Читать книгу Kummalised sõnumid - C.k. Mcdonnell - Страница 7

Hannah leidis ennast seismast ruumis, mis põhimõtteliselt oli üsna suur kabinet. Põhjuseks, miks see oli suur „põhimõtteliselt”, mitte „tegelikult”, oli kaustakarpide ja ajalehevirnade hulk, mis võtsid enda alla peaaegu kogu vaba ruumi. Ainus valgus kabinetis tuli vitraažakendest – valgusvihud tõstsid tolmuse õhu esile ja andsid ruumile omamoodi allakäinud võlu. Kuigi silma võis kabinet rõõmustada, ei mõjunud see teistele meeltele, eriti haistmismeelele, sugugi nii hästi. Lehk meenutas kompostihunnikut, mis tõmbab kuuskümmend sigaretti päevas.

„Tere?”

Mitte mingit vastust. Hannah seisis ja kuulatas. Paistis, et nurgas seisva kirjutuslaua poolt kostab vaikset norskamist, kuid laua asukat ei olnud raamatu-, kausta- ja muude lademete hunnikute tõttu näha. Hannah astus kartlikult lauale lähemale, hoidudes hoolega eemale hõbedasest karbist, mis kunagi võis sisaldada mingit India toitu, kuid paistis nüüd olevat lähedal põnevale läbimurdele biorelvade vallas.

Kui Hannah jõudis lauale lähemale ja nägi juba kõige suurema kaustahunniku taha, ilmus nähtavale juuksepahmakas. Juuksepahmakas lebas laual ja norskas valjusti.

Hannah köhatas, kuid ilma mingite märgatavate tulemusteta.

„Tere?”

Ei midagi.

Hannah püüdis köhatada maksimaalse valjusega. Ikka ei midagi.

Hannah vaatas ringi, võttis siis ühe virna otsast suure raamatu ja avastas üllatusega, et see on „Quirki suguvõsaregister”. Hannah laskis raamatul valju mütsatusega lauale kukkuda.

„Haah!”

Mees ajas end välgukiirusel tikksirgeks, paberileht omaenda ilaga näo külge kleebitud. „Aah! Ma olen pime, ma olen pime!”

Tema käed vehkisid pea ümber, justkui üritaks ta nähtamatute herilaste rünnakut tõrjuda. Paberileht langes põrandale täpselt samal hetkel, kui mehe küünarnukk tabas poolikut viskipudelit laual ja paiskas selle kukerpallitades üle lauaserva alla. Ootamatult kiireid reflekse ilmutades sähvas mehe parem käsi välja ja püüdis pudeli kinni, enne kui see põrandani jõudis.

„Jumal tänatud!”

Kusagil ärkas ellu sisetelefon, mis jäi nähtamatuks, ning tõi tuppa Grace’i hääle. „Üks!”

Mees vaatas ringi. „Kuidas see arvesse läheb? See ei saa olla üks! Kui ma ütlen midagi sellist, kui ma olen toas üksi, on see põhimõtteliselt lihtsalt valjusti mõtlemine. Inimesele ei saa keelata õigust mõtelda!”

„Sa ei ole üksi.”

„Olen kü…”

Mees tõstis pilgu ja nägi alles nüüd Hannah’t.

„Kes see on?”

„Tere, mina olen…”

Mees tõstis käe, et Hannah vaikima sundida.

Grace’i hääl jätkas: „Tema nimi on Hannah Drinkwater…”

„Willis,” pistis Hannah vahele.

„Willis,” kordas Grace, „ja ta tuli tööintervjuule.”

„Mida? Miks? Kes kuulutuse üles pani?”

„Sina. Meil on uut Tinat vaja.”

„Aga meil on ju uus Tina juba olemas.”

„See mees lahkus töölt, mäletad? Viskas sind veel klammerdajaga.”

„Nojah,” lausus laua taga istuja, hoides kätega peast kinni. „See seletab, miks mul pea nii koledasti valutada lõhub.”

„See oli kaks nädalat tagasi ja ta ei saanud sulle pihta.”

„Õigus jah, pihta sai hoopis see mis-ta-nimi-nüüd-oligi. Seda oli päris mõnus näha.”

„Ox. Ja temale see mõnus ei olnud. Sinu koleda peavalu põhjus on aga sama, mis ikka.”

„Ja-jah, olgu pealegi.” Mees tegi grimassi.

„Vincent Banecroft, ära mõtlegi mulle grimassi teha!”

Banecroft vaatas ringi. „Kuidas on võimalik, et sa tead, et ma…”

„Ma tean.”

„Oh …”

„Kaks!”

Mees laiutas nördinult käsi. „Aga ma ei öelnud midagi!”

„See oli kaudselt aru saada.”

„See on naeruväärne!”

„Reeglid on reeglid.”

„Ja need reeglid on naeruväärsed.”

„Kas sa soovid, et ma näitaksin sulle kokkulepet, millele sa alla kirjutasid, Vincent? Veel kord?”

„Ei, ei soovi. Ma ei tea, kas see on üldse juriidiliselt kehtiv. Ma olin purjus, kui sellele alla kirjutasin.”

„Kui ma oleksin pidanud ootama, kuni sa kaineks saad…”

„Jaa-jaa-jaa,” katkestas teda Banecroft. „Aitäh, Grace. Sa ei pea mulle meie tööle kandideerija ees piinlikkust valmistama.”

Nüüd vaatas ta Hannah’t esimest korda korralikult, pilgutades silmi, otsekui püüaks pilku temale koondada.

„Hah,” tegi Grace. „Nagu oleksid sa seni tohutult muljet avaldanud.”

„No nii, nüüd aitab! Kohe, kui me oleme lõpetanud, otsin ma selle kuramuse sisetelefoni üles ja tõmban seinast välja!”

„Kui sa loodad selle niisugusest seapesast üles leida, siis õnn kaasa!”

„Küllalt. Lülita see otsekohe välja, Grace! Ma hakkan viima läbi nelja-silma-intervjuud preili…”

„Drinkwateriga,” aitas Grace.

„Tegelikult on minu nimi Willis,” parandas Hannah jälle.

„Täpselt,” ütles Banecroft, „kõigi ülalnimetatutega. Lülita välja.”

„Suurima heameelega.”

Kostis vali piiksatus.

Banecroft vangutas ahastusega pead, mille peale pudenes tema juustest sigaret ja kukkus tema ette lauale. „Ah, suurepärane!” Ta kahmas sigareti kätte ja hakkas laual ringi tuulama. „Noh, tule juba…” Ta heitis Hannah’le pahase pilgu ja noogutas tooli poole teisel pool lauda. „Mul pole tervet päeva aega… mul on palju tegemist. Kus see kuradi välgumihkel on?”

Ta jäi Hannah’le otsa vaatama, nagu ootaks vastust temalt. Hannah kehitas õlgu.

„Noh, esimese katse kukkusid sa läbi. Tähelepanuvõime on võtmetähtsusega. Grace?”

Grace’i hääl kostis läbi koridori. „Ma ei kuule! Sa ju ütlesid, et ma sisetelefoni välja lülitaksin!”

„Kuidas ta siis… Pole oluline.” Banecroft pani käed suu ümber ruuporiks ja karjus vastu: „KUS MU VÄLGUMIHKEL ON?”

„MA EI TEA!”

Hannah tõmbas laua alt välja tooli, mida talle oli osutatud.

„Ma võin kihla vedada, et ta pani selle pihta. Ta viskab kogu aeg ära asju, mis talle ei meeldi. Ilmselt on tal just selle pärast kolm abikaasat ka olnud. Kas sinul on välgumihklit?”

Hannah ei vastanud.

Banecroft nipsutas ärritunult sõrmi. „Kuule, maa kutsub blondiini! Tule kuuldele, blondiin!”

„Vabandust, ma ei kuulanud. Selle tooli peal on mingid asjad.”

„No võta need siis ära ja istu maha. Kähku, kähku, kähku! Mul pole tervet päeva aega.”

Hannah kirtsutas vastikusega nina. „Siin on pitsalõik.”

„Ah, suurepärane!” Banecroft sirutas käe üle laua ja napsas raamatuvirna peal kükitanud pitsalõigu enda kätte. Selle alt tuli nähtavale Zippo välgumihkel. „Oh, topeltvõit! Päev hakkab ilmet võtma.” Ta haaras tulemasina teise kätte ja võttis jälle istet.

Hannah võttis ettevaatlikult raamatuvirna eest ja pani põrandale. Ta tegi seda aeglaselt, et ei peaks vaatama Banecrofti poole ja saama kinnitust tugevale kahtlusele, et mees sööb leitud pitsalõiku.

Tool tühjaks tehtud, võttis Hannah sellel istet, püüdes mitte mõelda sellele, kuidas kulunud toolikattel näha olnud plekid võivad nüüd juba tema parimale kostüümile üle kanduda.

Kui ta oli istet võtnud, sai ta Vincent Banecrofti esimest korda korralikult vaadata. Segipööratud linnupesa meenutavate juuste all olid kahvatus, ajamata habemega näos verd täis valgunud hallikasrohelised silmad. Seljas oli mehel ülikond, mille annetamise eest kaltsupood tänaks viisakalt ja põletaks selle siis ära otsekohe, kui sa oled uksest välja astunud. Tõenäoliselt oli ta nelja- ja viiekümne eluaasta vahel, kuid tema üleüldine haiglane olek ajas Hannah’ arvestuse sassi. Mingil moel õnnestus tal paista ühtaegu paks ja kondine. Tema näol oli peksasaanud koera ilme, kuid osalt võis selle põhjuseks olla sitke eelajalooline pitsaviil, mida ta praegu süngelt mälus. Lühidalt öeldes nägi ta välja, nagu oleks ta laibaks muutumisest üheainsa sammu kaugusel.

Banecroft neelatas raskustega, röhatas valjusti, naaldus siis tooli seljatoele ja tõstis jalad lauale. Ta sai uuesti kätte sigareti, mille oli varem avastanud, ja seadis selle endale suhu.

„Kas siin majas on suitsetamine lubatud?” küsis Hannah.

„Noh, see sõltub asjaoludest. Sinul ei ole lubatud suitsetada. Minu puhul aga suitsetamist lausa õhutatakse. See on üks väheseid trööste, mis mul siia puupeade vandeseltsi keskele sattunult veel jäänud on.” Ta rääkis iiri aktsendiga ja oli pigem selle urisevas kui meloodilises otsas.

„Mul on astma.”

Banecroft kehitas õlgu. „Meil kõigil on oma rist kanda. Minul on ränk jalaseen.” Ta süütas sigareti. „Teeme selle siis ära, mis? Kus sa ennast viie aasta pärast ette kujutad?”

„Noh, ma…” Küsimus lõi Hannah’ rööpast välja. Ta üritas meelde tuletada, mida oli lugenud raamatust „Võimsad vastused tööintervjuu küsimustele” – ta oli seda eelmisel õhtul hoolega uurinud. „Ma ootan pikisilmi, et saaksin arendada oma oskuste pagasit ja kasvatada…”

„See oli nipiga küsimus. Siia ei tule keegi, kellel on mingitki tulevikku. Siia tuleb tulevik surema. Usu mind – seda ütleb inimene, kes teab.”

Banecroft küünitas end lauale lähemale ja tõmbas laualt teiste paberite virnast kaks kokku klammerdatud paberilehte, nii et mitu paberit langesid põrandale, kus oli juba suurem hunnik. „Heidame siis õige vanale heale eluloole pilgu peale, mis?”

Hannah tundis ära oma CV, kuigi kui ta selle ära saatis, ei olnud selle peal päris nii palju toidu- ja joogiplekke.

„Esimene lehekülg – sa oled koolis käinud. Tubli, et täitsid seadustest tulenevad elementaarsed nõuded.”

„Nojah, ma…”

Banecroft keeras lehte. „Teine lehekülg – sa läksid Durhami Ülikooli, et emakeelt õppida.”

„Jah, mulle on alati…”

„Aga ei lõpetanud. Ja siis… sa kadusid jäljetult.”

„Ma olin…”

„Ei, oota, nüüd ma valetan, sa korraldasid paar heategevuslikku jooksuüritust ja ühe balli. Kas sa näe. Heategevuslikud jooksuüritused… Kellele jooksmine enne head on teinud? See jõuab vastuoluliste mõistete edetabelis kindlasti samale tasemele kui „sõbralik tuli” ja „taimne toit”.”

Hannah ei öelnud midagi.

Banecroft tõstis pilgu tema CV-lt. „Kas sa ei taha midagi lisada?”

„Kas ma võin nüüd rääkida? Mulle jäi mulje, et te tahate lihtsalt monoloogi pidada.”

„Uu, kiisul on küüned. Hea teada. Kes see siis oli? Lapsehoidja? Eratreener?”

„Kuidas, palun?”

Banecroft tõstis jalad laua pealt maha ja võttis viskipudeli. „Keda ta keppis?”

Hannah nihutas end toolil. „Ma ei saa aru, mida te silmas peate.”

Banecroft õngitses ühest lauasahtlist räämas klaasi ja täitis enesetapule lähenevalt helde viskiannusega. „Muidugi saad.” Ta pani viskipudeli ülemisse lauasahtlisse ja jäi Hannah’le üle laua otsa vaatama. „Sa läksid ülikoolist poole pealt ära ja kadusid. Vangla see olla ei saanud, kuhu sa läksid, sest kui reegleid pole just veel lõdvemale lastud, ei saa türmist heategevuslikke balle korraldada. See tähendab, et tegu oli teistlaadi vangistusega – abieluga. Kuna on näha, et töötama sa ei pidanud, pakun ma, et sinu mehel oli hea töö. Midagi rahandusega? Surnud su mees pole, muidu kannaksid sa sõrmust edasi, ja sa poleks ka siin, sest siin on viimane koht, kuhu tulla, ja enamik häid töökohti korraldavad naisele kena pehme maandumise, kui tema mees oma Gucci sussid püsti ajab. Sa olid abielus, nüüd te vähemalt elate lahus, kui pole päris lahutatud, ja sinu kostüüm näitab, et sul oli raha, kuigi enam sul seda pole. Tõenäoliselt pöörasid sa kogu oma mehe nurjatul teel saadud rikkusele selja, et ilma selle närukaelata uut elu alustada. Sa oled tugev, iseseisev naine ja sul pole teda vaja – aga mõned kostüümid jätsid sa alles. Niisiis, keda su mees keppis? Lapsehoidjat? Eratreenerit? Kas oma sekretäre kepitakse ka veel? See tundub kuidagi klišeelik.”

Banecroft vaatas Hannah’ga pika viivu tõtt.

„Me kasvasime lihtsalt inimestena lahku.”

„See jutt on kaka!”

„Kaka?”

Nüüd oli Banecrofti kord häbelik nägu teha. „Mul on vastuvõtusekretäriga kokkulepe.”

„Asjaajajaga!” torkas Grace nähtamatust sisetelefonist.

„… nimel, Grace, kao otsekohe selle neetud aparaadi otsast!”

Jälle kostis vali piiksatus.

Banecroft võttis oma klaasist suure sõõmu viskit. „Ma kirjutasin alla kokkuleppele oma… asjaajajaga, et ma ei tohi vanduda ega Issanda nime ilmaasjata suhu võtta rohkem kui kolm korda päevas.”

„Mis juhtub, kui te seda teete?”

„Ta läheb minema. Tuleb välja, et ilma temata ei saa ajaleht toimida. Selles käpardlikkuse, purunenud unistuste ja viltu vedanud elude segamiskatlas on Grace kõige ohtlikum asi – tõeliselt kasulik töötaja. Kui äraminek juba jutuks tuli…” Banecroft katkestas oma jutu ja hakkas metsikult köhima, Hannah aga pidi pea õlgade vahele tõmbama, kui mehe suust lendas välja põlev sigaret ja kihutas keereldes tema pea poole.

„Neetud. Aga suurepärane reaktsioonikiirus – väga hea. Kehalistel katsetel said läbi.”

Hannah vaatas selja taha, kuid sigaretti ei olnud ajalehehunnikute keskel kusagil näha. Ta pöördus tagasi Banecrofti poole, kellel oli juba käsil uue sigareti süütamine.

„Kas seda ei peaks üles otsima?”

„Ilmselt ei juhtu sellest midagi. Kogu see hoone vaevleb liigniiskuse käes. Tulehakatiseks on see vilets. Mida me arutasimegi?”

Banecroft naaldus jälle tooli seljatoele ja asetas jalad uuesti lauale.

„Te rääkisite, mida see töö endast kujutab.”

„Ei, see ei kõla küll minu moodi.”

„Te seletasite, kuidas teie oma asjaajaja on teilt teie mehelikkuse röövinud.”

„Enne seda.”

Hannah ei vaadanud üldse Banecrofti poole.

„Vabandust, kas mulle ei kuulu sinu täielik tähelepanu?”

„Andke andeks, minu mõtted juhtis pisut mujale tõsiasi, et teie kabinetis on tulekahju.”

Hannah kallutas ennast, et Banecroft näeks suitsu, mis tuli ühest ajalehehunnikust.

„Oh, ju… Pole vaja sellist draamat teha – tuli pole ju suur. GRACE! Kas sa saaksid… Meil on vaja sedasamustki…”

Kabineti uks lendas lahti ja mürtsuval sammul tuli sisse Stella, käes tulekustuti.

„Jah, ühte sellist. Suurepärane.”

Stella pihustas tulekustutist suitsevate paberite peale, põrnitsedes ise samal ajal kurjalt Banecrofti. Kui ta viimaks lõpetas, lõi ta paberid hästisihitud saapahoobiga laiali, et kusagile kindlasti leeke ei jääks.

„Suurepärane. Kas sa minu protežeega said juba tuttavaks?”

Hannah vaatas vaheldumisi Stellat ja Banecrofti ning noogutas. „Stellaga. Jah, sain.”

„Ta on lihtsalt üks rõõmurull, eks ole ju, Stella? Selliste vanade hoonete suur fänn. Mina kohtusingi temaga esimest korda siis, kui ta meie aknast sisse ronis, et siin väike südaöine ekskursioon teha.”

„Oh, jälle see kuradi jama või?”

„GRACE?”

„Stella ei kirjutanud kokkuleppele alla, sina kirjutasid!” kostis Grace’i hääl.

„Kus siin õiglus on?” Banecroft pöördus jälle Hannah’ poole. „Igatahes sattus ta mulle peale täpselt siis, kui ma oma kallist vara poleerisin.”

„See on küll sulatõsi.”

Banecroft sirutas käe laua alla ja võttis välja mingi eseme, mida Hannah pidi parema sõna puudumisel nimetama püssiks, kuigi sellist püssi ei olnud ta kunagi varem näinud. See algas kaba juurest nagu tavaline püss, aga toruotsani jõudes meenutas kõige enam pasunat. Banecroft tõstis selle üles.

„Ainulaadne Balanderi paugutegija. Seda pärandati paljude põlvkondade vältel ühelt lord Balanderilt teisele, kuni suguvõsa viimane esindaja mängis selle mulle maha, sest uskus ekslikult, et täismaja saab mastireast võitu.”

„See on, mm, väga kena.”

„Jah, Ängiplika nii ei arvanud, kui sellega tuttavaks sai, kuid samas ei hakka kõik inimesed ka mind esimesel kohtumisel paugupealt tohutult armastama. Minu noorele õpilasele anti valida – vangla või põnev karjäär ajaleheäris.”

„Jah,” ühmas Stella. „Kui ma oleks teadnud, kuidas siin elu on, oleks ma teda palunud, et ta mu maha laseks.”

„Oh, ta ei mõtle seda tõsiselt.”

Näidanud kahte sõrme, Stella lahkus ja virutas ukse mürtsuga kinni.

Banecroft naaldus jälle tooli seljatoele. „See tüdruk meeldib mulle. Temas on imeline vihane energia. Just nagu oleks ta jõudnud järeldusele, et kogu elu on pask ja me kõik lööme lihtsalt aega surnuks, kuni meid ootab aeglane ja piinarikas surm. Sellel rindel on ta teistest omaealistest kõvasti ees. Minul olid temavanuselt veel mingid lootused. Aga see selleks, kuhu me jäimegi?”

„Te solvasite mind ja panite siis oma kabinetile tule otsa.”

„Vat see juba kõlab minu moodi. Oota üks hetk… Kui tuli juba jutuks tuli, Drinkwater!”

Hannah’l läks kõhus külmaks. „Nii et minu töö siin… mida täpselt see endast…”

Elevil Banecroft trummeldas sõrmedega vastu lauda. „Nüüd tuli meelde. Sa olid ju ajalehtedes – naine, kes põletas üle aisa löönud abikaasa maja maha. Ma saan aru, miks sa nüüd tuleohutust nii kole tähtsaks pead.”

Hannah tundis, kuidas temas tõuseb viha. „Ma ei põletanud mingit maja maha! Ma põletasin maja taga oma mehe riideid ja tuul pöördus.”

Ta oli pidanud omajagu vingerdama, et süütamissüüdistusest pääseda.

„Saan aru,” tähendas Banecroft. „Ja kas see oli enne seda, kui te – kuidas see nüüd kõlaski – „kasvasite lihtsalt inimestena lahku”?”

Hannah pani käed vaheliti. „Kas te kutsusite mu siia ainult selleks, et mind alandada?”

„Ei, aga see on tore boonus. Nii et, kui tulla tagasi minu algse küsimuse juurde – lapsehoidja või eratreener?”

Hannah tundis, kuidas tema sees katkes miski. Ta oli püsti enne, kui ise arugi sai. „Ah, käige põrgu! Kes olete teie, et kellegi üle kohut mõista? Istute siin omaenda räpa sees. Ajaleht või asi! Kuulake ennast, vastik inimene. „Lapsehoidja või eratreener? Lapsehoidja või eratreener?” Kui te just peate teadma, siis abielunõustaja. Täpselt, ma sattusin oma mehele peale, kui ta kargas naist, kes oleks pidanud meie abielu päästma – pärast seda, kui ta oli juba keppinud oma eratreenerit, naabri lapsehoidjat, paari minu arvatavat sõpra ja tõesti ka sekretäri. Nii et seda tehakse küll seniajani – vähemalt minu näruses elus. Asi on nii hull. Minu viimane võimalus tööd saada on tulla anuma mingit purjus tolvanit, kelle oma töötajad vihkavad teda nii väga, et peavad temalt välja pressima allkirja lepingule, et ta ilmutaks elementaarsetki viisakust, ja sellest hoolimata on üks neist just praegusel hetkel väljas ja ähvardab katuselt alla viskuda.”

Banecroft tardus paigale, viskiklaas poolel teel suu juurde. „Mida-mida?”

Hannah hingas sügavalt, üritades mingitki tasakaalu tagasi saada. „Jah. Ja mõelda ainult, et mina oma tobeduses üritasin teda veel ümber veenda.”

„Kuramuse esmaspäevad! Vabanda mind hetkeks.”

Lehtrikujulise toruga püss endiselt käes, Banecroft pöördus, tegi lahti vitraažakna enda selja taga ja küünitas aknast välja.

„No nii!” röögatas ta. „Nüüd aitab!”

„Hoia minust eemale, koletis!”

Hääl kuulus Reggiele, ruudulises ülikonnas mehele, kellega Hannah oli äsja kohtunud – kuigi tundus, et sõna „kohtunud” ei olnud asjaolusid arvestades päris õige.

„Iga viimane kui kuramuse esmaspäev!” karjus Banecroft. „Nüüd on minu mõõt täis! Ma lasen su maha!”

Hannah vaatas, kuidas Banecroft kõõlub ohtlikult aknal, sihtides vanaaegse püssiga katusele.

„Hiljaks jäid, ma hüppan!”

„Väga hea, mulle meeldib, kui sihtmärk liigub. Sellest on tükk aega möödas, kui ma viimati inimese tapsin, aga küllap see on nagu jalgrattasõit. See ei lähe kunagi meelest.”

Banecroft tõmbas püssikuke vinna ja toetas kaba vastu õlga.

„Jäta mind rahule, elajas! Su püss pole ilmselt üldse laetudki.”

„Tõsiselt või? Ma olen alkohoolik, kellel pole millegi nimel elada – kas sa arvad tõesti, et mul on püss, aga see pole kogu aeg laetud?”

„Nooh…”

„Ja usu mind, ma tulistan. Kas tead, mispärast? Sellepärast, et ma ei talu mõtet, et sa tapad ennast ära, sest siis oleksid sa midagi tõeliselt saavutanud. Ma ei suuda elada maailmas, kus nii küündimatul inimesel nagu sina on kas või kõige põgusam saavutuse hetk. Nüüd kobi tagasi sisse ja pane mulle kirja tuhat kakssada sõna mingi marduse kohta ükskõik kus kohas!”

„Ei iialgi!”

„Olgu, hüppa siis. Mul on parem mõte. Ma ei lasegi sind maha. Ma lasen sul hoopis hüpata ja jätkan siis sinu artiklite avaldamist.”

„Milliste artiklite?”

„Tead küll, nende, kus sa tunnistad, et kogu see vaimudevärk on lollus.”

Kostis jahmunud ahhetus.

„Seda sa ei teeks!”

„Igatahes teeksin. Ja siis ma avaldan veel artikli selle kohta, et kogu see jutt UFO-dest on kah ainult pläma.”

Nüüd kostis mehe hääl, keda Hannah oli enne aknast välja naaldumas näinud – Oxi hääl. „Kuule, mina pole ju midagi teinud!”

„No kui sinu kallis hingesugulane alla hüppab, eeldan ma, et sina järgned talle – suur romantiline žest.”

„Ma ütlen viimast korda, et me oleme ainult korterikaaslased!”

„No nii, aitab küll!” Grace’i hääl mürises kõigist teistest üle. „Sisse tagasi, teie kõik, nüüd ja kohe! Keegi ei hüppa kusagilt alla ega tulista kedagi! Meil on majas noor tundlik tütarlaps – kas te kõik olete selle ära unustanud?”

„Minul on ükskõik!” kostis kusagilt eelmainitud tundliku tütarlapse hääl.

„Ole vait, Stella! Kas kuulsite, teist korda ma ei ütle! Niisiis… ma panen praegu lõunatellimusi kokku. Ox?”

„Suur juustuburger friikartulite ja kastmega.”

„Reginald?”

„Mina ju…”

„Reginald?” kordas Grace.

„Hallumisalat, palun.”

„Loomulikult.”

„Mina võtan lõunasöögiks täishommikusöögi!” hüüdis Banecroft.

„Ma ütlesin, et sina lõunasööki ei saa, kui sa peaksid veel kord ähvardama kellegi maha lasta.”

„Püss pole laetudki!”

„Hea küll, olgu siis.”

Banecroft tõmbus sisse tagasi ja vaatas Hannah’ poole. „Mida sina tahad?”

„Kuidas, palun?”

„Lõunaks. Ära ütle, et sa ei tea, mis asi on lõunasöök. Sa pole kümme aastat mitte kuradit muud teinudki, kui ainult lõunastanud.”

Hannah tegi juba suu lahti, kuid pani selle siis jälle kinni. „Oota, kas te võtate mu siis tööle?”

Banecroft ohkas. „Jah. Sinu CV-s ei ole küll absoluutselt mitte midagi, aga kolmekümne kaheksa kandidaadi seas oli sinu CV ainuke kahest, kus oli vähem kui kolm kirjaviga. Meie ajaleht võib küll olla paras väljaheitehunnik, aga niikaua kuni mina siin olen, on see väljaheitehunnik õigesti kirjutatud.”

„Aga…”

„Muide, teine kandidaat, kellel oli vähem kui kolm kirjaviga, oli kirjutanud oma CV omaenese verega.”

„Ma imestan, et te töökohta temale ei andnud.”

„Ma pakkusin. Ta keeldus. Nähtavasti sai ta Subways tööd. Nii et mis sa siis ütled?”

Hannah vaatas kabinetis ringi ja hingas korra sügavalt. „Jah, hea küll, ma võtan selle töökoha.”

„Mida?” ühmas Banecroft. „Töökoha? Muidugi võtad. Sa poleks siin, kui sul oleks muid võimalusi. Viimast korda, kõige ilusa ja püha nimel – mida sa lõunaks tahad?”

„Ühe kanavõileiva?”

Banecroft pistis pea uuesti aknast välja. „Uus Tina võtab kanavõileiva!”

Ta tõmbus jälle sisse ja pani akna kinni. „Niisiis, kui see on kõik, siis lõuna on peaaegu käes, aga mina pole veel hommikustki joonud. Ma ei suuda pärastlõunasele toimetuse koosolekule kaine peaga vastu minna.”

Ta räntsatas toolile ja viskas lehtersuuga püssi nurka, kus see otsekohe ümber kukkus ja teda tulistas.