Читать книгу Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan - Corine Gantz - Страница 5

Annie pani tähele, et viimasel ajal käis Johnny riides nagu prantslane. Tema sportliku pintsaku lõige oli uhkeldavam kui mis tahes muul rõival, mida ta oleks kandnud Ameerikas. Annie ümarad vormid, pilkupüüdvad ja mitte eriti pilkupüüdvad, pungitasid nagu tavaliselt väga ebaprantslaslikult välja ta burgundiapunasest Chantal Thomassi kleidist.

Nad suudlesid poisse, soovides neile head ööd, ja palusid lapsehoidjal nad enne kella kümmet magama panna. Siis lükkas Johnny lahti Pariisi eramu massiivse välisukse, ning sellestsamast lihtsast tõukest ja mehe jäigast hoiakust seda tehes taipas Annie, et Johnny pole tujus. Kelle või mille peale mees pahane oli, seda ta ei teadnud ning lootis vaid, et see pole tema.

Nad kõndisid vaikides Nicolo tänava vanamoodsate lampide all ning hilisõhtune niiske ja soe õhk paitas nahka. Annie pistis käe Johnny pihku, ent juba minuti möödudes laskis mees selle lahti. „Sina sõidad,” ütles ta, peatudes naise suure mahruniversaali ees. „Kannad alkoholi paremini kui mina.”

Naine juhtis. Mees istus kõrvalistmel. Sõites mööda Passy tänavat Trocadéro suunas, keeras Annie autoakna lõpuni lahti, toetas palja käsivarre aknaservale ja tundis mõnu paitavast tuuleõhust. Oli 21. juuni, suvine pööripäev ja ühtlasi muusikapeo^[1.] öö. Sellel õhtul ja ööl tantsitakse tänavail, see on veiniuima ja armastuse öö ning Annie lootis väga, et ka tema saab kas või pisut osa neist mõlemast.

Kõrvalistmel lösutas Johnny tavapärases kommipaberite ja katkiste mänguasjade segadikus.

„On sinuga kõik korras?” küsis Annie kõhklevalt. Johnny kehitas vaid õlgu.

Boulainvilliers’ tänav ja Mozarti avenüü kihasid jalakäijatest. Üleüldine tänavamelu elektriseeris. Üks naine hööritas bongo rütmis puusi ja trummari seljal hüplesid heledad rastapatsid.

„Kui õige läheks pärast õhtusööki tantsima,” tegi Annie ettepaneku. „Sellisel õhtul lihtsalt peab tantsima.”

Johnny ei vastanud.

Rodini väljakult paiskusid õhku džässihelid. Costa Rica platsil möirgas veider räbaldunud smokingus mees keset kõnniteed seistes „Nessun Dormat” – seesama mees, keda Annie oli näinud Ranelagh’ metroojaamas ooperiviise vilistamas.

„Näib, et sa tunned ennast siiski kehvasti,” ütles ta jälle.

„Annie. Meil on vaja rääkida.”

Kui lõpuks sai räägitud, värises Annie kogu kehast. Johnny vaikis, käed süles ja lõug all nagu kahetsust teeskleval lapsel. Annie ei suutnud enam sõita Champs-Élysées’le. Ta parkis auto Victor Hugo avenüül nii hästi kui sai ning toetas südame pekseldes küünarnukid ja lauba roolirattale. Raske oli mõtteid koondada, hingamine takerdus. Ent hetk hiljem haaras teda raevuhoog. Ta tabas end haaramas autost tühja-tähja – mänguasju, mobiili, mingit vana kaarti... kõike, mis kätte sattus − ja Johnny poole lennutamas. Mees, see ligi saja neljakümne kilone gorillast koduvägivalla ohver, tõstis end kaitstes käed üles.

„Annie...”

„Kao siit. Välja!” kriiskas naine.

„Kuula...”

„Kurat, välja mu autost!”

„Annie, püüa parem rahuneda,” lausus mees oma sooja aruka häälega, mis kõlas sulnilt ja mõjus nagu hinnaline punane vein. Ent ta käsi avas juba ust.

Annie tõusis tormakalt istmelt, kallutas end mehe poole ja tagus rusikatega ta õlga. „Käi minema!”

Johnny ronis autost välja, lükkas ukse kinni ning heitmata naisele ainsatki pilku, kõndis eemale.

„Pasapea!” karjus Annie mehe kaugenevale siluetile järele.

Ta jätkas sihitult sõitmist. Kõik meeled olid ta hüljanud. Ta sõitis, nägemata tänavaid, kuulmata muusikat. Ta sõitis nii tunni ja rohkemgi ning nuttis nagu laps.

Terve igaviku tiirutas ta majadeploki ümber, suutmata läbi pisarateloori leida parkimiskohta. Koju. Ta peab saama koju. Ta võttis jalast just selleks õhtuks ostetud 13-sentimeetriste tikk-kontsadega Manolo Blahnikud ja kõndis paljajalu maja poole, tajudes tänutundega jahedat asfalti jalgade all. Siis istus ta kivitrepi alumisele astmele, nuttis veel natuke, kuivatas silmad ja astus trepist üles.

Pariisi teises otsas, Pyrénées’ tänaval väljusid Johnny ja Steve naerdes baarist. Vend seisis vaevu jalul. Johnny istus Steve’i Jaguari rooli ja tegi pöörde vasakule Périphérique’i − ringtee − poole, nii et kõik kummid kriuksusid.

Selleks ajaks, kui Annie majja sisenes, olid Johnny ja Steve juba surnud.

1 Fête de la Musique − iga-aastane muusikapidu Pariisis 21. juunil, suvisel pööripäeval. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]