. Nad nutsid ning nende patukahetsus oli palju sügavam ja siiram kui neil koletistel ja deemonitel, kes ei olnud intellektuaalid.

Punavalvuritele oli nendes kahes viimases vaimses staadiumis ohvrite vastu võitlemine erakordselt tüütu. Ainult need koletised ja deemonid, kes olid alles esimeses staadiumis, suutsid nende ülestimuleeritud ajudele anda seda põnevust, mida nad himustasid otsekui matadoori punast rätikut. Sedasorti ihaldatud ohvreid oli aga väheks jäänud. Tsinghuas oli neid järel vast ainult üks. Kuna ta oli nii haruldane, oli ta jäetud võitlusseansi kõige lõpuks.

Ye Zhetai oli seni kultuurirevolutsiooni üle elanud, kuid ta oli endiselt esimeses vaimses staadiumis. Ta keeldus pattu kahetsemast, vabasurma minemast ja tuimaks muutumast. Kui see füüsikaprofessor rahvamassi ees lavale astus, ütles tema näoilme selgesti: olgu mu rist veelgi raskem kanda.

Punavalvurid sundisid teda tõesti koormat tassima, kuid see ei olnud rist. Teistel ohvritel olid peas bambusraamidest kõrged mütsid, kuid tema oma oli keevitatud jämedatest terasvarbadest. Ning silt ta kaelas ei olnud puust nagu teistel, see oli laboriahju küljest võetud rauduks. Uksele oli järskude mustade märkidega kirjutatud tema nimi, millest oli suure X-ina läbi tõmmatud kaks punast diagonaali.

Ye’d eskortis lavale kaks korda rohkem punavalvureid kui teiste ohvrite puhul: kaks meest ja neli naist. Noormehed kõndisid enese- ja sihikindlal sammul justkui kehastunud küpsed noorbolševikud. Nad mõlemad olid neljanda kursuse tudengid*, kelle põhieriala oli teoreetiline füüsika, ning Ye oli nende professor. Naised, ehk õigupoolest tüdrukud, olid palju nooremad, ülikooli juures töötava põhikooli teise aasta õpilased*. Neil olid seljas sõjaväemundrid ja ümber padrunivööd, neist õhkus nooruslikku elujõudu ning nad ümbritsesid Ye Zhetaid nagu neli rohelist leeki.

Ye Zhetai ilmumine tekitas rahvahulgas elevust. Pisut vaibunud loosungite hõikumine algas nüüd taas uue hooga ning mattis kõik enda alla nagu taaselustuv tõusulaine.

Oodanud kannatlikult müra vaibumist, pöördus üks punavalvureist ohvri poole. „Ye Zhetai, te olete mehaanika alal asjatundja. Te peaksite aru saama, kui tugev on see ühisjõud, millele te vastu panete. Selline põikpäisus võib teile ainult surma tuua! Täna jätkame möödunud korral pooleli jäänud teemal ning pole mõtet sõnu raisata. Vastake järgmisele küsimustele ilma oma tavapärase vassimiseta: kas teie ise otsustasite aastail 1962–1965 lisada füüsika sissejuhatavasse kursusesse relatiivsusteooria?“

„Relatiivsusteooria on üks füüsika fundamentaalsetest teooriatest,“ vastas Ye. „Kuidas saab üks sissejuhatav kursus seda mitte õpetada?“

„Te valetate!“ karjus üks neidudest punavalvur tema kõrval. „Einstein on reaktsiooniline õpetlane. Ta oli valmis teenima iga isandat, kes tema nina all raha kõlgutas. Ta läks isegi Ameerika imperialistide juurde ja aitas neil aatomipommi ehitada! Revolutsioonilise teaduse loomiseks peame me ümber tõukama kapitalistliku teooria musta lipu, mida esindab relatiivsusteooria!“

Ye vaikis. Ta pidi taluma valu, mida põhjustasid raskest rauast müts ja raudplaat ta kaelas, ning tal polnud jõudu, et vastata küsimustele, mis vastust ei väärinud. Tema selja taga kortsutas kulmu ka üks tema tudengeist. Sõna võtnud tüdruk oli neljast naissoost punavalvureist kõige intelligentsem ning ta oli selgesti valmistunud, kuna teda oli enne lavale astumist nähtud võitlusseansi stsenaariumi pähe õppimas. Kellegi Ye Zhetai suguse jaoks aga mõnest hüüdlausest ei piisanud. Punavalvurid otsustasid tuua lagedale uue relva, mille nad oma õpetaja vastu olid valmis pannud. Üks neist viipas kellelegi lava kõrval.

Rahvahulga esimeses reas tõusis püsti Ye naine, füüsikaprofessor Shao Lin. Ta astus lavale, üll halvasti istuv roheline kostüüm, mis oli selgesti mõeldud imiteerima punavalvurite sõjaväemundrit. Neil aga, kes teda tundsid, oli meeles, et ta oli sageli loengud andnud elegantses qipao’s ning tema praegune välimus tundus sunnitud ja kohmakas.

„Ye Zhetai!“ Shao Lin ei olnud selgesti sellise teatriga harjunud, ning ehkki ta püüdis valjemini rääkida, võimendas see ka värinat tema hääles. „Sa ei arvanud, et ma püsti tõusen ning sind paljastan ja kritiseerin? Jah, varem tõmbasid sa mu haneks. Sa pimestasid mind oma reaktsioonilise maailmavaate ja arusaamaga teadusest! Nüüd aga olen ma ärkvel ning mu silmad on lahti. Nende revolutsiooniliste noorte abiga tahan ma seista revolutsiooni poolel, rahva poolel!“

Ta pöördus näoga rahva poole. „Seltsimehed, revolutsioonilised noored, revolutsioonilised õppejõud ja töötajad, me peame selgesti mõistma Einsteini relatiivsusteooria reaktsioonilist olemust. See on kõige päevselgem üldrelatiivsusteoorias: selle universumi staatiline mudel eirab mateeria dünaamilist olemust. See on antidialektika! See käsitleb universumit kui midagi piiratut, mis on igati omamoodi reaktsiooniline idealism …“

Oma naise loengut kuulates lubas Ye endale ühe kõvera naeratuse. Ma tõmbasin su haneks, Lin? Tõesti, minu südames oled sa alati olnud mõistatus. Kord kiitsin su isale, kui geniaalne sa oled – tal vedas, et suri varakult ja pääses seega sellest katastroofist –, ning ta raputas pead ja ütles mulle, et tema arvates ta tütar ei saavuta akadeemilises maailmas suurt midagi. See, mida ta järgmiseks ütles, osutus mu elu teises pooles väga tähtsaks: „Lin Lin on liiga tark. Fundamentaalsete teooriatega töötamiseks peab olema loll.“

Mida aeg edasi, seda paremini ma hakkasin tema sõnu mõistma. Lin, sa oled tõesti liiga tark. Juba mõne aasta eest tajusid sa poliitiliste tuulte suunamuutust akadeemias ja valmistusid ettenägelikult. Näiteks õpetades muutsid sa paljude füüsikaseaduste ja konstantide nimesid: Ohmi seadust kutsusid sa takistuse seaduseks, Maxwelli võrrandid olid sul elektromagnetvõrrandid, Plancki konstandi nimetasid kvantkonstandiks … Sa seletasid oma õpilastele, et kõik teaduslikud saavutused tulenesid töötavate rahvahulkade tarkusest ning et nood kapitalistlikud õpetlased üksnes varastasid selle viljad ja panid neile oma nimed külge.

Kuid isegi nii ei võtnud revolutsiooniline põhihoovus sind omaks. Vaata end nüüd: sul ei ole lubatud kanda „revolutsiooniliste õppejõudude ja töötajate“ punast käelinti, sa pidid siia lavale astuma tühjade kätega, su staatus ei luba kanda käes „Väikest punast raamatut“… Sul pole võimalik saada üle sellest eksimusest, et sündisid revolutsioonieelses Hiinas silmapaistvasse perekonda ning et su vanemad olid sedavõrd kuulsad õpetlased.

Kui juba Einsteinist rääkida, siis on sul tegelikult rohkem üles tunnistada kui minul. 1922. aasta talvel külastas Einstein Shanghaid. Kuna su isa rääkis vabalt saksa keelt, paluti tal Einsteini saatjaks hakata. Sa oled mulle korduvalt rääkinud, et su isa hakkas füüsikuks Einsteini õhutusel ning et sina valisid füüsika isa mõjutusel. Nii et omamoodi saab öelda, et Einstein on kaudselt sinu õpetaja. Ning kunagi olid sa sellise seose üle väga uhke ja tundsid, et sul on tohutult vedanud.

Pärastpoole sain teada, et isa oli sulle luisanud. Nad olid Einsteiniga vaid korra väga põgusalt vestelnud. 13. novembri hommikul 1922. aastal jalutas ta koos Einsteiniga mööda Nanjingi maanteed. Jalutuskäigust võtsid osa ka Shanghai ülikooli president Yo Youren ning ajalehe Ta Kung Pao tegevdirektor Cao Gubing. Kui nad möödusid maanteetammi ehitusplatsist, peatus Einstein ühe kive tükkideks raiuva töölise kõrval ning jälgis vaikselt seda räbalates ning räpaste käte ja näoga poissi. Ta küsis su isalt, kui palju see poiss päevas teenib. Su isa küsis poisilt ning ütles siis Einsteinile: viis senti.

See oli ainus kord, kui ta rääkis tolle suure teadlasega, kes maailma muutis. Ei olnud juttu füüsikast ega relatiivsusest, üksnes kalgist ja karmist tegelikkusest. Kuulnud vastust, seisis Einstein sinu isa sõnul seal tükk aega ning jälgis poisi mehaanilisi liigutusi, vaevumata isegi oma piipu suitsetama, kuni see hõõgumast lakkas. Kui su isa selle loo oli mulle ära rääkinud, ohkas ta ja ütles: „Hiinas prantsatab maha iga mõte, mis söandab lendu tõusta. Tegelikkuse gravitatsioonijõud on liiga tugev.“

„Langetage pea!“ käratas üks meessoost punavalvureist. See võis tegelikult olla tema endise tudengi halastav žest. Kõik ohvrid, kelle vastu võideldi, pidid pea langetama. Kui Ye oleks oma pea langetanud, oleks kõrge rauast peakate maha kukkunud, ning kui ta oleks oma pead langetatuna hoidnud, poleks olnud põhjust talle seda tagasi pähe panna. Kuid Ye keeldus ning seisis püstipäi, kandes seda suurt koormat oma peene kaela otsas.

„Langetage pea, te kangekaelne reaktsionäär!“ Üks punavalvureist tüdrukuist võttis rihma vöölt ja äigas sellega Ye poole. Vasest pannal tabas teda otsaette ning sellest jäi järele selge vorp, mille kiiresti hägustas nõrisev veri. Ta vankus mõne hetke ning jäi siis taas sirgelt ja kindlalt seisma.

Üks punavalvuritest noormeestest ütles: „Kui te õpetasite kvantmehaanikat, põimisite te sinna sisse ka rohkesti reaktsioonilisi ideid!“ Siis noogutas ta Shao Linile, et too jätkaks.

Shao tegi seda rõõmuga. Ta pidi muudkui rääkima, muidu oleks tema habras meel, mis niigi vaid peene juuksekarva otsas rippus, täielikult kokku varisenud. „Ye Zhetai, sa ei saa seda süüdistust eitada! Sa oled sageli tudengitele reaktsioonilist Kopenhaageni tõlgendust lugenud!“

„See on ometi eksperimentide tulemustega kõige paremini sobiv seletus.“ Shao Lini üllatas ja hirmutas Ye väga rahulik ja talitsetud hääletoon.

„See formuleering sätestab, et väline vaatlus tingib lainefunktsiooni kollapsi. See on järjekordne näide reaktsioonilisest idealismist ning ühtlasi ka kõige jultunum näide!“

„Kas filosoofia peab näitama teed eksperimentidele või peaksid eksperimendid näitama teed filosoofiale?“ Ye ootamatu vasturünnak rabas võitlusseansi eestvedajaid. Hetkeks ei teadnud nad, mida teha.

„Loomulikult peaks see olema õige marksistlik filosoofia, mis teaduslikele eksperimentidele teed näitab!“ ütles üks mees-punavalvureist viimaks.

„Siis on see sama, kui öelda, et õige filosoofia kukub taevast alla. See käib risti vastu ideele, et tõde tõuseb kogemustest. See on vastuolus nende põhimõtetega, mille alusel marksism püüab loodusest aru saada.“

Shao Lin ja kaks tudengist punavalvurit ei osanud selle peale midagi vastata. Erinevalt kahest veel põhikoolis käivast punavalvurist ei suutnud nad loogikat täielikult eirata.

Kuid neljal põhikoolitüdrukul olid omaenda revolutsioonilised meetodid, mida nad pidasid võitmatuks. Tüdruk, kes oli Ye’d varem löönud, võttis taas oma rihma ja äigas Ye’le. Ülejäänud kolm hakkasid samuti oma rihmadega Ye’d lööma. Et nende kaaslane näitas üles sedasorti revolutsioonilist indu, pidid nemad üles näitama veelgi suuremat või vähemalt samaväärset indu. Kaks mees-punavalvurit ei seganud vahele. Kui nad oleksid nüüd sekkunud, oleks neid kahtlustatud ebapiisavas revolutsioonilisuses.

„Te õpetasite ka Suure Paugu teooriat. See on teaduslikest teooriatest see kõige reaktsioonilisem!“ Üks noormeestest punavalvuritest võttis sõna, püüdes teemat vahetada.

„Võib-olla tulevikus lükatakse see teooria ümber. Kuid sajandi kaks suurt kosmoloogilist avastust – Hubble’i seadus, mida kinnitab punanihe, ning kosmilise taustkiirguse avastamine – näitavad, et Suure Paugu teooria seletab universumi päritolu kõige usutavamalt.“

„Vale puha!“ hüüdis Shao Lin. Seejärel alustas ta pikka loengut Suure Paugu teooriast, unustamata pikkida sinna vahele läbinägelikku kriitikat teooria erakordselt reaktsioonilise olemuse pihta. Selle teooria värskus aga paelus neljast tüdrukust kõige intelligentsemat, kes ei suutnud end tagasi hoida ja küsis: „Kas isegi aeg algas singulaarsusega? Aga mis oli enne singulaarsust?“

„Mitte midagi,“ vastas Ye samamoodi, nagu ta vastaks iga uudishimuliku noore küsimusele. Ta pöördus ning vaatas tütarlast lahkelt. Vigastuste ja kõrge raudpeakattega oli tal seda liigutust väga raske teha.

„Mitte … midagi? See on reaktsiooniline! Läbi ja lõhki reaktsiooniline!“ hüüdis hirmunud tüdruk. Ta pöördus Shao Lini poole, kes tuli rõõmuga talle appi.

„Selles teoorias on tühimik Jumala jaoks,“ noogutas Shao tüdrukule.

Noor punavalvur, kes oli nendest uutest mõtetest segaduses, oli viimaks kindlal pinnal. Ta tõstis käe, mis hoidis endiselt rihma, ning osutas Ye poole. „Teie, te püüate siis öelda, et Jumal on olemas?“

„Ma ei tea.“

„Misasja?“

„Ma ütlen, et ma ei tea. Kui te mõtlete Jumala all mingisugust väljaspool universumit eksisteerivat üliteadvust, siis ma ei tea, kas ta on olemas või mitte. Teadusel ei ole tõendeid emba-kumbapidi.“ Tol õudsel hetkel kaldus Ye isegi Jumala olemasolu mitteuskumise poole.

Selline äärmiselt reaktsiooniline väide tekitas rahvahulgas möllu. Ühe laval viibiva punavalvuri juhtimisel vallandus järjekordne loosungite hõikumise laine.

„Maha reaktsiooniline õpetlane Ye Zhetai!“

„Maha kõik reaktsioonilised õpetlased!“

„Maha kõik reaktsioonilised õpetused!“

Kui hüüdlaused olid vaibunud, hüüdis tüdruk: „Jumalat pole olemas. Kõik religioonid on valitseva klassi välja hautud vahendid rahva vaimu halvamiseks!“

„See on väga ühekülgne käsitlus,“ ütles Ye rahulikult.

Kimbatuses ja vihane noor punavalvur jõudis järeldusele, et selle ohtliku vaenlasega polnud jutust mingit kasu. Ta haaras oma rihma ning tormas Ye juurde, tema kolm kaaslast kannul. Ye oli pikka kasvu ning selleks, et ulatuda tema peani, mida ta endiselt püsti hoidis, pidid neljateistaastased rihmadega ülespoole lahmima. Mõne hoobi järel langes maha kõrge raudpeakate, mis oli teda pisut kaitsnud. Sellele järgnenud metallpannalde hoopide sajus langes ta viimaks maha.

Oma edust indu saanud noored punavalvurid pühendusid veelgi põhjalikumalt sellele hiilgavale võitlusele. Nad võitlesid usu eest, ideaalide nimel. Nad olid joobunud eredast valgusest, mida ajalugu lasi nende peale paista, nad olid uhked omaenda vapruse üle …

Ye kahel tudengil sai viimaks küllalt. „Esimees käskis meil „tugineda kõneosavusele, mitte vägivallale“!“ Nad tormasid ligi ja tõmbasid neli poolhullunud tüdrukut Ye juurest eemale.

Kuid oli juba liiga hilja. Füüsik lamas vaikselt maas, silmad endiselt pärani, ning tema peast voolas verd. Vahtu klopitud rahvas vakatas. Ainuke asi, mis liikus, oli see peenike verenire. Punase maona vingerdas see aeglaselt üle lava, jõudis selle servani ning tilkus alla ühe tühja laeka peale. Veretilkade tekitatud rütmiline heli meenutas kellegi lahkuvaid samme.

Vaikust rebestas kellegi kaagutav naer. See oli Shao Lin, kelle vaim oli lõpuks murdunud. See naer hirmutas kohalviibijaid, kes hakkasid võitlusseansilt lahkuma, alguses vähehaaval ning seejärel tulvana. Peagi oli treeninguväljak tühi ning lava ees seisis vaid üks noor naine.

See oli Ye Zhetai tütar Ye Wenjie.

Kui nood neli tüdrukud olid ta isa tapnud, oli ta püüdnud lavale tormata. Kaks ülikooli koristajat olid teda aga tagasi hoidnud ja talle kõrva sosistanud, et kui ta sinna läheb, saab ta ka ise hukka. Massiline võitlusseanss oli muutunud hullumeelsuseks ning tema ilmumine põhjustanuks üksnes enam vägivalda. Ta oli kisendanud ja kisendanud, kuid see oli mattunud loosungite ja hõigete raevunud tulva alla.

Kui vaikus taas valitses, ei suutnud ta enam ühtegi heli kuuldavale tuua. Ta silmitses isa elutut keha ning mõtted, mida ta ei suutnud sõnadesse panna, lahustusid ta veres, kuhu need jäid terveks ülejäänud eluks. Kui rahvamass oli laiali valgunud, jäi tema paigale nagu kivikuju, keha ja liikmed samas asendis kui siis, kui nood kaks vana koristajat teda tagasi hoidsid.

Tüki aja pärast langetas ta viimaks käed, astus aeglaselt lavale, istus isa surnukeha kõrvale ning hoidis üht tema juba jahtunud kätt käes, silmad tühjalt kaugusse vaatamas. Kui viimaks tuldi surnukeha ära viima, võttis Wenjie midagi taskust ning pani selle isale kätte – see oli isa piip.

Wenjie lahkus vaikselt treeninguväljakult, mis oli täis rahvamassist maha jäänud prügi, ning siirdus koju. Teaduskonna kortermaja ette jõudes kuulis ta oma kodu teise korruse aknast kostvaid hullunud naerupahvakuid. See oli naine, keda ta kunagi oli emaks kutsunud.

Wenjie pööras ringi ning tal oli ükskõik, kuhu jalad ta viivad.

Lõpuks leidis ta end professor Ruan Weni ukse tagant. Wenjie nelja ülikooliaasta vältel oli professor Ruan olnud tema nõuandja ja lähedasim sõber. Järgmised kaks aastat, mil Wenjie oli astrofüüsika osakonna magistrant, ning sellele järgnenud kultuurirevolutsiooni kaoses oli professor Ruan tema lähim usaldusisik, kui isa välja arvata.

Ruan oli õppinud Cambridge’i ülikoolis ning naise kodu oli kunagi Wenjiele tundunud kütkestav: Euroopast toodud peened raamatud, maalid ja muusikasalvestised, klaver, Euroopa stiilis piipude komplekt õrnal puitalusel (tema isa piip oli Ruanilt kingituseks saadud) – mõned neist olid valmistatud Vahemere äärest pärit puis-eerikast, mõned Türgi sepioliidist, ning kõik need paistsid olevat läbi imbunud tolle mehe tarkusest, kes kunagi sügavalt mõttesse vajunult selle kaha käes hoidis või vart hambus pigistas, kuid Ruan ei teinud temast kunagi juttu.

See elegantne ja soe kodu oli olnud Wenjiele turvaline paik, kui tal oli vaja maailma tormide eest kuhugi pakku pugeda, kuid see kõik oli olnud enne seda, kui punavalvurid Ruani kodu läbi otsisid ja tema omandi konfiskeerisid. Nagu Wenjie isagi, elas ka Ruan kultuurirevolutsiooni ajal läbi tohutuid kannatusi. Tema võitlusseansside ajal riputasid punavalvurid talle kaela paari kõrge kontsaga kingi ning mäkerdasid ta näo huulepulgaga kokku, et näidata, kuidas ta oli elanud kapitalisti roiskuvat elu.

Wenjie lükkas Ruani koduukse lahti ning nägi, et punavalvuritest maha jäänud kaos oli ära koristatud: puruks rebitud õlimaalid olid kokku liimitud ja seinale tagasi riputatud, ümber tõugatud klaver oli taas püsti tõstetud ja puhtaks pühitud, ehkki see oli katki ja sellel polnud enam võimalik mängida, mõned maha jäänud raamatud olid kenasti riiulile tagasi asetatud … Ruan istus kirjutuslaua taga toolil, silmad kinni.

Wenjie astus Ruani kõrvale ning silitas hellalt õpetaja otsaesist, nägu ja käsi – need kõik olid külmad. Wenjie oli õigupoolest juba sisenedes märganud kirjutuslaual tühja unerohutablettide pudelit. Ta seisis seal mõnd aega vaikides.

Siis pööras ta ringi ja lahkus. Ta ei olnud enam võimeline leina tundma. Ta oli nüüd justkui liiga palju kiirgust saanud Geigeri loendur, võimetu reageerima, kuvades näidikul hääletult nulli.

Ruani juurest lahkudes pööras Wenjie aga ümber, et heita veel viimane pilk. Ta märkas, et professor Ruan oli end meikinud. Tal olid huuled õrnalt värvitud ning jalas kõrge kontsaga kingad.

* Autori märkus / tõlkija (siin ja edaspidi Ken Liu) märkus: see viitab Punalipu ajakirja (oluline propagandakanal kultuurirevolutsiooni päevil) 1967. aasta augustinumbri toimetuse veerule, mis soovitas „juurida armeest välja see käputäis [kontrrevolutsionääre]“. Seda toimetuse veergu loeti ette, et õhutada punavalvureid sõjaväe moonaladusid ründama ja Rahvavabastusarmeelt relvi röövima, ning puhus veelgi enam lõkkele punavalvurite eri fraktsioonide peetavaid kohalikke kodusõdu.

* Tõlkija märkus: algselt budistlikku mõistet „koletised ja deemonid“ kasutati kultuurirevolutsiooni ajal kõigi revolutsiooni vaenlaste kohta.

* Tõlkija märkus: need olid ühed kuulsamad intellektuaalid, kes kultuurirevolutsiooni ajal vabasurma läksid. Lao She – kirjanik, Wu Han – ajaloolane, Jian Bozan – ajaloolane, Fu Lei – tõlkija ja kriitik, Zhao Jiuzhang – meteoroloog ja geofüüsik, Yi Qun – kirjanik, Wen Jie – poeet, Hai Mo – stsenarist ja kirjanik.

* Tõlkija märkus: kultuurirevolutsiooni ajal kehtis Hiina ülikoolides (ning eriti Tsinghuas) vaheldumisi neljaaastase, viieaastase ja kolmeaastase õppeaja süsteem.

* Tõlkija märkus: Hiina haridussüsteemis järgneb kuueaastasele algkoolile tavaliselt kolm aastat põhikooli ja kolm aastat keskkooli. Kultuurirevolutsiooni ajal lühendati seda 12 aasta pikkust süsteemi üheksale või kümnele aastale, sõltuvalt provintsist või kohalikust omavalitsusest. Käesoleval juhul on punavalvuritest tüdrukud 14-aastased.