Читать книгу Kolme keha probleem - Cixin Liu - Страница 7

Kaks aastat hiljem Suur-Hingani mägedes

„Palk kukub –“

Pärast seda valju skandeerimist langes suur dauuria lehis, jäme kui Parthenoni sambad, mürtsatuse saatel maha ning Ye Wenjie tundis maad jalge all värisemas.

Ta haaras oma kirve ja sae kätte ning hakkas tüve küljest oksi laasima. Iga kord, kui ta seda tegi, oli tal tunne, justkui puhastaks ta mõne hiiglase laipa. Mõnikord kujutas ta isegi ette, et see hiiglane on tema oma isa. Taas kerkisid esile tunded tollest jubedast ööst kahe aasta eest, mil ta surnukuuris isa surnukeha pesi, ning lõhed ja praod lehise koores tundusid muutuvad vanadeks armideks ja uuteks haavadeks isa ihul.

Neisse hiiglaslikesse metsadesse ja rohumaadele oli laiali pillutatud enam kui sada tuhat inimest Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusvägede kuuest diviisist ja neljakümne ühest rügemendist. Jätnud linnad seljataha ja jõudnud siia, tundmatule kõnnumaale, oli paljudel vägede „haritud noortel“ – noortel tudengitel, kel polnud enam koole, kuhu minna – alguses romantiline soov: kui Nõukogude revisionistlikud imperialistid tankidega üle Hiina-Mongoolia piiri veerevad, asuvad nad relvile ning moodustavad omaenda kehadega rahvavabariigi esimese kaitsetõkke. Sedasorti ootused olidki üks strateegilisi kaalutlusi Tootmis- ja Ehitusvägede loomise taga.

Kuid see sõda, mida nad ihaldasid, oli nagu mägi rohumaa teises servas: seda oli selgesti näha, kuid see oli niisama kaugel kui miraaž. Sestap pidid nad rahulduma põldude puhastamise, loomade karjatamise ja puude raiumisega.

Noored mehed ja naised, kes varem olid kulutanud oma nooruslikku energiat ringsõitude peale mööda Hiina revolutsiooni pühapaiku, avastasid peagi, et võrreldes siinse laia taevalaotuse ja vaba õhuga polnud Hiina sisemaa suurlinnad midagi enamat kui lambaaedikud. Keset külmi ja lõputuid metsalaamu ja aasasid oli nende leegitsev ind täiesti mõttetu. Kui tuleks valada ka kogu oma veri, jahtuks see kiiremini kui lehmakook ning oleks märksa kasutum. Põlemine oli aga nende saatus, nad olid tuleroaks läinud põlvkond. Nii muutusid tohutud metsad nende mootorsaagide all viljatuteks seljakuteks ja alasti kistud küngasteks. Nende traktorite ja kombainide all said hiiglaslikest aasadest viljapõllud ning seejärel kõrb.

Ye Wenjie oskas tema silme ees toimuvat raadamist üksnes hullumeelsuseks pidada. Kõrged dauuria lehised, igihaljad männid, sihvakad ja sirged valged kased, taevasse tungivad korea paplid, lõhnavad siberi nulud, lisaks veel mustad kased, tammed, jalakad, mandžuuria saared, tšoseeniad, amuuri tammed – kõik, mis neile silma jäi, saagisid nad maha. Tema mootorsaagidega relvastatud kompanii oli kui terasritsikate parv ning neist jäid maha üksnes kännud.

Maha saetud dauuria lehis, mis oli nüüdseks okstest puhtaks laasitud, oli traktoriga minema vedamiseks valmis. Wenjie silitas õrnalt langetatud tüve ristlõiget. Ta tegi seda sageli, otsekui need pinnad olnuks hiiglaslikud haavad, otsekui ta tunneks puu valu. Äkitselt nägi ta veel üht kätt silitamas sedasama pinda kännul. Käe värinast oli aru saada, et seal tuksub üks süda tema omaga samas rütmis. Ehkki käsi oli kahvatu, nägi Wenjie, et see on mehekäsi.

Ta vaatas üles. See oli Bai Mulin. Too kõhetu, hapra kehaehitusega prillikandja oli vägede ajalehe Kõrge Tootlikkuse Uudiskiri reporter. Ta oli saabunud üle-eelmisel päeval Wenjie kompanii kohta uudiseid hankima. Wenjiele meenusid tema artiklid, kirjutatud kaunis stiilis, tundlikult ja nõtkelt, mis ei sobinud hästi sinna karmi keskkonda.

„Ma Gang, tule siia,“ hüüdis Bai ühele noormehele pisut kaugemal. Ma oli tünja rindkerega ja lihaseline, just nagu see dauuria lehis, mille ta just oli maha saaginud. Ta astus ligi ning Bai küsis talt: „Kas sa tead, kui vana see puu oli?“

„Sa võid ju rõngad kokku lugeda,“ osutas Ma kännule.

„Lugesingi. Üle kolmesaja kolmekümne aasta. Kas sul on meeles, kui kaua sa seda saagisid?“

„Kõige rohkem kümme minutit. Ma ütlen, ma olen kompanii kõige kiirem mootorsaagija. Tööeesrindlaste rändpunalipp on alati selles rühmas, kus mina parajasti olen.“ Ma Gang oli elevil, nagu oli elevil enamik inimesi, kellele Bai tähelepanu pööras. Kõrge Tootlikkuse Uudiskirjas ära mainimine oli suur au.

„Üle kolmesaja aasta! Kaksteist põlvkonda. Kui see puu oli alles põõsas, valitses veel Mingi dünastia. Kas sa kujutad ette, kui palju torme see puu kõigi nende aastatega üle elas, kui palju sündmusi ta pealt nägi? Aga sina saagisid ta mõne minutiga maha. Kas sa tõesti midagi ei tundnud?“

„Mida ma pean sinu arvates tundma?“ Ma Gangi nägu oli ilmetu. „See on ainult mingi puu. Puud on ainus asi, millest meil siin kandis puudust pole. Siin on piisavalt teisi puid, mis on sellest veel vanemad.“

„Pole midagi. Mine tööle tagasi.“ Bai vangutas pead, istus kännule maha ja ohkas.

Ka Ma Gang vangutas pead, kuna oli pettunud, et reporter ei taha temaga intervjuud teha. „Intellektuaalid teevad alati sääsest elevandi,“ pomises ta. Seda öeldes heitis ta pilgu Ye Wenjiele ning seega käis tema hinnang nähtavasti ka Wenjie kohta.

Puutüvi lohistati minema. Puukoor purunes maas olevate kivide ja kändude otsas veelgi enam, otsekui haavates hiiglaslikku laipa veelgi. Minema lohistatava puu raskusest jäi aastatega kogunenud kõdunevate lehtede lasusse sügav õnarus. Kraav täitus kiiresti veega. Vesi oli kõdunevatest lehtedest karmiinpunane ja meenutas verd.

„Wenjie, tule puhkama.“ Bai viipas vabale kännupoolele. Ye oli tõesti väsinud. Ta pani oma tööriistad käest, astus ligi ning istus Bai juurde maha, seljad teineteise poole.

Pärast pikka vaikust purskas Bai: „Ma tean, mida sa tunned. Meie kaks oleme ainsad, kes niimoodi tunnevad.“

Ye oli vait. Bai teadis, et ta tõenäoliselt ei vasta midagi. Ta oli vähese jutuga naine ning ajas harva kellegagi juttu. Mõned uued saabujad pidasid teda eksikombel isegi tummaks.

Bai rääkis ise edasi. „Ma käisin siin kandis aasta eest. Mäletan, et saabusin keskpäeva paiku ning mu võõrustajad ütlesid, et lõunaks on kala. Vaatasin puukoorega tapetseeritud onnis ringi ja nägin pajas ainult vett. Ei mingit kala. Kohe, kui vesi keema läks, astus kokk tainarulliga välja. Ta jäi onnist mööda voolava oja äärde seisma, äigas tainarulliga paar korda vette ning koukis paar suurt kala veest välja … Milline viljakas paik! Aga kui nüüd seda oja vaatama minna, on see lihtsalt surnud, porine vesi kraavis. Ma pole üldse kindel, kas ehitusvägi ehitab või hävitab.“

„Kust sulle sellised mõtted tulevad?“ küsis Ye vaikselt.

Ei olnud aru saada, kas naine on temaga nõus või mitte, kuid Bai oli rõõmus juba selle üle, et ta üldse suu avas. „Ma lugesin hiljuti üht raamatut ja see liigutas mind väga. Kas sa inglise keeles loed?“

Ye noogutas.

Bai võttis kotist välja siniste kaantega raamatu. Ta vaatas ümberringi, ega keegi pealt vaata, ning ulatas selle naisele. „See avaldati 1962. aastal ja on läänes väga mõjukas.“

Wenjie pööras kännul ringi ja võttis raamatu vastu. „Hääletu kevad“, oli kaanel kirjas. Autor oli Rachel Carson. „Kust sa selle said?“

„See raamat jäi kõrgetele ülemustele silma ning nad tahavad seda jagada valitud kaadritele* ametialaseks kasutamiseks. Mina vastutan metsi käsitleva peatüki tõlkimise eest.“

Wenjie avas raamatu ning uppus sellesse. Põgusas avapeatükis rääkis autor vaiksest linnast, mis putukamürkide kasutamise tõttu tasakesi suri. Lihtsad otsekohesed laused olid tulvil tema sügavat muret.

„Ma tahan saata Pekingisse juhtkonnale kirja ehitusvägede vastutustundetu käitumise kohta,“ ütles Bai.

Ye tõstis pilgu raamatult. Tal kulus mehe sõnade lahtimõtestamiseks pisut aega. Ta ei öelnud midagi ning pööras pilgu taas raamatusse.

„Sa võid seda enda käes hoida, kui lugeda tahad. Aga ole ettevaatlik ja vaata, et keegi seda ei näe. Tead küll, et sedasorti raamat …“ Bai tõusis püsti, vaatas taas hoolikalt ümberringi ning lahkus.

#

Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem meenutas Ye Wenjie oma elu viimastel hetkedel, kuidas „Hääletu kevad“ tema elu oli mõjutanud.

Raamatu ainestik oli kitsalt piiritletud: putukamürkide ülemäärase kasutamise negatiivsed keskkonnamõjud. Autori vaatevinkel aga rabas Ye’d põhjalikult. Putukamürkide kasutamine oli Ye arvates olnud täiesti normaalne, sünnis (või vähemalt neutraalne) tegu, kuid Carsoni raamat näitas talle, et looduse seisukohast polnud sel kultuurirevolutsiooniga mingit vahet ning et see mõjus maailmale niisama hävitavalt. Kui see tõele vastas, siis kui paljud inimkonna talle normaalse või isegi üllana tundunud teod olid tegelikult niisamuti kuritegelikud?

Neid mõtteid edasi mõlgutades tekitas üks järeldus temas judinaid: kas võib olla nii, et inimkonna ja kurjuse omavaheline suhe on midagi samasugust kui ookeani ja selle pinnal hulpiva jäämäe omavaheline suhe? Nii ookean kui ka jäämägi koosnevad ühest ja samast ainest. Jäämägi eristub üksnes seeläbi, et on teises olekus. Tegelikult on see üksnes hiiglasliku ookeani tibatilluke osa …

On võimatu inimkonnalt endalt moraalset ärkamist oodata, just nagu pole võimalik eeldada, nagu suudaks inimene end juustest sikutades maast lahti tõmmata. Moraalseks ärkamiseks on tarvis väljastpoolt inimkonda lähtuvat jõudu.

See mõte pani paika terve Ye edasise elutee.

#

Neli päeva pärast raamatu saamist läks Ye Bai juurde kompanii ainsasse võõrastemajja raamatut tagasi viima. Ye avas ukse ning nägi Baid voodis pikali, läbi väsinud ning üleni porine ja laastudega koos. Kui Bai Ye’d nägi, ajas ta end vaevaliselt püsti.

„Kas sa käisid täna tööl?“ küsis Ye.

„Ma olen siin kompanii juures nii kaua olnud ning ma ei saa lihtsalt päev läbi ringi tuiata ja mitte midagi teha. Ma pean töö juures kaasa lööma. Revolutsiooni vaim on ju selline, eks ole. Ah jaa, ma töötasin Radarimäe lähedal. Mets oli seal väga tihe. Ma vajusin põlvini kõdunevatesse lehtedesse. Mul on tunne, et ma jään nendest miasmidest haigeks.“

„Radarimägi?“ Ye oli rabatud.

„Jah. Rügemendil oli erakorraline ülesanne raiuda ümber mäetipu keeluala puudest paljaks.“

Radarimägi oli mõistatuslik paik. Järsk ja varem ilma nimeta mägi oli oma nime saanud tippu püstitatud suure paraboolantenni järgi. Tegelikult teadsid kõik, kel vähegi aru peas, et see ei olnud radariantenn: ehkki antenni suund muutus iga päev, ei liikunud see kunagi järjekindlalt. Kui tuul antennist mööda puhus, ulgus see nii, et seda oli kaugele kuulda.

Ye kompanii liikmed teadsid vaid, et Radarimägi oli sõjaväebaas. Kohalikud rääkisid, et kui baas kolme aasta eest ehitati, mobiliseeris sõjavägi rohkesti inimesi mäetippu viivat teed ehitama ja elektriliini vedama. Mäest veeti üles tonnide viisi varustust. Kui aga baas valmis sai, lammutati tee ära ning järele jäi üksnes puude vahel siuglev raskesti läbitav rada. Alailma oli näha mäetipule maanduvaid ja sealt õhku tõusvaid helikoptereid.

Antenni polnud alati näha. Liiga tugeva tuulega tõmmati see kokku.

Kui see aga püsti oli, hakkas ümbruskonnas igasugu kummalisi asju juhtuma: metsloomad läksid lärmakaks ja ärevaks, linnud tõusid puude vahelt parvede kaupa lendu, inimesi ajas iiveldama ja neil käis pea ringi. Neil, kes elasid Radarimäe lähedal, hakkasid ka juuksed välja langema. Kohalike sõnul algas kõik see alles pärast antenni ilmumist.

Radarimäest räägiti rohkesti kummalisi lugusid. Ükskord, kui parajasti sadas lund, tõsteti antenn üles ning lumi muutus otsekohe vihmaks. Kuna maapinna lähedal oli temperatuur endiselt sügavas miinuses, jäätus vihm puude külge. Puude küljes rippusid hiiglaslikud jääpurikad ning mets muutus kristallpaleeks. Oksad murdusid aeg-ajalt jää raskuse all ning jääpurikad prantsatasid valju mürtsatusega maha. Mõnikord, kui antenn oli üles tõstetud, hakkas keset selget päeva välku lööma ja müristama ning öötaevas veiklesid kummalised tuled.

Pärast ehitusvägede saabumist hoiatas komandör kohe kõiki kõva valve all olevale Radarimäele lähedale sattumast, kuna patrullidel oli luba ette hoiatamata tuli avada.

Eelmisel nädalal olid kaks meest jahile läinud ning ajanud hirve Radarimäe jalamile, ilma et oleks aru saanud, kus nad olid, ning poolele mäele paigutatud tunnimehed avasid nende pihta tule. Õnneks oli mets nii tihe, et meestel õnnestus pihta saamata põgeneda, ehkki küll üks neist kusi püksid täis. Järgmisel päeval said mehed kompanii koosolekul noomida. Võib-olla just selle vahejuhtumi pärast oli baas otsustanud mäetipu ümber metsa hoiatuseks ohuala rajada. Baasi poliitilisest mõjuvõimust andis aimu ka see, et see sai ehitusvägedele töökäske jagada.

Bai Mulin võttis raamatu Ye käest ning peitis selle hoolikalt padja alla. Sealtsamast tõmbas ta välja mõned tihedalt täis kirjutatud paberilehed ning ulatas need naisele. „See on minu kirja mustand. Kas sa oleksid nii hea ja loeksid seda?“

„Mis kirja?“

„Ma rääkisin sulle ennist, et ma tahan juhtkonnale Pekingisse kirja saata.“

Käekiri oli väga lohakas ning Ye’l edenes selle lugemine väga aeglaselt. Kirja pandu oli aga informatiivne ja hästi argumenteeritud. Alguses kirjutas ta sellest, kuidas ajalooliselt viljakatest Taihangi mägedest on lageraie tõttu saanud viljatu ahermaa. Seejärel käsitles see viimasel ajal aset leidnud settetaseme kiiret tõusu Kollases jões. Kirja lõppjäreldus oli, et Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusvägede tegevusel on tõsised keskkonnamõjud. Ye märkas, et Bai Mulin kirjutas „Hääletule kevadele“ sarnases stiilis, täpselt ja lihtsalt, kuid siiski poeetiliselt. Ehkki Ye oli tehnikaharidusega, oli ilukirjandus talle meeltmööda.

„See on väga ilus,“ ütles ta siiralt.

Bai noogutas. „Siis saadan ma selle ära.“ Ta võttis mustandi puhtalt ümber kirjutamiseks mõned tühjad paberilehed, kuid ta käed värisesid sedavõrd, et ta ei suutnud ühtegi märki kirja panna. See oli nende puhul harilik, kes esimest korda mootorsaagi kasutasid. Nende värisevad käed ei suutnud isegi riisikaussi paigal hoida, rääkimata loetavalt kirjutamisest.

„Ma võin selle ümber kirjutada,“ pakkus Ye. Ta võttis mehelt sulepea.

„Sul on nii ilus käekiri,“ ütles Bai paberilt esimest märgirida vaadates. Ta kallas Ye’le klaasi vett. Ta käed värisesid endiselt sedavõrd, et muist vett loksus maha. Ye lükkas kirja kaugemale.

„Sa õppisid füüsikat?“ küsis Bai.

„Astrofüüsikat. Nüüd pole sellest enam mingit kasu.“ Ye ei tõstnud peadki.

„Sa uurid tähti. Kuidas saab sellest mitte mingit kasu olla? Ülikoolid on viimasel ajal jälle lahti tehtud, kuid nad ei võta kõrgematesse õppeastmetesse vastu. Sinusuguste kõrgelt haritud ja suurte oskustega inimeste siia saatmine on …“

Ye ei öelnud midagi ja kirjutas edasi. Ta ei tahtnud Baile öelda, et mõne temasuguse jaoks oli ainuüksi võimalus ehitusvägedesse astuda juba tohutu vedamine. Ta ei tahtnud kõnelda elu-olust – sellest lihtsalt polnud midagi rääkida.

Onnis jäi vaikseks. Kosta oli vaid sule kraapimist vastu paberit. Ye tajus Baist õhkuvat saepurulõhna. Esimest korda pärast isa surma tundis ta südames soojust ning ta lasi end lõdvaks ja lubas hetkeks langeda kõike kahtlustaval kaitsevallil maailma eest.

Enam kui tunni pärast oli kiri ümber kirjutatud. Ye kirjutas Bai dikteerimise järgi ümbrikule aadressi ning tõusis püsti ja jättis hüvasti. Uksel pöördus ta ümber.

„Anna oma kuub minu kätte. Ma pesen selle puhtaks.“ Ye oli omaenda julgusest üllatunud.

„Ei! Ma ei saa seda teha.“ Bai vangutas pead. „Ehitusväe naisvõitlejad töötavad päev päeva järel sama kõvasti kui mehed. Mine parem tagasi ja puhka. Homme pead sa kell kuus ärkama ja mägedesse tööle minema. Ah jaa, Wenjie, ma lähen ülehomme diviisi peakorterisse tagasi. Ma räägin oma ülemustega sinu olukorrast. Võib-olla on sellest kasu.“

„Aitüma. Aga mulle meeldib siin. Siin on vaikne.“ Ye vaatas Suur-Hingani mägede sünge metsa kuuvalgel paistvat ähmast piirjoont.

„Kas sa põgened millegi eest?“

„Ma lähen nüüd ära,“ ütles Ye tasa ning läkski.

Bai vaatas, kuidas naise sale kogu kuuvalgusse kadus. Siis tõstis ta pilgu süngele metsale, mida ta oli näinud naist hetk varem silmitsevat.

Radarimäe otsas kaugel eemal tõusis taas hiiglaslik antenn, mis helkis külmalt ja metalselt.

#

Ühel keskpäeval kolm nädalat hiljem kutsuti Ye Wenjie raielaagrist kompanii peakorterisse välja. Kontorisse sisenedes tajus ta otsekohe, et seal valitseb vale meeleolu. Lisaks kompanii komandörile ja poliitinstruktorile oli ruumis veel keegi range ilmega võõras. Võõra ees kirjutuslaual oli must kohver ning selle kõrval ümbrik ja raamat. Ümbrik oli avatud ning raamat oli toosama „Hääletu kevade“ eksemplar, mida Ye Wenjie oli lugenud.

Noil aastail olid kõik omaenda poliitilise situatsiooni kohalt väga tundlikud. Ye Wenjiel oli see taju iseäranis tugev. Ta tundis maailma enda ümber kokku tõmbuvat nagu sulguvat kotisuud ning kõik rõhus teda.

„Ye Wenjie, see on diviisi poliitosakonna direktor Zhang. Ta tuli siia asja uurima.“ Ye Wenjie poliitinstruktor osutas võõra poole. „Me loodame, et sa teed meiega täielikku koostööd ja räägid tõtt.“

„Kas teie kirjutasite selle kirja?“ küsis direktor Zhang. Ta tõmbas kirja ümbrikust välja. Ye sirutas selle järele käe, kuid Zhang hoidis kirjast kinni ning näitas talle seda lehthaaval, kuni jõudis viimase leheküljeni, mis huvitas Ye’d kõige rohkem.

Alla oli kirjutatud „Revolutsioonilised massid“.

„Ei, ma ei kirjutanud seda.“ Ye raputas hirmunult pead.

„Aga see on teie käekiri.“

„On küll, aga ma kirjutasin selle lihtsalt kellegi jaoks ümber.“

„Kelle?“

Kui Ye’d kompaniis ebaõiglaselt koheldi, ta tavaliselt ei protesteerinud. Ta kannatas selle vaikselt välja ega mõelnudki kellegi teise asjasse mässimise peale. Sedapuhku olid aga lood teised. Ta sai väga hästi aru, mida see tähendas.

„Ma aitasin üht Kõrge Tootlikkuse Uudiskirja ajakirjanikku. Ta oli mõne nädala eest siin. Tema nimi on –“

„Ye Wenjie!“ Direktor Zhangi mustad silmad olid tema peale sihitud kui kaks relvatoru. „Ma hoiatan teid: katsed süüd teistele veeretada teevad teie olukorda üksnes halvemaks. Me oleme seltsimees Bai Muliniga asjad juba selgeks teinud. Tema puutus asjasse üksnes niipalju, et pani selle kirja teie juhiste järgi Hohhotis posti. Tal polnud aimugi, mis seal seisab.“

„Kas ta … kas tema rääkis seda?“ Ye tundis, kuidas tal läheb silme eest mustaks.

Direktor Zhang ei vastanud, vaid võttis hoopis raamatu kätte. „Teie kiri oli ilmselgelt ajendatud sellest raamatust.“ Ta näitas raamatut kompanii direktorile ja poliitinstruktorile. „„Hääletu kevad“ ilmus Ameerika Ühendriikides 1962. aastal ning sel on kapitalistlikus maailmas olnud üsna suur mõju.“

Siis võttis ta portfellist ühe teise raamatu. Selle kaas oli valge, mustade märkidega. „See on selle hiinakeelne tõlge. Asjaomased võimud jaotasid seda valitud kaadritele ametialaseks kasutamiseks, et seda oleks võimalik kritiseerida. Nüüdseks on võimud sellele andnud oma selge hinnangu: see raamat on toksiline reaktsiooniline propaganda. See asub puhta ajaloolise idealismi positsioonile ning käib välja teooria viimsepäeva saabumise kohta. Keskkonnaprobleemide käsitlemise kattevarjus püüab see õigustada kapitalistliku maailma lõplikku mandumist. See raamat on sisult äärmiselt reaktsiooniline.“

„Aga see raamat … see pole minu oma.“

„Asjaomased võimud määrasid seltsimees Bai seda tõlkima. Seetõttu on selle raamatu tema käes olemine täiesti põhjendatud. Muidugi on ta süüdi selles, et ta oli hooletu ja lasi selle teil ära varastada, kui ta oli ehitusvägede juurde tööle määratud. Sellest raamatust saite te intellektuaalsed relvad sotsialismi ründamiseks.“

Ye Wenjie hoidis keele hammaste taga. Ta teadis, et on juba sügaviku põhjas. Igasugune vastupanu oli asjatu.

#

Ehkki mõni hiljem avaldatud teatud ajalooline dokument väidab vastupidist, polnud Bai Mulinil algusest peale plaanis Ye Wenjied süüdi lavastada. Kiri, mille ta Pekingisse juhtkonnale saatis, oli tõenäoliselt ajendatud tõelisest vastutustundest. Toona saatsid paljud inimesed juhtkonnale kirju kõiksugustel isiklikel teemadel. Enamikule neist kirjadest ei vastatud kunagi, kuid selliste kirjade tulemusena tõusid mõned inimesed üleöö komeedina poliitikataevasse, mõnd teist tabas aga katastroof. Toonased poliitilised hoovused olid erakordselt keerulised. Ajakirjanikuna uskus Bai, et suudab neis hoovustes orienteeruda ja ohtlikult delikaatseid teemasid vältida, kuid ta oli ülemäära enesekindel ning tema kiri sattus miiniväljale, mille olemasolust tal aimugi polnud. Kui ta kuulis, millise vastuvõtu osaliseks see kiri sai, sai tohutu hirm kõigest võitu. Iseenda päästmiseks otsustas ta ohverdada Ye Wenjie.

Pool sajandit hiljem olid kõik ajaloolased ühel meelel, et see 1969. aasta sündmus oli inimkonna ajaloos pöördelise tähtsusega.

Baist sai ilma ette kavatsemata oluline ajalooline tegelane. Ise ta seda teada ei saanud. Ajaloolased panid ta ülejäänud sündmustevaese elu pettunult kirja. Ta jätkas tööd Kõrge Tootlikkuse Uudiskirjas kuni 1975. aastani, mil Sise-Mongoolia Tootmis- ja Ehitusväed laiali saadeti. Ta lähetati tööle ühte Kirde-Hiina linna teadusassotsiatsiooni juurde, kus ta töötas kaheksakümnendate aastate alguseni. Seejärel emigreerus ta Kanadasse, kus õpetas Ottawas hiina koolis kuni 1991. aastani, mil suri kopsuvähki. Terve oma ülejäänud elu vältel ei maininud ta Ye Wenjied kordagi ning pole teada, kas ta oma tegude pärast ka süümepiinu ja kahetsust tundis.

#

„Wenjie, kompanii on sind äärmiselt hästi kohelnud.“ Kompanii komandör puhus välja paksu Mohe tubakasuitsu pilve. Ta vaatas maha ja rääkis edasi. „Sünnipära ja perekondliku tausta tõttu oled sa poliitiliselt kahtlane. Me oleme aga sind alati omaks pidanud. Poliitinstruktor ja mina oleme mõlemad sinuga korduvalt rääkinud sinu kalduvusest inimestest eemale hoiduda ning sellest, kuidas sa ei suuda leida endas motivatsiooni areneda. Me tahame sind aidata. Aga vaata nüüd ennast! Sa oled teinud niivõrd ränga vea!“

Poliitinstruktor võttis jutujärje üle. „Ma olen alati öelnud, et minu arvates valdab teda sügav põlgus kultuurirevolutsiooni vastu.“

„Eskortige ta üheskoos kuritöötõenditega täna pärastlõunal diviisi peakorterisse,“ ütles direktor Zhang osavõtmatul ilmel.

#

Kolm ülejäänud naisvangi oli ükshaaval minema viidud, kuni Ye jäi kambrisse üksinda. Nurgas olnud väike hunnik sütt oli otsas ning juurde ei toonud seda keegi. Tuli ahjus oli juba mõne aja eest kustunud. Kongis oli nii külm, et Ye pidi end teki sisse mässima.

Enne pimedat tuli tema juurde kaks ametnikku. Naissoost vanemat kaadrit tutvustas tema kaaslane kui keskastme rahvakohtu sõjaväelist esindajat*.

„Minu nimi on Cheng Lihua,“ tutvustas kaader ennast. Ta oli mundrikuues ja paksude raamidega prillidega neljakümnendates eluaastates naine. Tal oli õrn nägu ning oli näha, et noorena oli ta olnud väga kaunis. Rääkides ta naeratas ning hakkas sulle otsekohe meeldima. Ye Wenjie sai aru, et sedavõrd kõrgest kaadritöötajast oli ebatavaline külastada peagi kohtu alla minevat vangi. Ta noogutas Chengile ettevaatlikult ning nihutas end, et teha talle oma kitsale koikule istumiseks ruumi.

„Siin on väga külm. Mis teie ahjuga juhtus?“ Cheng vaatas pahaselt kongiuksel seisvat kinnipidamisasutuse ülemat. Ta pöördus tagasi Ye poole. „Hm, te olete väga noor. Isegi noorem, kui ma arvasin.“

Ta istus koikule otse Ye kõrvale ning soris edasi pomisedes oma portfellis. „Wenjie, te olete suures segaduses. Noored on kõik ühesugused. Mida rohkem te raamatuid loete, seda suuremasse segadusse te satute. Ah, mis ma oskan öelda …“

Ta leidis selle, mida oli otsinud, ning võttis välja väikse paberikimbu. Ta vaatas Ye’d, silmad tulvil hellust ja kaastunnet. „Aga pole lugu. Milline noor inimene ei teeks vigu? Minagi olen vigu teinud. Kui ma olin 4. väliarmee kunstirühma liige, spetsialiseerusin ma nõukogude laulude laulmisele. Ükskord poliittunnis kuulutasin, et Hiina peaks lakkama olemast omaette riik ning liituma NSV Liiduga ja saama liiduvabariigiks. Niimoodi tugevneks rahvusvaheline kommunism veelgi. Kui naiivne ma olin! Aga kes siis pole kunagi naiivne olnud? Mis tehtud, see tehtud. Kui sa teed vea, on tähtis seda viga tunnistada ja parandada. Siis saad revolutsiooni jätkata.“

Chengi sõnad paistsid Ye’d talle lähendavat. Tohutud läbielamised olid aga Ye’le ettevaatust õpetanud. Ta ei söandanud uskuda seda headust, mis oli peaaegu nagu luksus.

Cheng pani paberihunniku voodile Ye ette ning ulatas talle sule. „Olge hea, kirjutage sellele alla. Siis me saame ajada südamest südamesse juttu ning teie ideoloogilistele erimeelsustele lahenduse leida.“ Tema hääletoon oli nagu emal, kes püüab oma tütart sööma innustada.

Ye silmitses paberihunnikut sõnatult ja liikumatult. Ta ei võtnud sulge kätte.

Cheng naeratas talle andestavalt. „Wenjie, te võite mind usaldada. Mina isiklikult tõotan teile, et sellel dokumendil pole teie juhtumiga mitte midagi pistmist. Laske käia. Kirjutage alla.“

Tema kaaslane, kes seisis sealsamas kõrval, lisas: „Ye Wenjie, esindaja Cheng püüab teid aidata. Ta on teie heaks palju tööd teinud.“

Cheng viipas, et ta vaikiks. „See on täiesti arusaadav. Vaene laps! Te olete nii ära hirmutatud! Mõne seltsimehe poliitiline teadlikkus ei ole piisavalt hea. Mõnedel ehitusvägede liikmetel ja mõnedel rahvakohtu inimestel on nii lihtsakoelised meetodid ja nad käituvad väga ebaviisakalt. See ei kõlba kuhugi! Hea küll, Wenjie, aga äkki loete seda dokumenti? Lugege seda hoolikalt.“

Ye võttis dokumendi kätte ning lehitses seda kongi hämaras kollases valguses. Esindaja Cheng polnud valetanud. Sel dokumendil polnud tõesti tema juhtumiga mitte midagi pistmist.

See oli hoopis tema isa kohta. Seal olid üles tähendatud tema isa suhtlus ja jutuajamised mõnede inimestega. Info oli pärit Wenjie noorema õe Wenxue käest. Wenxue oli üks kõige radikaalsemaid punavalvureid ning oli alati innukalt isa paljastanud ja koostanud ohtraid ettekandeid tema väidetavate pattude kohta. Muist temalt pärit materjalist oli viimaks põhjustanud isa surma.

Ye sai aga aru, et seda ettekannet ei ole õde ise kirjutanud. Wenxue kirjutas pinevas ja kannatamatus stiilis. Kui tema ettekandeid lugeda, mõjus iga rida plahvatuslikult otsekui ilutulestiku ragin. See dokument oli koostatud aga vaoshoitud, kogenud ja piinlikkuseni täpses stiilis. Kes rääkis kellega, millal, kus, millest – kõik oli kirjas kuupäeva täpsusega. Kogenematule pilgule oli see lihtsalt igav päevik, aga selles peituv kalkuleeriv ja kalk sihikindlus erines vägagi Wenxue lapsikust veiderdamisest.

Ye ei saanud päris hästi aru, kuhu see dokument sihib, aga ta tajus, et sel oli midagi pistmist mingi tähtsa riigikaitsealase projektiga. Füüsiku tütrena arvas Ye, et tegu oli 1964. aastal käivitatud ning maailma šokeerinud kaksikpommi projektiga, mis andis Hiinale tema esimese aatomi- ja esimese vesinikupommi.

Kultuurirevolutsiooni tollel perioodil oli kõrgel kohal töötava inimese ametist kõrvaldamiseks vaja koguda tõendeid puudujääkide kohta valdkondades, mis olid tema vastutusalas. Selliste poliitiliste mahhinatsioonide sepitsejate jaoks oli kaksikpommi projekt aga kõva pähkel. Et kultuurirevolutsioon seda ei häiriks, oli see kõige kõrgema juhtkonna tugeva kaitse all. Kurjade plaanidega inimestel oli keeruline sinna oma küüsi taha saada.

Perekondliku tausta tõttu ei vastanud isa poliitilistele nõudmistele ega töötanud kaksikpommi projektis. Ta oli selle jaoks teinud vaid vähetähtsat teoreetilist tööd. Teda oli aga lihtsam ära kasutada kui neid, kes töötasid vahetult kaksikpommi projekti kallal. Ye Wenjie ei osanud öelda, kas dokumendi sisu vastas tõele või mitte, aga ta oli üsna kindel, et iga viimane kui märk ja kirjavahemärk selles oli poliitiline relv. Lisaks neile, kes olid nende relvade lõplikuks sihtmärgiks, võis see dokument muuta loendamatult paljude teistegi inimeste saatust.

Dokumendi lõpus oli suurte märkidega kirjas tema õe allkiri ning Ye Wenjielt oodati, et ta sellele tunnistajana alla kirjutaks. Ta pani tähele, et kolm tunnistajat olid oma allkirjad juba andnud.

„Ma ei tea nendest jutuajamistest mitte midagi,“ ütles Ye vaikselt. Ta pani dokumendi käest.

„Kuis nii? Paljud neist toimusid teie oma kodus. Teie õde teadis neist. Küllap teate teiegi.“

„Tõesti ei tea.“

„Aga need jutuajamised leidsid tõepoolest aset. Uskuge meid.“

„Ma ei öelnudki, et see ei ole tõsi. Kuid ma tõesti ei ole neist teadlik. Seega ei saa ma alla kirjutada.“

„Ye Wenjie!“ Chengi kaaslane astus sammu lähemale. Cheng aga peatas ta taas. Ta nihkus Ye’le veelgi lähemale istuma ning võttis ühe tema külma käe enda kätte.

„Wenjie, ma panen oma kaardid lauale. Teie juhtumi puhul on süüdistajal kaunis palju mänguruumi. Ühest küljest võime me selle pisendada juhtumiks, kus haritud noor lasi reaktsioonilisel raamatul end petta – see pole teab mis suur asi. Meil pole vaja isegi kohtuprotseduure läbida. Te osalete poliitkursusel, kirjutate mõned enesekriitilised ettekanded ning lähete tagasi ehitusvägedesse. Teisest küljest võime me aga seda juhtumit menetleda täiel määral. Wenjie, võtke teadmiseks, et teid võidakse kuulutada aktiivseks kontrrevolutsionääriks. Selliste poliitiliste juhtumitega, nagu seda on teie oma, on kõik süüdistusorganid ja kohtud pigem ülemäära ranged kui liiga leebed. See tuleb sellest, et teie liiga range kohtlemine oleks lihtsalt meetodi vale kasutamine, liiga leebe kohtlemine oleks aga viga poliitilises suunavalikus. Lõpliku otsuse teeb aga ikkagi sõjaväeline kontrollkomisjon. Seda räägin ma teile mõistagi üksnes omavahel.“

Tema kaaslane lisas: „Esindaja Cheng püüab teid päästa. Kolm tunnistajat on juba alla kirjutanud. Teie keeldumine on üsna mõttetu. Ye Wenjie, ma kutsun teid üles mitte olema segaduses.“

„Just, Wenjie,“ jätkas Cheng. „Mu süda murduks, kui mu silmad peaksid nägema, kuidas teiesuguse haritud noore inimese elu läheb sellise asja pärast elu hukka. Ma tõesti tahan teid päästa. Palun, tehke koostööd. Vaadake mulle otsa. Kas te arvate, et ma teeksin teile liiga?“

Kuid Ye ei vaadanud esindaja Chengile otsa. Selle asemel nägi ta hoopis isa verd. „Esindaja Cheng, ma ei ole teadlik selles dokumendis üles tähendatud sündmustest. Ma ei saa sellele alla kirjutada.“

Cheng Lihua jäi vaikseks. Ta silmitses Ye’d mõnd aega ning kongi külm õhk tundus tahkeks muutuvat. Siis pistis ta dokumendi aeglaselt tagasi portfelli ning tõusis. Lahke ilme ei kadunud ta näolt, kuid tardus sinna nagu kipsist mask. Endiselt lahke ja kaasatundva olekuga astus ta kongi nurka, kus oli ämber pesuveega. Ta tõstis selle üles ning kallas pool vett Ye peale ning teise poole tema tekile, liigutused hetkekski minetamata metoodilist rahu. Siis viskas ta ämbri põrandale ning astus kongist välja, jäädes vaid hetkeks seisma ja pomisedes: „Põikpäine väike lits.“

Kinnipidamisasutuse ülem lahkus viimasena. Ta põrnitses külmalt läbimärga ja tilkuvat Ye’d ning lõi kongiukse pauguga kinni ja pani lukku.

Läbi märgade riiete pitsitas Sise-Mongoolia talvekülm Ye’d kui hiiglase rusikas. Ta kuulis oma hammaste plaginat, kuid lõpuks hääbus ka see heli. Külm tungis tal lihast ja luust läbi ning maailm muutus ta silmis piimjasvalgeks. Ta tundis, et kogu universum on hiiglaslik jääkamakas ning et tema on ainuke elusäde selle sees. Tema, tütarlaps, kes hakkas surnuks külmuma, kel polnud isegi peotäit tikke, üksnes illusioonid …

Jääkamakas tema ümber muutus järk-järgult läbipaistvaks. Ta nägi enda ees kõrget hoonet. Selle katusel vehkis üks noor tütarlaps erepunase lipuga. Laia lipu taustal oli elava kontrastina tema sale kogu. See oli tema õde Wenxue. Sestpeale, kui Wenxue oma reaktsioonilistest õpetlastest perekonnaga sidemed katkestas, ei kuulnud Wenjie temast enam mitte midagi. Vaid hiljuti oli ta teada saanud, et väike õde oli ühes punavalvurite kildkondade vahelises sõjas kahe aasta eest hukkunud.

Ye silme all sai lipuga vehkivast kogust Bai Mulin, kelle prillidelt peegeldusid hoone jalamil möllavad leegid, seejärel muutus see esindaja Chengiks, siis Ye emaks Shao Liniks, siis ta isaks. Lipukandja aina muutus, kuid lipp lehvis lakkamatult nagu mõni igavene pendel, mis loendas nulli tema lühikest elu.

Vähehaaval tõmbus lipp ähmaseks. Kõik tõmbus ähmaseks. Universumit täitev jää sulges ta taas enda keskele. Sedapuhku oli see jää aga must.

* Tõlkija märkus: Hiina kommunismi kontekstis ei tähenda „kaader“ mitte gruppi, vaid üht partei- või riigitöötajat.

* Autori märkus: kultuurirevolutsiooni selles faasis oli enamik kesk- ja kõrgema astme rahvakohtuid ja prokuratuure sõjaliste komisjonide kontrolli all. Sõjaväelisel esindajal oli kohtuasjades otsustav hääl.