Читать книгу Ma lasen sul minna - Clare Mackintosh - Страница 8

Kriminaalinspektor Ray Stevens seisis akna juures ja vaatas mõtlikult oma töötooli, mille üks käetugedest oli olnud katki juba vähemalt aasta aega. Seni oli ta suhtunud sellesse pigem pragmaatiliselt ja hoidunud vasakule poole toetumast, kuid nüüd oli lõunapausi ajal keegi kritseldanud musta markeriga risti üle tooli seljatoe käetoeta. Ray mõtles, kas äsja hooga käima läinud kontorisisustuse audit võiks tähendada ka mööbli väljavahetamist või oligi ta määratud juhtima Bristoli kriminaaluurimisosakonda toolilt, mis heidab tema usaldusväärsusele tõsist varju.

Ray kummardus, et leida ülemises lauasahtlis valitsevast kaosest must viltpliiats, kükitas ja tegi kritseldusse paranduse: käetoega. Tema kabineti uks avanes, Ray tõusis kiiresti püsti ja pani viltpliiatsile korgi peale.

„Aa, Kate, ma siin …” Ta vakatas naise ilmet nähes ja märkas alles siis tema käes kontrollkeskuse väljatrükki. „Mis sul seal on?”

„Otsasõit ja sündmuskohalt põgenemine Fishpondsi puiesteel, boss. Viieaastane poiss on surnud.”

Ray sirutas käe paberite järele ja lasi pilgu neist üle, samal ajal kui vahetuse lõpetanud Kate kohmetult ukselävel seisis. Naine oli töötanud kriminaaluurimisosakonnas vaid paar kuud ja alles harjus oma kohaga. Kuid ta oli tubli: tublim, kui ise arvas.

„Registreerimisnumbrit polegi?”

„Vähemalt meile pole see teada. Ekipaaž läks sündmuskohale ja vahetuse ülem võtab just praegu lapse emalt tunnistusi. Ta on kohutavalt endast väljas, nagu sa võid ette kujutada.”

„Kas saad kauemaks jääda?” küsis Ray, aga Kate noogutas juba enne, kui mees jõudis küsimuse lõpetada. Mõlemat läbis adrenaliinisööst ja nad naeratasid teineteisele põgusalt vastastikuse mõistmise märgiks, kuigi koostöö laabumist nautida tundus alati väga vale, kui midagi nii traagilist oli juhtunud.

„Olgu siis. Lähme.”

Nad noogutasid tagumise ukse taha troppi kogunenud suitsetajatele tervituseks.

„Kõik korras, Jupats?” küsis Ray. „Viin Kate’i Fishpondsi sündmuspaigale. Saad sa piirkonna valvekeskusega ühendust võtta ja uurida, kas nad on midagi teada saanud?”

„Saab tehtud.” Vanem mees tõmbas veel viimase mahvi. Seersant Jake Owenit oli tema karjääri ajal nii kaua Jupatsiks hüütud, et kui kohtus tema täisnime ette loeti, oli see päris harjumatu. Vähese jutuga mehel oli palju rohkem karme lugusid pajatada, kui ta seda soovinud oleks, ning ta oli ilma igasuguse kahtluseta Ray parim uurija. Nood kaks olid aastaid paarimeestena töötanud ja Jupatsi lühikese kasvuga vastuolulisena näiv tugevus tegi temast usaldusväärse ja asendamatu meeskonnaliikme.

Lisaks Kate’ile oli Jupatsi meeskonnas veel kindlameelne Malcolm Johnson ja noor Dave Hillsdon, innukas, kuid isepäine uurija, kes pingutas otsustavalt, et süüdimõistmist kindlustada, mis ei olnud Rayle just väga meeltmööda. Kokku moodustasid nad hea tiimi ja Kate oli nobe teistelt õppima. Tal oli keevaline iseloom, mis tekitas Rays nostalgiat, kui ta meenutas ennast noore januse uurijana, enne kui seitseteist aastat bürokraatiat olid ta kahe jalaga maa peale toonud.

Tipptund oli äsja alanud ja Kate sõitis eraldusmärkideta Corsaga Fishpondsi poole. Ta oli rooli taga kärsitu; oli pahane, kui punane tuli neid peatas, ja sirutas kaela, et näha, mis ummikut tekitab. Ta oli pidevas liikumises: trummeldas sõrmedega vastu rooli, kirtsutas nina ja niheles istmel. Kui autoderivi jälle liikuma hakkas, kallutas Kate end ettepoole, justkui aitaks see neid kiiremini edasi.

„Tunned vilkurist puudust?” küsis Ray.

Kate muigas. „Võib-olla natuke.” Ta oli silmade ümber lainerijooned tõmmanud, kuid ülejäänud nägu oli ilma meigita. Tumepruunid sassis lokid raamisid naise nägu ja kukkusid silmile vaatamata juukseklambrile, mis oli tõenäoliselt pandud kiharaid kinni hoidma.

Ray õngitses taskust välja mobiili, et teha vajalikud kõned. Ta sai kinnitust, et Collinsoni uurimisrühm on teel, politseikomissarile on juhtumist teatatud, ja et juba on välja kutsutud erivarustusega politseibuss – kohmakas sõiduk, kus on vajalikud tarbed telgi püstitamiseks, ohutulede paigaldamiseks ja sooja joogi valmistamiseks. Kõik oli tehtud. Tõele au andes, mõtles Ray, oli kõik alati tehtud, kuid inspektorina vastutas ikkagi tema, et kõik sujuks. Politseiekipaaži ajas tavaliselt närvi, kui kohale jõudis kriminaalinspektor, kes hakkas kõike uuesti üle küsima, aga nii lihtsalt tuli asju ajada. Kõik olid selle läbi teinud; isegi Ray, kes oli enne kriminaalpolitseisse jõudmist üritanud võimalikult lühikest aega mundrikandja olla.

Ta teatas juhtimiskeskusele, et nad jõuavad kohale viie minuti pärast, kuid koju ta ei helistanud. Ray oli hakanud eelistama hoopis seda, et helistab Magsile neil harvadel kordadel, kui teda võib õigeks ajaks koju oodata. See näis palju praktilisem, arvestades pikki ületunde, mida töö mehelt nõudis.

Kui nad autoga ümber nurga keerasid, võttis Kate hoo maha. Tänaval seisid risti-rästi kuus politseiautot ja nende vilkuvad tuled heitsid sekundiliste vahedega sündmuspaigale sinakat valgust. Prožektorid olid paigutatud metallist statiividele. Vihm oli viimase tunni jooksul õnneks järele jäänud ja nüüd oli prožektorite eredates valgusvihkudes näha veel niiskuse auru.

Enne jaoskonnast väljumist oli Kate vahetanud kontsakingad kummikute vastu ja haaranud kaasa mantli. „Parem olla praktiline kui stiilne,” oli ta kingi kappi visates ja kummikuid jalga lükates naernud. Ray mõtles haruharva praktilisusele või stiilsusele, kuid nüüd soovis ta, et oleks vähemalt mantli kaasa võtnud.

Nad parkisid auto sadakond meetrit eemale suurest valgest telgist, mis oli püstitatud selleks, et kaitsta vihma eest iga vähimatki asitõendit, mis võis olla maha jäänud. Telgi üks külg oli avatud ning Kate ja Ray nägid telgis kriminalistikaeksperti, kes oli käpuli maas ja tupsutas midagi teistele märkamatut. Veidi kaugemal tänaval uuris üks teine kileülikonnas kuju tee ääres kasvavat hiiglaslikku puud.

Kui Kate ja Ray lähemale ruttasid, peatas neid noor konstaabel, helkurjope lukk nii kõrgele kinni tõmmatud, et Rayl oli raske krae ja vormimütsi vahelt konstaabli nägu leida.

„Õhtust, sir. Kas teil on vaja sündmuskohta näha? Ma pean teie nime kirja panema.”

„Ei, tänan,” ütles Ray. „Oskate öelda, kus teie seersant on?”

„Ta on ohvri ema juures kodus,” vastas konstaabel. Ta viipas käega tänavat ääristavate väikeste rõdudega majade poole ja kohendas siis oma kraed. „Number neli,” kostis krae varjust.

„On see alles närune töö,” ütles Ray, kui nad Kate’iga eemale kõndisid. „Mäletan, kuidas mul tuli algaja politseinikuna olla kord kaksteist tundi sündmuskohal valves. Vihma kallas ja siis sain veel juhtivinspektorilt noomida, et ma talle ei naeratanud, kui ta järgmisel hommikul kell kaheksa saabus.”

Kate naeris: „Kas sa sellepärast spetsialiseerusidki?”

„Mitte päris,” vastas Ray, „aga mõjutas kindlasti. Ei, ma spetsialiseerusin peamiselt seetõttu, et ei kannatanud enam välja, et kõik tähtsad tööd tuli anda üle spetsialistidele ja mina ei näinud lõpuks mitte midagi. Aga kuidas sinuga oli?”

„Enam-vähem sama.”

Nad jõudsid majade juurde, millele konstaabel oli osutanud. Nad otsisid number nelja ja samal ajal rääkis Kate edasi.

„Mulle meeldib tõsisemate asjadega tegeleda. Aga peamine põhjus on see, et ma tüdinen kiiresti. Mulle meeldivad keerulised uurimised, mis panevad pea suurest ajude ragistamisest valutama. Ma eelistan lihtsatele ristsõnadele kodeeritud ristsõnu. Saad aru?”

„Väga hästi,” vastas Ray. „Kuigi mina olen kodeeritud ristsõnade puhul alati täiesti kasutu.”

„Seal on oma nipid,” ütles Kate. „Kunagi õpetan sulle. Oleme kohal, number neli.”

Korralikult värvitud välisuks oli pisut praokil. Ray lükkas ukse lahti ja hõikas: „Siin kriminaaluurijad. Kas võime sisse tulla?”

„Oleme elutoas,” kostis vastus.

Nad pühkisid jalad puhtaks ja astusid kitsasse koridori, trügisid mööda ülekuhjatud nagist, mille all oli paar punaseid lastekummikuid, kenasti suurte kummikute kõrvale pandud.

Lapse ema istus väiksel diivanil, pilk naelutatud sinisele reguleeritavate õlarihmadega koolikotile, mida ta süles hoidis.

„Mina olen kriminaalinspektor Ray Stevens. Avaldan teile pojaga juhtunu pärast kaastunnet.”

Naine vaatas Rayle otsa ja keeras koti õlarihma nii kõvasti ümber käe, et sellest jäid tema nahale punased randid.

„Jacob,” ütles ta ilma pisarateta. „Tema nimi on Jacob.”

Vormiriides seersant üritas end mahutada diivani kõrvale asetatud köögitaburetile ja püüdis hoida põlvedel paberihunnikut. Ray oli meest varem jaoskonnas näinud, kuid ei teadnud teda nimepidi. Ta heitis pilgu seersandi nimesildile.

„Brian, palun, kas te juhataksite Kate’i kööki ja annaksite talle teada, mida olete siiani välja selgitanud. Kui sobib, sooviksin tunnistajale mõned küsimused esitada. Mul ei lähe kaua. Võib-olla teeksite samal ajal ka tassikese teed?”

Briani näoilmest oli selge, et see oli viimane asi, mida ta teha tahtis, ent ta tõusis püsti ja lahkus toast koos Kate’iga ning polnud kahtlustki, et ta pobises midagi selle kohta, kuidas inspektor oma kõrgemat positsiooni ära kasutab. Ray ei jäänud selle üle pikemalt mõtlema.

„Mul on kahju, et pean teile veel mõned küsimused esitama, kuid ülioluline on saada võimalikult palju informatsiooni võimalikult kiiresti.”

Jacobi ema noogutas, kuid ei tõstnud pilku.

„Saan aru, et teil ei õnnestunud auto numbrimärki näha.”

„See juhtus nii kiiresti,” ütles naine ja tema emotsioonid vallandusid koos sõnadega. „Ta rääkis koolist ja siis … Ma lasin ainult sekundiks tal käest lahti.” Ta tõmbas koti õlarihma veelgi tugevamalt ümber käe ja Ray jälgis, kuidas naise sõrmed valgeks muutusid. „Nii kiiresti. Auto tuli nii kiiresti.”

Naine vastas Ray küsimustele rahulikult, andmata märku masendusest, mida ta kahtlemata pidi tundma. Rayle ei meeldinud sugugi teda niimoodi pinnida, kuid tal polnud valikut.

„Kuidas autojuht välja nägi?”

„Ma ei näinud sisse,” vastas naine.

„Kas autos oli kaasreisijaid?”

„Ma ei näinud auto sisse,” kordas naine tuhmi ja puise häälega.

„Olgu,” ütles Ray. Kust pagana kohast küll pihta hakata?

Naine vaatas talle otsa. „Kas te leiate ta üles? Selle mehe, kes Jacobi tappis. Kas te leiate ta üles?” Tema hääl murdus, sõnad hajusid summutatud oigeks. Naine kummardus, surus koolikoti kõvasti vastu kõhtu ja Ray tundis, kuidas tal rinnus pitsitab. Ta hingas sügavalt sisse ja surus selle tunde jõuga maha.

„Me anname endast parima,” ütles ta, põlates end säärase klišee pärast.

Kate tuli köögist, tema kannul Brian teekruusiga. „Kas võib, et ma lõpetan nüüd oma raporti ära, boss?” küsis Brian.

Ärge ärritage enam mu tunnistajat, tahad sa öelda, mõtles Ray. „Jah, aitäh. Vabandage tülitamast. Kate, kas meil on kõik vajalik olemas?”

Kate noogutas. Ta oli kahvatu ja Ray mõtles, kas Brian oli ehk öelnud midagi, mis teda ärritas. Kui nad oleksid juba vähemalt aasta koos töötanud, tunneks ta Kate’i sama hästi kui oma ülejäänud tiimiliikmeid, aga praeguseks polnud tal naisest veel selget sotti. Nii palju ta teadis, et Kate oli avameelne ja piisavalt sõnakas, et koosolekutel oma seisukohti kaitsta, ning ta õppis kiiresti.

Nad väljusid majast ja kõndisid vaikides autoni.

„Kas kõik on korras?” küsis Ray, kuigi ilmselgelt polnud kõik sugugi korras. Kate’i lõualuu oli pinges; ta oli näost väga kahvatu.

„Kõik on hästi,” vastas Kate, aga ta hääl oli pingutatud ja Ray sai aru, et naine üritas nuttu tagasi hoida.

„Kuule,” Ray sirutas käe ja võttis kohmakalt Kate’il õlgade ümbert kinni, „kas see on tööga seotud?” Aastate jooksul oli Rayl õnnestunud välja töötada kaitsemehhanism selliste juhtumite kõrvalmõjude vastu. Iga politseinik tuli niisuguste olukordadega isemoodi toime ja sellepärast pidigi mõne sööklas kuuldud lõõpimise puhul silma kinni pigistama, aga võib-olla oli Kate teistsugune.

Kate noogutas ning tõmbas sügavalt ja värinal hinge. „Vabandust, ma pole tavaliselt selline, luban. Olen tegelenud paljude surmaga lõppenud otsasõitudega, aga … Jumal küll, laps oli viieaastane! Tuli välja, et poisi isa pole tahtnud nendega tegemist teha, nii et nad olid emaga algusest peale kahekesi. Ma ei kujuta isegi ette, mida see naine praegu üle elab.” Kate’i hääl katkes ja Ray tundis taas rinnus pitsitust. Mehe kaitsemehhanismid pidasid vastu, kui ta keskendus uurimisele – olemasolevatele ümberlükkamatutele asitõenditele – ega laskunud sügavatesse mõtisklustesse asjaosaliste emotsioonide üle. Kui ta peatuks liiga kaua sellel, mis tunne võib olla, kui su laps sinu käte vahel sureb, poleks sellest kasu kellelgi, kõige vähem Jacobil ja tema emal. Ray mõtted põikasid paratamatult tema enda laste juurde ning tal tekkis seletamatu kihk koju helistada ja kontrollida, kas mõlemaga on kõik korras.

„Vabandust.” Kate neelatas ja naeratas häbelikult. „Luban, et ma pole iga kord selline.”

„Kuule, pole midagi,” ütles Ray, „me kõik oleme nii tundnud.”

Naine kergitas kulmu: „Isegi sina? Sind, boss, ma küll tundeliseks tüübiks ei pidanud.”

„Minulgi on oma hetked.” Ray pigistas veel põgusalt Kate’i õlga ja võttis käsivarre naise ümbert ära. Talle ei meenunud ühtegi korda, mil ta oleks töö juures pisara poetanud, kuid ta oli olnud sellele lähedal. „Kas hakkab parem?”

„Kõik saab korda. Aitäh.”

Nad eemaldusid teineteisest ja Kate heitis veel pilgu selja taha sündmuspaigale, kus kriminalistidel tööd jätkus. „Milline värdjas sõidab surnuks viieaastase lapse ja sõidab siis minema?”

Ray vastas kindlalt: „Just selle me välja uurimegi.”