Читать книгу Ma lasen sul minna - Clare Mackintosh - Страница 10

Ray rühkis üles neljandale korrusele, kus ööd-päevad kestva palavikulise politseitöö tempo andis maad vaiksetele vaipkattega kabinettidele – seal tegutses löögivõimeline kriminaaluurimisosakond ja töötati üheksast viieni. Talle meeldis siin kõige rohkem õhtuti, kui ta sai ilma katkestamata töötada oma laual alaliselt kõrguva toimikute kuhja kallal. Ta sammus läbi avatud kontori, mille ühte eraldatud nurka oli tehtud kriminaalinspektori kabinet.

„Kuidas infotunnis läks?”

Hääl ehmatas meest. Ta pöördus ja nägi Kate’i, kes istus oma laua taga. „Neljas ekipaaž on muide minu endine vahetus. Ma loodan, et nad vähemal teesklesid, et on asjast huvitatud.” Ta haigutas.

„Läks enam-vähem hästi,” ütles Ray. „Nad on hea punt ja kui miski muu nende vaimu erksana ei hoia, siis see juhtum kindlasti.” Rayl oli õnnestunud seda surmaga lõppenud otsasõitu infotunni teemade hulgas hoida nädal aega, kuid nüüdseks oli see paratamatult kõrvale lükatud, kuna teised tööd tulid peale. Ta andis endast parima, et jõuda kõigi ekipaažideni ja neile meelde tuletada, et nende abi vajatakse endiselt. Ta koputas sõrmega oma kellale. „Mida sa sellisel kellaajal veel siin teed?”

„Lappan meedias avaldatud üleskutsetele saabunud vastuseid,” vastas Kate, tõmmates pöialdega üle väljatrükitud paberikuhja servade. „Mitte et sellest just erilist kasu oleks.”

„Mitte midagi, mida tasuks lähemalt uurida?”

„Null,” vastas Kate. „Mõni tähelepanek halbade autojuhtide kohta, kummaliselt silmakirjalikud hinnangud vanemliku järelevalve kohta ja tavapärane peast põrunute ja hullumeelsete rivistus, nende hulgas üks sell, kes kuulutab „teist tulemist”.” Ta ohkas. „Meil on hädasti läbimurret tarvis – midagi, millega edasi minna.”

„Ma saan aru, et see on masendav,” ütles Ray, „aga pea vastu, see läbimurre tuleb. See tuleb alati.”

Kate oigas ja tõukas oma tooli paberikuhjast eemale. „Ma ei usu, et mind on kannatlikkusega õnnistatud.”

„See tunne on mulle tuttav.” Ray istus naise töölaua äärele. „See on uurimise nüri osa – see osa, mida telesarjades ei näidata.” Ta naeratas Kate’i kurva näoilme peale. „Aga tasu on seda kõike väärt. Mõtle vaid: nende paberilipakate seas võib olla selle juhtumi lahenduse võti.”

Kate silmitses oma lauda umbusklikult ja Rayle ajas see naeru peale.

„Ära muretse, ma teen meile teed ja aitan sind.”

Nad lasid silmad üle igast välja trükitud paberilehest, kuid ei leidnud ühtegi infokildu, mida Ray oli lootnud avastada.

„Olgu, vähemalt on see järjekordne asi, mis nimekirjast maha tõmmata,” ütles ta. „Aitäh, et nii kauaks jäid, et kogu seda materjali läbi käia.”

„Mis sa arvad, kas me leiame selle juhi üles?”

Ray noogutas veendunult. „Me peame seda uskuma, sest kuidas muidu saaks keegi teine meisse uskuda? Mul on olnud sadu juhtumeid: ma pole neid kõiki lahendanud – sugugi mitte –, aga ma olen alati olnud veendunud, et vastus on kohe nurga taga.”

„Jupats ütles, et sa pöördusid abi saamiseks „Crimewatchi”^[1.] poole.”

„Jah. See on otsasõitude ja sündmuspaigalt põgenemiste korral tavaline – eriti kui asi puudutab last. See kaalub üles selle siin, paraku.” Ta viitas paberihunniku poole, mida nüüd ei oodanud enam muu kui paberihunt.

„Pole midagi,” ütles Kate. „Ma ei pane ületunde pahaks. Eelmisel aastal ostsin endale esimese päris oma kodu ja ausalt öeldes on see rahakotile paras koormus.”

„Sa elad üksinda?” Ray mõtles, kas ta võib tänapäeval sellist küsimust küsida. Tema politseinikuks olemise ajal oli poliitiline korrektsus jõudnud seisu, kus kõigest veidigi isiklikumast tuli kauges kaares mööda minna. Mõne aasta pärast pole inimestel vist enam üldse võimalik juttu ajada.

„Enamiku ajast,” vastas Kate. „Ma ostsin selle korteri ise, aga mu noormees peatub minu juures päris tihti. Meie mõlema jaoks parim lahendus, ma arvan.”

Ray võttis laualt tühjad kruusid. „Olgu, mine nüüd parem koju,” ütles ta. „Su kutt imestab, kus sa oled.”

„Pole midagi, ta on kokk,” ütles Kate, kuid tõusis samuti püsti. „Tema vahetused on veel hullemad kui minu omad. Kuidas sinuga on? Kas sinu naine ei kurda su ületundide pärast?”

„Ta on sellega harjunud,” ütles Ray valjema häälega, et vestlust jätkata, kui ta oma kabinetist mantlit võtma läks. „Tema oli ka politseinik – nii me kokku saimegi.”

Politsei treeningukeskusel Ryton-on-Dunsmore’is oli vähe häid omadusi, kuid odavate hindadega baar oli üks neist. Ühel eriti piinarikkal karaokeõhtul oli Ray märganud Magsi koos kursusekaaslastega istumas. Naine naeris, pea kuklas, millegi peale, mida üks tema sõpradest oli öelnud. Kui Ray nägi, et Mags püsti tõusis ja leti poolde suundus, jättis ta oma peaaegu täis õlleklaasi sinnapaika, et jõuda naisega samal ajal baarileti äärde – lihtsalt selleks, et seal suu lukus seista. Õnneks ei olnud Mags sama vaoshoitud ja nii olid nad ülejäänud nelja kuu pikkuse kursuse ajal lahutamatud. Ray surus maha naeratuse, kui meenutas seda, kuidas ta oli kell kuus hommikul naiste majutuskohast enda tuppa hiilinud.

„Kui kaua te abielus olete olnud?” küsis Kate.

„Viisteist aastat. Me abiellusime siis, kui meil mõlemal katseaeg läbi sai.”

„Aga sinu naine ei tööta enam?”

„Pärast Tomi sündi tegi Mags karjääripausi ega läinudki enam tagasi pärast seda, kui meie noorem laps oli sündinud,” vastas Ray. „Lucy on nüüd üheksane ja Tom kohaneb oma esimese gümnaasiumiaastaga, nii et Mags on hakanud mõtlema tööle naasmise peale. Ta tahaks õpetajaks ümber õppida.”

„Miks ta nii pikaks ajaks töölt eemale jäi?” Kate’i pilgus oli siiras uudishimu ja Rayle meenus, et Mags oli samamoodi mõelnud neil päevil, mil nad mõlemad olid veel noored ja töötasid politseinikena. Magsi seersant oli pärast lastesaamist töölt lahkunud ja Mags oli rääkinud Rayle, et tema ei näe karjääril mingit mõtet, kui sellest kõigest nii lihtsalt loobuda.

„Ta tahtis laste jaoks kodus olla,” ütle Ray. Ta tundis süütunde torget. Kas Mags oli seda tahtnud? Või oli ta lihtsalt arvanud, et nii on õige teha? Lapsehoid oli nii kallis, et Magsi kodune põli oli tundunud ilmselge lahendusena ning Ray teadis, et naine soovib osaleda laste koolielus, aidata spordipäevadel ja anda panuse muudel üritustel. Kuid Mags oli sama nutikas ja võimekas kui tema – isegi veelgi nutikam, kui aus olla.

„Mulle tundub, et kui oled abielus tööga, siis tuleb leppida ka viletsate tingimustega, mis sellega kaasnevad.” Kate kustutas oma laualambi. Nad jäid hetkeks pimedusse, enne kui Ray astus koridori ja käivitas sellega automaatse valgustuse.

„Meie ametil on omad riskid,” nõustus Ray. „Kui kaua sa oma kutiga koos oled olnud?” Nad kõndisid parkimisplatsi poole, kus mõlema autod seisid.

„Ainult pool aastat,” vastas Kate. „Minu kohta on see tegelikult päris hea tulemus – tavaliselt jätan ma nad maha mõne nädala möödudes. Mu ema ütleb, et ma olen liiga noriv.”

„Mis neil siis viga on olnud?”

„Oh, igasuguseid asju,” vastas Kate rõõmsameelselt. „Liiga sissevõetud, mitte piisavalt sissevõetud, ilma huumorimeeleta, täielik tola …”

„Karm kriitika,” arvas Ray.

„Võib-olla.” Kate kirtsutas nina. „Aga see on tähtis, eks ju – leida see üks ja õige? Ma sain eelmisel kuul kolmekümneseks, aeg hakkab otsa saama.” Ta ei paistnud kolmekümnene välja, kuid samas, Ray polnud kunagi osanud inimesi vanuse järgi hinnata. Ta ise vaatas peeglisse ja nägi ikka üle kahekümnest meest, olgugi et vaod näos rääkisid teist juttu.

Ray võttis taskust autovõtmed. „Noh, ära kodu loomisega liigselt ka kiirusta. Tead, kõik ei ole alati nii roosiline, nagu näib.”

„Tänud nõuande eest, isa …”

„Oot-oot, ma pole veel nii vana!”

Kate naeris. „Aitäh sulle tänaõhtuse abi eest. Homme hommikul kohtume.”

Ray manööverdas oma auto Opel Omega tagant välja ja naeris omaette. Isa, ole lahke. Vaat kus häbematu.

Kui ta koju jõudis, istus Mags elutoas ja vaatas televiisorit. Naisel olid jalas dressipüksid ja seljas mehe vana dressipluus. Mags oli kerinud jalad enda alla nagu väike laps. Uudistelugeja võttis kokku otsasõidu ja sündmuskohalt põgenemise üksikasju selleks, et info jõuaks kõigi kohalike elanikeni ka juhul, kui need polnud vaatamata intensiivsele kajastusele eelnenud nädalal juhtunuga kursis. Mags vaatas Ray poole ja raputas pead. „Ma ei suuda seda mitte vaadata. Vaene väike poiss.”

Ray istus naise kõrvale ja sirutas käe puldi järele, et teleri heli vaiksemaks keerata. Ekraanil näidati vanu kaadreid sündmuspaigalt ja Ray nägi oma kukalt, kui nad Kate’iga autode juurest sündmuspaiga poole kõndisid. „Ma tean,” ütles ta ja pani käe ümber naise õlgade. „Aga me saame ta kätte.”

Taas vahetus kaader ja ekraani täitis Ray nägu, kui ta parajasti kaamerale üksikasju edastas. Intervjueerija püsis kaadri taga.

„Arvad, et saate? Kas mingeid niidiotsi on?”

„Tegelikult mitte.” Ray ohkas. „Mitte keegi ei näinud õnnetust pealt – või kui nägid, siis ei räägi nad midagi –, nii et me toetume kohtuekspertiisile ja teravale mõistusele.”

„Kas on kuidagi võimalik, et autojuht ei saanud aru, mida ta oli teinud?” Mags ajas end istukile ja pöördus mehe poole vaatama. Ta lükkas juuksed kärsitu liigutusega kõrva taha. Magsi soeng oli olnud ühesugune nii kaua, kui Ray oli teda tundnud: pikad sirged juuksed, ilma tukata. Naise juuksed olid sama tumedad kui Rayl, ent erinevalt mehest polnud tema juustes veel märgata halli. Pärast Lucy sündi oli Ray proovinud habet kasvatada, kuid oli plaani kolmandal päeval katki jätnud, sest oli selge, et habemes oli halle karvu rohkem kui tumedaid. Nüüd hoidis Ray lõua puhtana ja püüdis ignoreerida neid valgeid karvu oimukohal, mille kohta Mags ütles, et need on tema meelest erilised.

„Pole võimalik, et ta midagi ei märganud,” ütles Ray. „Laps lendas otse kapotile.”

Mags ei võpatanud. Need emotsioonid naise näos, mida Ray oli koju jõudes näinud, olid asendunud keskendunud pilguga, mis tuli mehele nii tuttav ette päevilt, mil nad veel koos töötasid.

„Pealegi,” jätkas Ray, „auto peatus, seejärel tagurdas ja pööras ümber. Juht ei pruukinud näha, et Jacob on surma saanud, kuid mitte mingil juhul ei saanud talle jääda märkamatuks, et on lapsele otsa sõitnud.”

„Kas oled kellegi haiglatesse ka saatnud?” küsis Mags. „Võimalik, et juht sai mingil määral viga ja …”

Ray naeratas. „Me tegeleme sellega, usu mind.” Ta tõusis püsti. „Kuule, ära saa valesti aru, aga päev on olnud pikk ja ma tahan võtta ühe õlle, vaadata natuke telekat ja siis magama minna.”

„Muidugi,” ütles Mags pingutatult. „Saad aru – vanad harjumused ja nii edasi.”

„Saan aru ja luban sulle, et me saame selle juhi kätte.” Ray suudles naist otsaesisele. „Alati oleme saanud.” Ray taipas, et oli andnud Magsile just selle lubaduse, mida ta polnud nõus olnud Jacobi emale andma, sest ta ei saanud seda ju mitte kuidagi garanteerida. Me anname endast parima, oli ta poisi emale öelnud. Nüüd jäi ainult üle loota, et nende parim on ka piisav.

Ta läks kööki, et endale jooki otsida. Magsi viis endast välja tõenäoliselt just see, et asi puudutas last. Võib-olla oli Ray teinud vea, kui naisele õnnetuse üksikasjadest rääkis – lõppude lõpuks oli tal endalgi raske oma emotsioone vaos hoida, nii et täiesti arusaadavalt tundis Mags sama. Ta pingutab edaspidi, et jätta mõned asjad rääkimata.

Ray võttis õlle elutuppa kaasa ja seadis end naise kõrvale televiisorit vaatama, vahetades uudistekanali tõsielusarja vastu, mis Ray teada Magsile meeldis.

Ray astus oma kabinetti ja pani postitoast kaasa võetud toimikute pataka töölauale seal juba kõrguva paberivirna otsa, nii et kogu kupatus põrandale libises.

„Pagan,” ütles ta oma lauda kiretult vaadates. Koristaja oli käinud, tühjendanud prügikasti ja üritanud selles segaduses kuidagimoodi tolmu pühkida. Dokumendisahtlite ümber oli sellest jäänud tolmurant. Klaviatuuri kõrval oli kaks kruusi külma kohviga ja arvutiekraani külge olid kinnitatud märkmepaberid rohkem ja vähem tähtsate telefoni teel saadud sõnumitega. Ray rebis need ekraani küljest lahti ja kleepis oma märkmiku kaanele, kus oli juba ees neoonvärvi märkmepaber, mis tuletas talle meelde, et meeskonna hindamine on vaja ära teha. Nagu poleks neil kõigil juba niigi palju tegemist. Igapäevatööga kaasnev bürokraatia sundis Ray pidevalt kestvasse lahingusse iseendaga. Ta ei suutnud end nii kaugele viia, et bürokraatiale päris käega lüüa – mitte nüüd, mil järgmine auaste oli juba nii ahvatlevalt haardeulatuses –, ent ta ei suutnud sellega ka leppida. Tunnine vestlus isikliku arengu teemal oli raisatud tund, vähemalt tema jaoks, eriti kui oli vaja uurida lapse surma.

Ta ootas, kuni arvuti tööle hakkab, kallutas end nii, et tooli esimesed jalad olid maast lahti, ja vaatas Jacobi fotot, mis oli kinnitatud nööpnõelaga vastasseinale. Ta oli alati silma all hoidnud selle inimese fotot, kellele uurimine keskendus; ta oli seda teinud alates ajast, mil temast sai kriminaaluurija ja ülemus ütles talle pahuralt, et pastaka imemine on tore ja hea küll, aga Ray ei tohiks kunagi unustada, „mille pärast me seda suppi helbime”. Fotod olid tollal olnud tema töölaual, kuni ühel päeval aastaid tagasi tuli Mags tema kabinetti. Ta tõi mehele midagi – hetkel ei meenunud Rayle, mis see oli, kas mõni maha ununenud kaust või võib-olla lõunasöögipakike. Ta mäletas, et tundis ärritust segamise pärast, kui Mags alt valvelauast helistas, et teda üllatada, ning kuidas see ärritus muutus süütundeks, kui ta taipas, et naine oli võtnud vaevaks teda töö juurde vaatama tulla. Nad olid tee peal peatunud, et vaadata Ray kabinetti ja tervitada Magsi endist ülemust, kellest oli selleks ajaks saanud politseikomissar.

„Vean kihla, et sul on siin imelik olla,” oli Ray öelnud, kui nad tema kabinetti jõudsid.

Mags oli naernud. „Tundub, nagu ma polekski siit ära olnud. Võid ju tüdruku politseist ära võtta, kuid politseid ei saa tüdrukust kunagi välja.” Magsi ilme oli olnud elav, kui ta kabinetis ringi käis ja sõrmedega õrnalt üle Ray laua tõmbas.

„Kes see teine naine on?” oli ta meest õrritanud ja kätte võtnud foto, mis oli asetatud toetuma vastu nende perepilti, mis Ray töölaual raamis seisis.

„Ohver,” oli Ray vastanud ning võtnud pildi õrnalt Magsi käest ja asetanud tagasi lauale. „Tema kallim pussitas teda seitseteist korda, sest tüdruk hilines tee serveerimisega.”

Kui Mags ka oli sellest šokeeritud, ei lasknud ta seda välja paista. „Sa ei hoia fotot kausta vahel?”

„Mulle meeldib, kui see on silma all,” ütles Ray, „seal, kus ma ei saa unustada oma kohust ega seda, miks ma ületunde teen, kelle nimel see kõik toimub.” Naine oli seepeale noogutanud. Ta mõistis Rayd paremini, kui mees sellest mõnikord aru sai.

„Aga mitte meie pildi kõrval. Ray, palun.” Ta oli sirutanud käe, võtnud jälle foto ja vaadanud kabinetis otsivalt ringi, kus oleks sellele sobivam koht. Magsi pilk jäi pidama unustatud korktahvlile kabineti ühes nurgas. Ta võttis mehe laualt topsist rõhknaela ja kinnitas naeratava surnud naise pildi otsustavalt tahvli keskele.

Ja seal see seisis.

Naeratava naise kallim oli mõrvas ammu süüdi mõistetud ja selle tüdruku asemele olid üksteise järel ilmunud uute ohvrite pildid. Ühe vana mehe olid teismelised röövlid surnuks peksnud; üks taksojuht oli seksuaalselt rünnanud nelja naist; ja nüüd rahulolevalt koolivormis särav Jacob. Kõik nad lootsid Ray peale. Ta skaneeris eelmisel õhtul märkmikku tehtud märkmed ja valmistus hommikuseks koosolekuks. Tal polnud eriti midagi, millest kinni hakata. Kui arvuti piipitades teatas, et on lõpuks tööle hakanud, raputas Ray end mõttes. Neil ei pruugi olla pikka juhtlõngade nimekirja, kuid neil on siiski, mille kallal tööd teha.

Veidi enne kella kümmet marssis Ray kabineti uksest sisse Jupats ja tema tiim. Jupats ja Dave Hillsdon võtsid kohad sisse kahel madalal toolil, mis olid seatud kohvilaua äärde; teised seisid samal ajal kabineti tagumises otsas või toetusid vastu seina. Kolmas tool oli jäetud tühjaks rüütellikul vaikival kokkuleppel ja Rayle ajas naeru peale, kui Kate pakutud kohast keeldus ning läks Malcolm Johnsoni kõrvale kabineti tahaotsa. Tiimi koosseisu oli täiendatud kahe patrullist ajutiselt üle toodud politseinikuga, kes näisid end kiiruga laenatud ülikondades ebamugavalt tundvat, ja konstaabel Phil Crockeriga Collisioni uurimisüksusest.

„Tere hommikust kõigile!” ütles Ray. „Ma ei hoia teid kaua kinni. Tahan tutvustada teile Brian Waltonit esimesest ja Pat Bryce’i kolmandast patrullist. Tore on teid meie hulgas näha ja kuna tegemist on palju, siis pole muud, kui lööge käed külge.” Brian ja Pat noogutasid jaatavalt. „Hüva,” jätkas Ray. „Selle koosoleku eesmärk on uuesti üle vaadata, mida me teame Fishpondsi otsasõidu ja sündmuskohalt põgenemise kohta, ning kuidas uurimisega edasi minna. Nagu te võite ette kujutada, on ülemkonstaabel selle juhtumi juures väga kärsitu.” Ta vaatas oma märkmeid, kuigi teadis nende sisu peast. „Esmaspäeval, 26. novembril kell 16.28 sai häirekeskus kõne naiselt elukohaga Enfieldi puiesteel. Naine oli kuulnud kõva pauku ja seejärel karjatust. Selleks ajaks kui ta välja jõudis, oli kõik juba juhtunud ja Jacobi ema kükitas lapse kohal tee peal. Kiirabi reageeris kuue minutiga ja Jacob tunnistati surnuks juba sündmuskohal.”

Ray pidas hetkelise pausi, et lasta juurdluse tõsidusel pärale jõuda. Ta vaatas Kate’i poole, ent naise ilme oli neutraalne ja Ray ei teadnud, kas ta tundis kergendust või nukrust selle üle, et Kate’il oli õnnestunud nii hästi kaitsemehhanismid üles ehitada. Kate polnud ainuke, kes oli emotsioonidest nähtavalt üle. Kui mõni võõras oleks ruumisviibijaid vaadanud, oleks ta võinud oletada, et selle väikese poisi surm ei läinud neile kellelegi korda, aga Ray teadis, et see oli neid kõiki puudutanud. Ta jätkas koosolekut.

„Jacob sai eelmisel kuul viieaastaseks ja oli äsja läinud Becketti tänaval asuvasse St Mary kooli. Otsasõidu päeval oli Jacob olnud pikapäevarühmas ja tema ema oli samal ajal tööl. Ema tunnistuse kohaselt kõndisid nad kodu poole ja rääkisid päevasündmustest, kui ta lasi Jacobil käest lahti ja poiss jooksis üle tee nende kodu poole.

Ema sõnade järgi oli laps varemgi niimoodi teele jooksnud – tal polnud head ohutaju ja ema hoidis tal tee ääres alati käest kinni.” Välja arvatud sel korral, lisas ta endamisi. Korraks hajunud tähelepanu, mida naine endale iial andestada ei suuda. Rayd läbis judin, mida ta ei suutnud alla suruda.

„Kui hästi Jacobi ema autot nägi?” küsis Brian Walton.

„Mitte eriti. Ta väidab, et auto ei pidurdanud sugugi, vaid hoopis kiirendas, enne kui Jacobile otsa sõitis, ja ei puudunud palju, et ta isegi oleks alla jäänud; tegelikult ta kukkuski ja sai haiget. Kohalejõudnud politseinikud märkasid tema vigastusi, kuid ta polnud nõus, et nendega tegeletakse. Phil, kas sa saad meile sellest olukorrast pildi visandada?”

Phil Crocker, kabinetis olijatest ainsana politseivormis, oli avariide uurija, kellel olid aastatepikkused kogemused maanteepolitseis, ja seetõttu pöördus Ray liiklusavariide korral alati kõigepealt just tema poole.

„Ega palju öelda ole.” Phil kehitas õlgu. „Vihmase ilma tõttu pole meil rehvijälgi, nii et ma ei oska öelda auto arvatavat sõidukiirust ega seda, kas sõiduk enne kokkupõrget pidurdas. Me leidsime umbes kahekümne meetri kaugusel otsasõidu kohast väikese plastmassitüki ja ekspertiis on kinnitanud, see on kild Volvo marki auto udutulest.”

„See juba on midagi,” ütles Ray.

„Ma andsin üksikasjad Jupatsile edasi,” ütles Phil. „Kuid peale selle pole mul kahjuks midagi.”

„Tänud, Phil.” Ray vaatas uuesti oma märkmeid. „Jacobi lahkamisaruande järgi suri ta tugeva löögi tagajärjel tekkinud trauma tõttu. Tal oli mitmeid luumurde ja põrnarebend.” Ray oli ise lahkamise juures käinud – mitte asitõendite kogumise vajadusest, vaid pigem sellepärast, et ei talunud mõtet Jacobist üksinda külmas surnukambris. Ta oli vaadanud, ilma et oleks näinud, hoides pilku Jacobi näol ja keskendudes tõenditele, mida patoloog oli katkendlike helikildudena kuuldavale toonud. Neil mõlemal oli hea meel, kui protseduur läbi sai.

„Sündmuskohalt kogutud tõendite põhjal otsime väikest sõidukit, nii et kõrvale saab jätta bussid või suuremad neljarattaveolised. Patoloog avastas Jacobi kehalt klaasikilde, aga ma saan aru, et nende hulgas ei ole midagi sellist, mis seostuks ühe kindla autoga – on mul õigus, Phil?” Ray vaatas sündmuskohauurija poole, kes noogutas.

„See klaas ei ole spetsiifiline ühelegi sõidukile,” ütles Phil. „Kui meil oleks süüdlane käes, siis võiks tema riiete küljest leida samasuguseid kilde – neist on peaaegu võimatu lahti saada. Kuid me ei leidnud sündmuskohalt rohkem klaasikilde, mis annab alust arvata, et kokkupõrkes tuuleklaas küll mõranes, kuid ei purunenud. Leidke mulle see auto ja me paneme ohvrilt leitud klaasikillud sellega klappima, kuid ilma autota …”

„Vähemalt aitab see meil väita, et auto võib olla avariiline,” ütles Ray, püüdes anda positiivset kaalu neile vähestele uurimistulemustele, mis neil olemas olid. „Jupats, ole nii hea ja tee kokkuvõte sellest, mida seni on tehtud.”

Seersant vaatas Ray kabineti seina, kus erinevatele kaartidele, pabertahvli lehtedele ja graafikutele oli märgitud juurdluse käigus seni tehtu. „Samal õhtul korraldasime naabruskonnas ukselt uksele küsitluse ja jätkasime seda ka päevase vahetuse ajal. Mitu inimest kirjeldasid, et olid kuulnud „kõva pauku”, nagu nad selle kohta ütlesid, millele järgnes karjatus, kuid mitte keegi autot ei näinud. Oleme politseinikke koolide juurde lastevanematega rääkima saatnud, oleme mõlemal pool Enfieldi puiesteed lendlehti jaganud ja kutsunud üles inimesi tunnistusi andma. Teede ääres on siiani sildid ja Kate tegeleb nende väheste kõnedega, mis tänu siltidele on saabunud.”

„Midagi kasulikku?”

Jupats raputas peab.

„Üsna lootusetu, boss.”

Ray jättis tema pessimismi tähelepanuta. „Millal „Crimewatchi” üleskutse eetrisse läheb?”

„Homme õhtul. Meil on olemas õnnetuse rekonstruktsioon ja saate tegijad on lisanud mõned arvutisimulatsioonid selle kohta, milline auto võiks välja näha, ning seejärel näitavad nad lõiku, mille juhtivinspektor koos teleinimestega kokku pani.”

„Pean paluma, et keegi jääks kauemaks tööle, et iga niidiots pärast saate eetrisse minemist kätte saada,” ütles Ray rühmale. „Ülejäänuga saame hakkama aeglasemas tempos.” Tekkis paus ja ta vaatas lootusrikkalt ringi. „Keegi peaks siia jääma …”

„Minul pole selle vastu midagi.” Kate lehvitas käega ja Ray vaatas teda tunnustavalt.

„Kuidas on lood selle udutulega, mida Phil mainis?” küsis Ray.

„Volvo tehas on andnud meile selle artikli numbri ja meil on nimekiri autoremondi töökodadest, kuhu seda artiklit on viimase kümne päeva jooksul saadetud. Malcolmil on ülesanne nendega ühendust võtta – alustades kohalikest – ja hankida kõigi autode numbrid, mis on avariist saadik parandusse toodud.”

„Hüva,” ütles Ray. „Küsitlusi läbi viies peame seda meeles, aga pange tähele, et see on vaid üks kild tõendist – me ei saa olla sada protsenti kindlad, et see auto, mida me otsime, on üldse Volvo. Kes tegeleb valvekaamerate salvestistega?”

„Meie, boss,” tõstis Brian Walton käe. „Oleme üle vaadanud kõik lindistused, mis meil on õnnestunud kätte saada: kõik salvestised tänavakaameratest ja piirkonna äridest ja bensiinijaamadest. Oleme otsustanud vaadata ajavahemikku pool tundi enne ja pool tundi pärast otsasõitu, kuid sellele vaatamata on vaja läbi vaadata sadu tunde materjali.”

Ray krimpsutas nägu, kui mõtles ületundideks ettenähtud eelarvele. „Näidake mulle kaamerate nimekirja,” ütles ta. „Meil pole võimalik kõiki neid läbi vaadata, nii et ootan teie ettepanekuid selle kohta, milliseid eelistada.”

Brian noogutas.

„Päris palju, mille kallale asuda,” ütles Ray. Vaatamata kõhklustele naeratas ta enesekindlalt. Kaks nädalat oli möödunud kuritööle vahetult järgnenud „kuldsest tunnist”, mil süüdlase avastamise võimalused on parimad, ning kuigi tiim töötas vahetpidamata, polnud nad edasi liikunud. Enne halva uudise teatamist pidas ta pausi. „Küllap teid ei üllata, et kõik puhkused on tühistatud, kuni pole tulnud teistsugust korraldust. Mul on kahju ja ma teen kõik selleks, et te saaksite jõulude ajal oma perede juures olla.”

Kui inimesed kabinetist väljusid, oli kuulda mõningast torisemist, kuid mitte keegi ei hädaldanud ja Ray teadis, et seda ei juhtugi. Olgugi et keegi ei öelnud seda välja, mõtlesid siiski kõik, milliseks kujunevad jõulud sel aastal Jacobi ema jaoks.

1 BBC krimisaade. [ ↵ ]