Читать книгу Kummalised sõnumid - C.k. Mcdonnell - Страница 4

Nii kiiresti ja vargsi kui võimalik vaatas Hannah ringi ja oksendas siis prügikasti. Päev ei olnud alanud hästi. Kuigi praegu polnud veel lõunagi käes, oli tänane päev juba paistnud silma kui üks hullemaid tema elus – õigemini oleks see silma paistnud, kui samasuguseid päevi poleks viimasel ajal olnud nii palju. Hannah’ elu oli muutunud üheksainsaks pikaks painajaks, millest ärkamine tundus võimatu.

Tema kotis oli „Üksainus suund”, eneseabiõpik, mille autoriks oli doktor Arno Van Zil, Lõuna-Aafrika elumentor. „Minevik on tarbetu koorem, mida me ei pea kaasas kandma.” Hannah oli klammerdunud selle raamatu külge, nagu oleks see päästeparv. Nüüd oli autori sõbralik naeratus esikaanel hakanud tunduma pisut pilklik. „Ainus, mis on oluline, on järgmine samm.” Hannah ei tohtinud tagasi vaadata, ta peab edasi liikuma.

Praegu pidi ta siiski korraks maha istuma, et tuulata oma kotis ja otsida suuvärskenduspastilli, mis – palun, jumal! – on seal kindlasti olemas. Hannah sättis ennast pingile prügikasti kõrval. Ta oli pargis, üsna Manchesteri kesklinna lähedal. Lähedal asuval mänguväljakul huilgavate ja karjuvate laste hääled segunesid liikluse alalise taustamühaga. Hannah pistis telefoni mantlitaskusse. Ta hakkas seda neetud asjandust juba tõsiselt vihkama. Kui ta oli teinud otsuse, et jätab oma vana elu maha ega võta sealt midagi kaasa, oli telefon olnud üks vähestest eranditest. Raha ega maju ta ei taha, aga maailmaga suhtlema peab ta ju endiselt.

Õnnetuseks käis telefoniga kaasas sotsiaalmeedia ja paistis, et Hannah ei suuda ennast tagasi hoida ja peab seda vaatama. See oli nagu aken minevikumaailma, kus suved veedeti Londonis ja ülejäänud aasta Dubais. Jõukuse maailma. Silmatorkava tarbimise maailma. Eriti jõhker oli süsteem, mis näitas pilte sellest, mida sa tegid eelmisel aastal samal ajal. Ühest küljest meenutas see talle, kui tohutult tühi ja hingetu oli tema elu olnud, teisest küljest aga… Jumal, küll tollal oli lihtne. Mugav.

Eelmisel nädalal kuulis ta ühes poes Pulpi laulu „Tavalised inimesed” ja oleks tahtnud nutma puhkeda. Seal ta seisis, tunnistas kahtlaselt odavaid konservhernepurke säästu-supermarketis ja mõistatas, kui kaua ta suudaks neist ära elada, kui Pulpi solist Jarvis Cocker – kes oleks võinud seda oodata? – otsustas talle viimase hoobi anda.

Hannah oli äsja tulnud tööintervjuult, kus kandideeris oma unistuste töökohale. Intervjuu ei olnud läinud hästi. Hannah oleks võinud kopsaka summa peale kihla vedada, et see intervjuu ilmub talle veel unenägudes, kuigi ainult õudusunenägudes, kus ta peab seda aina uuesti ja uuesti läbi elama.

Storn oli Norra paremat sorti mööblisari. Käsitsi kaunilt viimistletud ja kontseptsioonilt elegantselt minimalistlik, oli sellest saanud sisustuse kohustuslik osa nende jaoks, kes said seda endale lubada. Hannah jumaldas seda. Ta oli sisustanud sellega kaks maja. Nüüd ei saa ta tõenäoliselt vaadata ühtegi Storni mööblitükki, ilma et tal kõhus metsikult keerama hakkaks.

Kui ta nägi töökuulutust, tundus talle, nagu oleks see märk jumalalt, et ta saab hakkama. Et hoolimata kõigest, mida kõik ütlesid, oli ta teinud õige otsuse.

Ta oli julguse kokku võtnud ja helistanud Joyce Carlsonile. Arvukate „sõprade” hulgast Hannah’ „eelmisest elust” oli Joyce üks neist vähestest, kes oli tundunud päris sõbra moodi. Kui Hannah oli teda juba mõnda aega tundnud, mõistis ta, et kuigi Joyce oli ise osa sellisest elust, oli tal olemas mingi terve reaalsusetunnetus, mis laskis tal samal ajal mõista, kui naeruväärne see kõik on. Lisaks oli ta sellest kambast üks väheseid naisi, kes oli hankinud endale töö. Päris töö. Joyce oli tutvunud Storni tegevjuhiga oma abikaasa kaudu ja palgatud „marketingi” peale, kui firma Londonis oma poe avas. Joyce tundis, keda vaja, ja korraldas sellised peod, nagu vaja, ning kindlustas firmale täpselt sellise laineid lööva maandumise, mida nad olid lootnud. Lausa nii laineid lööva, et nüüd avasid nad teise poe Manchesteris, et teenindada ka selle kandi rahvast, ja otsisid sinna töötajaid.

Niisiis neelas Hannah oma vähese allesjäänud uhkuse alla ja võttis Joyce’iga ühendust.

Jutuajamine oli olnud täpselt nii piinlik, nagu oodata oligi. Joyce ilmutas Hannah’ga solidaarsust, kuid jäi taktitundeliseks ega esitanud küsimusi. Lisaks muule oli Hannah kindel, et Joyce teab suurt osa juhtunust juba niigi. Kõige valgustkartvam osa sellest oli ju jõudnud ka ajalehtedesse. Polnud mingit kahtlust, et möödunud kolme nädala jooksul oli Hannah’ langemine olnud tema vanas tutvusringkonnas lõunaeinetel valitsevaks keelepeksuteemaks. Joyce’ile helistades teadis Hannah väga hästi, et annab talle maiuspala, mida saaks soovi korral teistega jagada: Jah, ta helistas mulle – nüüd otsib ta tööd!

Kuid ikkagi oli tal abi vaja. Kui Hannah tõstatas töökoha teema, taipas Joyce otsekohe, kuhu ta sihib, ja paistis äärmiselt siiras, kui kinnitas, et teeb kõik, mis võimalik, et teda aidata. Hannah oli ju ikkagi olnud Joyce’i üks esimesi ja ustavamaid jüngreid Storni sektis. Telefonikõne lõpuks oli Hannah peaaegu kindel, et töökoht kuulub temale. Ta pani telefoni ära, pea käimas ringi mitte üksnes mõttest, et varsti suudab ta ennast ise ülal pidada, vaid ka teadmisest, et tal on vähemalt üks tõeline sõber. Viimased üksteist aastat ei olnudki võib-olla täielik ajaraiskamine.

Tööintervjuule läks ta täieliku enesekindlusega.

„Andke andeks, proua Willis, ma usun, et minu assistent ajas teie CV-d välja printides midagi sassi.”

„Ah soo?”

„Jah, siin on kirjas, et te õppisite Durhami Ülikoolis emakeelt.”

„Ahah.”

„Aga te ei lõpetanud ülikooli?”

„Mm… Nojah, sellega oli niisugune asi…”

„Peale selle on seal ainult teie hobid ja natuke heategevuslikku tööd. Kui te hetke ootate, siis ma helistan ja lasen assistendil kogu CV välja trükkida. Ma tõesti vabandan. Kas te tahate äkki teed, kohvi, espressot, kurgivett?”

„Jah, mm… jah. Tegelikult see ongi kogu minu CV.”

„Või niimoodi…”

See oli olnud inetu, kuid see polnud midagi võrreldes sellega, kui teine intervjueerija Hannah’ nime ära tundis. Storni ruumidest põgenedes vaatas Hannah käekella. Tema esimene tõeline tööintervjuu oli kestnud seitseteist piinarikast minutit.

Nüüd pargipingil istudes leidis ta kotipõhjast millegi, mille kohta oli üsna kindel, et see on Tic Tac. Kerjused ei saa pirtsutada. Ta viskas selle suhu.

Lisaks Storni intervjuule oli Hannah’l täna tulemas veel üks – peamiselt sellepärast, et ta oli unustanud selle tühistada. Töökuulutus internetis oli olnud… nojah, isemoodi – „Ajakirjandusväljaanne otsib meeleheitel inimest, kes suudaks emakeeles lauseid moodustada. Debiilikutel, optimistidel ja Simonitel mitte tülitada.”

Hannah polnud kindel, kas tegu on ikka päris töökuulutusega, kuid ta saatis ikkagi oma CV. Talle helistas tore Grace’i-nimeline naisterahvas, kelle aktsent jäi kusagile Manchesteri ja LääneAafrika vahele, ning pakkus intervjuud. Hannah nõustus, kuid kohe järgmisel päeval tuli see Storni-lugu ja niimoodi lendas see tal hoopis peast. Hommikul Storni poole suundudes arutles Hannah isegi, kas ta peaks Grace’ile helistama ja ütlema, et ei saa tulla, kuid otsustas siis, et see poleks mõistlik – on hea, kui on olemas mingi varuvariant. Kui viimased paar kuud Hannah’ elus olid üldse midagi tõestanud, siis just seda, kui tähtis on, et inimesel oleks mingi varuvariant.

Nii et siin ta nüüd oli, istus pargipingil võõras linnas, lutsutas midagi, mille osas ta kahtles aina enam, et tegu on Tic Taciga, ning oli minemas intervjuule, et saada töökoht, mille kohta ta ei teadnud mitte kõige vähematki, kuid mida tal oli nüüd hädasti vaja. Ta vaatas käekella. Jumal küll, nüüd jääb ta veel hiljaks ka. Ta tõmbas telefoni jälle mantlitaskust välja. Tema sihtkoht paistis kaardil sinise täpina pargi kaugemas servas ühe vana kiriku taga.

Hannah tõusis ja kloppis oma riided puhtaks. Samal ajal läks pingi kõrval seisva prügikasti juurde üks kodutu, silmaklapiga mees, kelle pruun habe ulatus rinnuni, ja vaatas sisse. Ta kirtsutas vastikusega nina ja vangutas pead.

„Ma ütlen sulle, kulla tüdruk, siin on ikka kuramuse koletisi liikvel!”