Читать книгу Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan - Corine Gantz - Страница 8

Lola lükkas akna pärani lahti, et parandada magamistoa feng shui’d, kuid siis meenus talle artikkel joogaajakirjas, milles väideti, et Lõuna-California õhk on halvim terves riigis, ja nii pani ta akna jälle kinni. Puurohke Bel Airi kohta ei saa see ometi tõsi olla? Võib-olla pidasid nad silmas Porti piirkonda või San Fernando orgu. Ta rullis mati lahti ja seadis ennast istuma, et mõned minutid mediteerida. Alumist huult hammustades tundis ta, et see on kaks päeva tagasi tehtud süstist ikka veel kõva ja valulik. Alt köögist kostis kohviveski kärinat ja pannide kolinat. Teenija Serena valmistas hommikueinet. Lola ajas selja sirgu ja sulges silmad. Hingan sisse. Hingan välja.

Sellest, kuidas Mark oma garderoobis ringi tuias, sai Lola aru, et mees kütab ennast üles. „Miks ma kunagi selles majas mitte ühtegi kuradi asja üles ei leia?” käratses ta.

Lola laskis käsivarred lõdvaks ja pani käed põlvedele, peopesad ülespoole. Hingan sisse. Hingan välja. See, mida vajatakse, on alati kusagil mujal, kaugel eemal ja harva seal, kus see peaks olema, sest lapsehoidja ja teenija võistlevad alalõpmata majapidamise juhtimises ja kappide korrastamises, tehes seda mingi oma konfliktse loogika järgi. Lolal ei olnud vajalikku nõudlikkust, et asjad pandaks ilma ütlemata tagasi oma kohale ja muidki toiminguid sooritataks sobival viisil. Tema kohanes, laskis ilmast ilma oma „teenijaskonnal” end vooluga kaasa kanda. Ta ei olnud eriti hea perenaine ega ka kodune proua, samuti mitte „majapidamise tegevjuht” ega isegi mitte „valvekorranaine”, kelleks Mark teda naljapärast tituleeris.

„Lola!” hõikas Mark. Lola tõusis püsti ja põgenes vannituppa. Ta seisatas peegli ees ja tupsutas sõrmeotsaga huuli. Need tundusid kõvad kui puu. Näeb ta nii parem välja või on ehk hoopis naeruväärne? Seintel kaunistas ta nägu Cosmopolitani, Elle’i ja Marie Claire’i esikaasi. Kakskümmend aastat tema elust on pagendatud vannitoa seintele.

Kõik need peavalud möödunud aastal seoses Simoni sünniga läksid talle välimuse osas vähemalt kolmekordselt maksma, aga figuuriga on tal vedanud. Tintmustad juuksed on trendikalt lühikeseks lõigatud. Ta on pikk ja kõhn, aukartustäratavate rinnakumerustega − sularahas kinni makstud, nagu Markile meeldib väljenduda. Ta läheneb juba neljakümnele, ent sunnib ikka veel inimesi pead pöörama.

Jättes Marki oma muredega heitlema, lahkus ta kikivarvul vannitoast ja laskus joogariietes trepist alla. Köögist kostev pottide kolin pani trepikoja seinad värisema. Vist kõrge lae tõttu ei suutnud isegi vaibad summutada veidralt kajavaid helisid. Markile meeldis see põline häärber, kõik selle 700 ja rohkemgi ruutmeetrit. Ta oli kinnitanud, et Lolal ei ole siin ealeski millestki puudus. Muidugi pidas ta silmas materiaalset külge.

Köögis söötis kahekümne viie aastane Lõuna-Aafrikast pärit lapsehoidja Tamara kõrges toolis istuvat Simonit. Lia oli kooliminekuks vaid pooleldi riides ning juuksedki polnud veel kammi näinud. Lola oli juba eelnevalt aidanud oma üheksa-aastasel tütrel alanud päevaks kaks rõivakomplekti välja valida, et pääseda varahommikusest katastroofist, kuid Lial oli seljas hoopis mingi kolmas variant ning hetkel sorkis ta lusikaga hommikuhelveste kausis ja püüdis vältida silmsidet. Kas selline pahur olek on geenidega kaasa antud või juurde õpitud? Lola suudles Simonit, limpsides tillukese pudinguraasu ta põselt. „Sa maitsed täna nii hästi,” ütles ta.

„Emme, see on vastik,” turtsus Lia.

Lola suudles tütart pealaele. Ülalt kostis Marki röögatus, mis rebestas majas vaikuse, nagu kriiksatanuksid kontsad valgel linoleumpõrandal. „Kus on mu neetud Donna Karani särk?” Kõik köögis viibijad − Lola, lapsed, Serena ja Tamara − tardusid võpatades.

„Sealsamas kapis,” hõikas Lola vastu.

„Mitte see, pagan võtku! Valge! Kus kurat see on?” möirgas Mark trepikäigust. Lola naeratas Serenale, kes vaevalt julges talle otsa vaadata. Simon vehkis kätega ema poole: „Opa-opa.”

„Ma ei võta sind, kullake. Söö lõpuni.”

Hetkega oli Simon vingerdanud ennast toolist pooleldi välja, ähvardades koos sellega uperkuuti lennata. „Opa-opa!”

Tamara tõstis ta põrandale.

Lastearst ei saanud aru, kas Simonit vaevavad luupainajad või muud öised hirmud. Mis vahet seal on? Viimane kord, kui Lola oli lapse arsti juurde viinud, teadmata, millest alustada pikka loetelu Simoniga seotud muredest, oli ta ennast tundnud täieliku idioodina. Arsti pilk oli teda pingsalt uurinud ning lõpuks oli ta soovitanud ümbritseda laps armastusega ja kindlustada talle rahustav keskkond. Lola tundis, nagu oleks ta last halvasti kohtlev ema, ja arst teadis seda. Lola oli siis teinud, mida soovitati, ning hoidis Simonit enamiku päevast hoidjaga majas. Ta piiras nende väljaskäimisi jalutuskäikudega lähimasse parki ja loobus ka ema-lapse tundidest. Ilmselt ei tule eelkoolgi kõne alla.

Simoni käed olid šokolaadipudinguga koos ja Lola tõstis ta jooksu pealt üles, enne kui ta oleks jõudnud puudutada köögitoolide valget polstrit. Tal ei olnud vaja riidu Serena ja Tamara vahel selle pärast, kumb vastutab pleki puhastamise eest. Simoni trotsi täis väike keha viskles ägedalt, kui Lola teda käte vahel hoidis ja köögivalamu poole kandis. Marki hääl kõmises ülal magamistoas. Lola pani Simoni kraani juures oma põlvele istuma. Kui ta laskis poisi käele sooja vett, meenus talle äkitselt, et särk, mida Mark tahab selga panna, on veel keemilises puhastuses. Ta ehmus, kuivatas Simoni käed rätikuga, mille Tamara talle ulatas, ja tegi kiiresti mõttetööd.

„Kas Armani särk ei sobi, kullake?” hüüdis ta värinaga hääles. „Või see teine, mida sa kogu aeg kannad? Need on puhtad, triigitud ja selga panemiseks valmis.”

Ta kuulis, kuidas Mark tormas kolinal trepist alla. Mees ilmus kööki, näost punane ja käes riidepuud poole tosina valge särgiga. Serena ja Tamara astusid ta teelt kõrvale. Ta peatus järsult teisel pool köögisaart Lola vastas. „Kas tahad öelda, et mu valge särk polegi puhas?”

Lola pani Simoni maha ja tõukas ta õrnalt eemale, kuid poiss haaras ta jalasäärest kinni. „Aga kaks tuliuut, sa tead ju, need...”

„Mul on äärmiselt tähtis koosolek ees,” möirgas Mark. „Üks asi, mida ma sinult palun, on see, et mul oleksid käepärast korralikud riided!”

Lola vaatas paluvalt Tamara poole, et see Simoni köögist ära viiks. Tamara vaist sundis teda juba ka ise Simonile viipama, et poiss kaasa tuleks, aga Simon pigistas veel tugevamini Lola säärt. Tamara püüdis teda edutult lahti kangutada, kui Mark Lolale nii lähedale astus, et naine tundis ta hambapasta lõhna ja nägi ta näonaha poore. Mehel oli ilus, värskelt raseeritud nägu, päikesest tõmmu nahk ja valged hambad − see oli võitja nägu. „Või oled ennast teovõimetuks kuulutanud millegi pärast, mida ka mina peaksin teadma?” mõnitas ta.

Lola heitis pilgu kellale, Simonile, kes Tamara käte vahel südantlõhestavalt nuttis, siis Liale, kes aralt kööki sisenes, et lasta kingapaelad kinni siduda, ja vaatas siis taas kella. Mark põrnitses Liat. „Ja mida sina tahad?” Lia pilk oli sassis kingapaeltel. „Üheksa-aastane ei saa kingapaelu kinni? Kas terve see perekond on puuetega või mis?” Lia kummardus ja sidus kingapaelad kinni. „Mul on seda särki vaja!” karjus Mark. „Too kohe särk siia!”

„See on puhastuses,” kostis Lola. „Olen silmapilk tagasi. Sa ei jää isegi hiljaks.”

Lola nägi, kuidas Marki raev kogus tuure. „Sa oled juba jätnud mu hiljaks! Sellest majast ei ole mul üldse tuge. Ma kannatan su saamatuse tõttu!”

Ründaks ta füüsiliselt, võib-olla saaksid asjad selgemaks. Niisugusel kujul aga tekitas see vaid segadust. Hiljem, veel samal päeval, võivad nad juhtunut nimetada „vihapurskeks”. Võivad isegi naerda selle üle. Lolagi naeraks. Aga hetkel ta kartis, kuid mida? Võib-olla seda, et Simon ja Lia kuulevad, mida Mark võib öelda ja teha. Oli hirmul, et Markil võib tema suhtes õiguski olla.

Lola vaikimine ajas mehe veelgi rohkem marru, kuid naine lihtsalt ei teadnud, mida öelda, eriti kuna lapsed olid sealsamas juures. Mida vihasemaks mees läks, seda rohkem halvas see Lolat.

„Palun rahune,” anus ta viimaks.

„Miks peaksin?” karjus mees.

Lola otsis sõnu, et talle põhjust selgitada. „Sellepärast, et ma... ma vist ei käi sellest enam üle?” lausus ta viimaks. Jah, see sai sõnastatud küsimusena, kuid küsimuses oli ka tema vastus.

„Mis see on, millest sa üle ei käi? Kas see puudutab su põhirolli minu naisena?” Ta tasandas häält ja rääkis kokkusurutud hammaste vahelt otse naisele kõrva sisse, näidates, et ta siiski suudab ennast laste säästmiseks kontrollida. „Kui sa sellest üle ei käi, eks taotle siis lahutust, kurat võtku. Seda su sõbrannad − need „kullakaevurid” − kõik ju teevad: imevad mehed kuivaks. Ma ei saagi aru, mida kurat sina veel ootad?”

Lahutus... see sõna on siis jälle välja öeldud. Siinkohal täiesti ilmaaegu. Viimaks turgatas Lolale pähe, et Mark ei räägi ju enam särkidest, vaid sellest, et hommikul oli naine ta ettepaneku seksida tagasi lükanud. Räägib ta põhirollist naisena.

Lia seisis välisukse kõrval, korraga täiesti valmis kooli minema. Lausa ime. Ta oli eestpoolt juuste kammimisega ise hakkama saanud, kuid kuklapoolel valitses veel paras segadik. Oli leidnud koolikoti üles, isegi jope, ja need selga pannud. Ta väike nägu oli kahvatu ja pingul. Simon huilgas taustaks nagu sireen. Ta püüdis ikka veel Tamara käte vahelt välja rabeleda. Serena pühkis närviliselt graniitkattega köögiletti.

„Ma toon särgi ära,” lausus Lola, ja hetke pärast kihutasid nad Liaga välisukse poole. Simonil oli õnnestunud vabaks saada ning ta haaras jälle Lola jalast kinni, niisiis tõstis Lola ta üles, surus kõvasti enda vastu ja kahmas rahakoti. Nad jooksid kolmekesi auto poole, ning Mark, kes kööki edasi jäi, loopis ägedalt särke ja riidepuid laiali.

Kui viimaks autosse istuti ja uksed olid kinni, valdas Lolat tohutu kergendustunne. Nüüd on tal vaja vaid särk ära tuua, see koju toimetada ja siis kooli sõita. See kõik ei võta rohkem aega kui vaid kümme minutit. Lia küll hilineb kooli, kuid olgu pealegi.

Ta sõitis aeglaselt mööda sissesõiduteed. Hingan sisse. Hingan välja. Puhastav hingamine. Jooga hingamine. Kõige halvem osa hommikust on möödas. Õhtul käitub Mark tõenäoliselt nii, nagu poleks midagi juhtunud, või isegi viskab selle üle nalja. Pettumust sellepärast, et Lola väldib seksi, ilmselt ei arutata kunagi. Mark selgitab rahulikult, mis teda tõeliselt vihastab. Ta esitab terve loetelu asjadest, milles naine tema vastu eksib, ja Lola usub teda. Hingan sisse. Hingan välja. Sel õhtul nad seksivad.

Ta neelas alla tungi nutma hakata. Meelerahu. Ta ütles selle sõna tasakesi. Mul on võimalik valida, kuidas ma end tunnen. Ma saan valida oma sõnu ja ma saan valida oma mõtteid. Siis heitis ta pilgu tagasivaatepeeglisse, et näha lapsi. Lia istus sirge seljaga, ta nägu oli kahvatu ja pingul ning huuled kokku surutud. Simon näris dressipluusi varrukat, mis oli juba läbimärg. Lola pööras Sunset Boulevard’ile^[21.], saadetuna kriipivast tundest, mis on viimasel ajal temaga igal pool kaasas ja millele ta ei oska nime anda.

*

Althea lubas endale lõpuks õuna, mis oli kogu hommiku olnud lakkamatult ta mõtete keskpunktis. Ta sisenes lagedasse kööki, kus ta ei olnud ealeski keetnud midagi muud kui teed, ja avas külmiku. Sidrunid, õunad, küpsetuspulber. Ta viis õuna diivanilauale, ainsale lauale terves ta korteris, ja pani selle suurele taldrikule. Seejärel lülitas ta televiisori sisse ning saadet jälgides lõikas õuna veerandikkudeks ja veerandikud omakorda veerandikkudeks, tehes seda kõike oma pikkade nobedate näppudega, mis millegipärast tundusid talle nii võõrad. Järgmise poole tunni jooksul mälus ta aeglaselt õunalõike, nautides iga pisimatki meelierutavat tundevärinat.

Hiljem teel vanemate juurde ei kohanud ta ainsatki hingelist. Pool Ohiot oli muserdatud jäätormist, tuul oli halastamatu. Ta kõndis hoonete lähedalt varju otsides ja tema pikad punased juuksed peksid ta nägu otsekui piitsaga. Ta oli küllaltki kerge, nii et tuul võinuks ta äragi kanda. Kerge ja väike, aga enda arvates mitte kunagi piisavalt kerge ega piisavalt väike. Ta saab varsti kakskümmend viis, ent kurnatus ja vaevused tegid iga ta sammu nii raskeks, nagu oleks ta lähenemas kaheksakümnele.

Ta seisatas hetkeks välisukse taga ja astus siis sisse. Isal, kes tukkus lärmava televiisori ees, olid prillid vajunud kõverdi näole. Althea pani imeks, et isa oli hakanud enne lõunasööki uinakut tegema. Köögist kostis kolinat. Ema Pamela tegi süüa. Althea võttis kogu jõu kokku ja pani käe uksenupule. Ema liigutustes oli tuttavlikku jäikust, kui ta raskete sammudega pahuralt ringi tatsas. Althea püüdis mitte vaadata ta reisi ja esiletungivat kõhtu. Suudlust, mille ta jättis ema põsele, ei tunnustatud.

„Miks sul nii kole kaua läks? Nüüd ei saa me enne süüa kui alles kell üks! Terve päev on nässus. Õhtusöögiks pole ju kõht siis veel tühi!”

Olles ise teadlik tõsiasjast, et ta oli meelega hilinenud, ei hakanud Althea uurima, mis tähtsust sellel on, sest lõuna- ja õhtusöögi vahel ei pidanud ju midagi toimuma. Need olid kuritegelikud mõtted, vastuvõetamatud mõtted. „Ma pole üldse eriti näljane. Võib-olla üks väike salat ja me võime kohe sööma hakata?” laskis ta jutul veereda.

„Ma teen ahjuparti apelsinikastmes − Duck à la orange! Prantsuse toit. Apelsinikaste on magus ja sinna juurde teen nuudlipudingut.” Ta vaatas tütart läbitungiva pilguga, ta ilme oli kui alaline manitsus. „Sinu lemmiktoit.”

Et ta käis vanemate pool vaid korra nädalas, jättis Althea oma ema ilma ta ainsast rõõmust, milleks oli tütre toitmine. „Aitäh, emme,” ütles ta ja muretses, kuidas ta suudab küll kõik selle alla neelata.

„Koori need apelsinid ära, ole hea.”

Althea kössitas köögitoolile, võttis terava noa, mille ema talle ulatas, ja hakkas lõikama madalat soonekest iga apelsini sisse. Ta eraldas kooretükid pöidlaga ja pani need lauale, kõik spiraalid üksteise järele, pingutades samal ajal aju, et öelda midagi huvitavat. „Sandra rääkis mulle, et ta on kuulnud, nagu ei saaks mina sel aastal preemiat. Seda ta ütleb mu ärritamiseks, nagu kõike muudki.”

„Sandra? Kas too tüdruk, kellel on nii suurepärane nahk?” küsis ema.

„See tüdruk, kes on mulle lihtsalt kade, tead, oma ülekaalulisuse tõttu.”

Pamela pühkis laualt apelsinikoored ja toppis need prahipange. Althea mõtted kihutasid ringi, otsides paaniliselt, mis selles loos emale ei meeldinud. Ta ulatas Pamelale viimase kooritud apelsini ja toetas mõlemad käed köögilauale, nuga pihus püsti. Seda juttu Sandraga muidugi ei olnud; tegelikult ei olnud Althea oma viie firmas oldud aasta jooksul temaga kordagi rääkinud. Sandra oli lihtsalt keegi isik kontoriboksis. Althea viibis siin, et anda emale põhjust elada, neelates ta toitu ja tuues temani uudiseid välisilmast. Ent ta tundis, et on hoopis ise välisilmaga sideme kaotanud, nii et enne, kui ta läheb, peab ta asjad selgeks tegema, muidu pole tõesti mõtet siin nädalast nädalasse käia. „Sandral pole mingisugust kontrolli söömise üle. See on traagiline!” seletas ta.

„Aga tal on nii armas näoke!” Ema asus alati vastasrinda, kaitstes kas või täiesti võõraid.

„Peale kõige muu on ta silmakirjatseja,” protesteeris Althea jõuetult.

„Sinu järgi on kõik silmakirjatsejad.”

Pamela pistis toore pardi hautamispotti, kus margariin ja õli olid juba hakanud mullitama ja pruunistuma. Rasvapiisad praksusid pliidil. Althea põrkas toolil tagasi.

„Kuidas su endine austaja ennast viimasel ajal üleval peab?” uuris Pamela. „Ta võib su kohta vastikuid jutte levitada.”

„Tom on paras hädavares. Sul oli tema suhtes nii õigus.”

„Ütlesin ju kohe, et see ei kesta kaua,” kostis ema meelitatult.

On ilmselt õige aeg see väljamõeldud Tom kõrvale heita. Asi läheb juba liiga tõsiseks ja Althea ei suuda enam tollele tegelasele uusi intriige sepitseda. Lahkuminek andis talle ettekäände mõned külaskäigud vanemate juurde vahele jätta, põhjuseks kurvastus väljamõeldud suhte purunemise pärast. Need mõned nädalad, mil Altheal polnud vanemate külastamise hirmu, olid olnud kergenduseks. Jah, esialgu oli ta süda küll kerge, kuid läks siis raskemaks kui kunagi varem, sest ta sai aru, et vanemad ei tundnud mingit sundi talle helistada või teda külastada. Olid nad ehk liiga masendatud, liiga tundetuks muutunud või liiga isekad, et vaevata ennast tema heaolu pärast? Sest nii kaua, kui ta mäletas, oli ikka tema ülesandeks olnud nende pärast muretseda.

Lõunalauas kugistas Althea kõik alla ja ujutas ema üle ettenähtud komplimentidega tema keedukunsti kohta. Söögi ajal vabandas ta kaks korda ja läks vannituppa oksendama. Kui ta näost õhetavana tagasi lauda tuli, ei tõstnud kumbki vanematest pilku televiisorilt.