Читать книгу Kummalised sõnumid - C.k. Mcdonnell - Страница 3

Kaks meest seisid katusel ja vaatasid, kuidas suur linn unes vähkreb. Lühem mees heitis pilgu käekellale – kell oli neli öösel. Tema kogemuste kohaselt ei maga kunagi ükski suurlinna nime väärt linn. Ka praegu oli näha märke tegevusest – üksteist öös leida üritavaid harvu üksildasi uitajaid ja taksoplafoone. Kuid praegu oli ikkagi aeg, mil linn oli täielikule vaikusele nii lähedal kui üldse võimalik. Ajaribake enne seda, kui päev öölt vahetuse üle võtab.

„Ja kas on täiesti kindel, et mingit muud võimalust ei ole?”

Lühem mees ohkas. „Jah.” Ta tõmbas mantli keha ümber koomale. Internet oli talle öelnud, et Manchesteri kliima on „mahe”, kuid tuli välja, et see on hellitlev vaste „alaliselt armetule”.

„Lihtsalt et…” alustas pikem mees.

„Lihtsalt et mis? Me ei tulnud siia kauplema.”

Pikem mees põrnitses kaaslast ülalt alla. „See pole ju kerge.”

„Usu mind – see, mida mina pean tegema, on oluliselt raskem.”

„Kurat, siin on nelikümmend kaks korrust!”

„Seda küll, aga muretsema peab tegelikult ainult viimase pärast.”

Pikema mehe silmis välgatas viha. „Kas see pidi naljakas olema?”

„Ei, selle kõige juures pole midagi naljakat. Sa ei kujuta ettegi, kui palju sulle selle võimaluse andmine on mulle maksma läinud, aga nüüd me oleme siin üleval ja tuleb välja, et sa oled argpüks. Usu mind, see ei tee mulle üldse nalja.”

„Ma olen… Kas ma ei saaks enne võtta midagi närvide rahustuseks?”

Lühem mees pöördus ja astus paar sammu. Ta tõstis pilgu madalal rippuvale täiskuule. Milline kohutav iroonia, et ta peab rahu säilitama. Ta ei saanud öelda, mida oleks tahtnud: et eelmisel mehel oli ta lasknud võtta „närvide rahustuseks” paar tabletti ja selle tulemuseks oli väga kole kraater maa sees. Seekord pidi kõik õnneks minema ja see tähendas, et uuel mehel peavad olema kõiksugused omadused, mille hulgast sugugi mitte kõige tähtsusetum ei olnud see, et ta eelmisest mehest mitte midagi ei teaks. Lühem mees oli pidanud võtma kokku viimase kui raasu oma leidlikkusest, et üheainsa nädalaga uus kandidaat leida, kuid ikkagi hakkas aeg nüüd juba otsa saama. Ta pöördus jälle pikema mehe poole, laiutas käsi ja naeratas. Lõpuks sõltub kõik ju sellest, kuidas oma ideed välja pakkuda.

„Kõik on väga lihtne. Sa pead tegema seda oma vabal tahtel, ja et see õnneks läheks, peab sinu adrenaliin jõudma teatud kriitilisele tasemele, et see saaks reageerida seguga, mille ma sulle andsin – muidu muutumist ei toimu.” Lühem mees vältis sõna „võlujook” – see andis vale tooni. Praegu on ju teaduseajastu – kuna nad olid masse nii osavalt veennud, et võlukunsti pole olemas. Ta läks tagasi pikema mehe kõrvale ja jätkas vaiksemalt: „Sa oled näinud, mida ma suudan, ja sa tead, et ma tahan aidata. Sina pead lihtsalt oma osa andma.”

Pikem mees vaikis jälle pahuralt.

Nüüd aitab, mõtles lühem mees. Tõmbame siidkindad käest. Asjaga tuleb edasi liikuda.

„Olgu. Lõpetame. Ma tean, et kui inimesed ütlevad „ma teen ükskõik mida”, ei mõtle nad seda päriselt. See on lihtsalt selline väljend. Ma arvasin, et sina oled teistsugune. Ma eksisin. Kolme tunni pärast läheb üks lend tagasi New Yorki. Näeme siis…”

Lühem mees pöördus minekule, kuid teine mees haaras tal käsivarrest. Tema sõrmed pigistasid nagu kruustangid.

„Lihtsalt et…”

Lühem mees vaatas kätt, mis tema biitsepsit pigistas. „Usu mind, kui ma ütlen, et see pole tõesti mõistlik.”

Pärast hetkelist kõhklust tema käsivars vabastati. Ta vaatas, alt üles, pikema mehe pisarates silmadesse. Seal tiirlesid pahameel, hirm ja tubli ports vihkamist. Seda kõike oli ka oodata. „Sa ise ütlesid, et tahad seda. Sa lausa anusid mind. Kui kasutada meie kandi väljendit, siis otsusta juba ära, kas situd või kobid poti pealt minema.”

Pikem mees pistis käe teksade taskusse ja võttis välja foto. Ta vaatas seda pika viivu, siis viskas selle minema ja hakkas jooksma nii kiiresti, kui suutis.

Tuul haaras foto ja see jäi hetkeks õhku rippuma – naeratav heledapäine naine hoidis ümbert kinni väikesel põselohukestega tüdrukul, kellel olid samasugused erksinised silmad ja kes naeratas laialt kaamerale, nii et puuduvad hambad olid näha. Siis foto kadus, pühiti öhe.

Pikem mees ei vähendanud kiirust, kui üle katuseserva kadus. Üllataval kombel ei kostnud karjatust, kui ta allapoole kihutama hakkas, või kui karjatus oligi, viis tuul selle minema.

Lühem mees läks rahulikult katuseserva juurde ja vaatas alla. Nelikümmend kaks korrust allpool paistis kõnnitee – kõnnitee, millel imeliselt ei paistnud ühtki kraatrit. Pikem mees ei olnud surnud, vaid lihtsalt muundunud. Nüüd oli ta midagi muud. Midagi kasulikku.

„Paistab, et mäng võib alata.”

Lühem mees pöördus ja sammus minema, vilistades endamisi rõõmsat viisikest.

Kusagilt lähedalt kostis ulgumist, mis meenutas väga suurt koera.