Читать книгу Pariisis peidus. Sari Varraku ajaviiteromaan - Corine Gantz - Страница 7

Kusagil eespool Cambronne’i tänaval oli veoauto blokeerinud mõlemad sõidurajad. Kaubavedajad laadisid kaste mõõdetud liigutustega, ükskõiksed üürgavate signaalide ja sõidukijuhtide raevu suhtes. Jared vaatas oma korteri aknast välja, laup surutud vastu külma klaasi, püüdes ennast niiviisi ärkvele saada ning tükkhaaval peavalu ja pohmeluse algallikat kui puslet kokku panna. Ta oli üsna kindel, et ööd ta üksi ei veetnud, ent kuskil ei olnud mingit märki naisest. Asi läheb keeruliseks siis, kui ta peaks teda kusagil jälle kohtama. Merde^[5.], kirus ta endamisi.

Ta kooris käsivarrelt punase õlivärvi pisikesi pritsmeid. Ilmselt oli ta õhtul ka maalinud. Kell oli juba kaks pärastlõunal, ning ta kahtles, kas ta enam üldse saabki sooja vett. Midagi leiget võib seal ju niriseda, ent see tekitaks tunde, nagu karistataks teda eelmise öö liialemineku eest. Talle meenus, et ta oli ära pruukinud viimase žileti ning et ka sigaretid on otsas. Dušš ja habemeajamine peavad ootama. Punase värvi pritsmeid on ka juustes, näol ja isegi rinnal, nagu oleks ta alastiolekus värvipalli mänginud. Ta püüdis plekke ära kraapida, kuid vesi oli selleks liiga külm. Siis leidis ta, et õhtused riided on magamistoas laiali, mis kinnitas, et naine oli ikkagi olnud. Ta libistas märgade sõrmedega läbi juuste ja väljus korterist. Majahaldur, hommikumantlis ja toatuhvlites, hüppas talle kohe kallale, tõkestades oma väheldase kujuga sissepääsu lifti. „Bonjour, Madame Dumont ^[6.]!” hõikas ta rõõmsalt ja tegi kiire 180-kraadise pöörde trepi suunas. Vana daami vihased lohisevad sammud järgnesid talle puupõrandal. „Mais c’est l’aprés-midi^[7.]! Kas teie arvates on hommik? Ega ei ole küll. Ja võib-olla arvate isegi, et on veel detsember, aga tegelikult on juba jaanuar ning omanik ootab jaanuarikuu üüri.”

„Ei olegi hommik? Arvasin, et on, sest te olete ikka veel tuhvlites,” lisas ta flirtiva naeratusega. „Muide, mulle meeldib see värv, mida te kannate.”

Halduri nägu lõi juba peaaegu õhetama, ta itsitas, ent võttis siis ennast kokku. „Üür! La propriétaire^[8.] ootab üüriraha!”

„Bien sûr, Madame Dumont. Demain^[9.],” hüüdis ta, valmistudes kolme trepivahet ühe hooga seljataha jätma.

Jared võttis kiiruse maha kohe, kui ta välja tänavale jõudis. Ta astus nurgapealsesse kohvikusse Des Artistes, jäi seisma tsinkleti ette ja hakkas taskutest raha otsima.

„Salut, Jared,” uratas Maurice. Ta märkas punase värvi pritsmeid Jaredi näol. „Kas oled täna hommikul juba kellegi kõri läbi lõiganud?”

„Salut, Maurice. Kõik nagu harilikult.” Jared luges raha. „Ühe sarvesaia hind pane juurde,” ütles ta. „Ah, ja pakk Gitanes’i sigarette.”

„Pas de croissant^[10.]?”

„Ma pole näljane,” valetas Jared.

Maurice’i väljanägemine võinuks olla väärikamgi, kui ta põskedel poleks olnud vanu vinniarme. Kiirustamata pühkis mees alkoholipudeleid ja asetas need ühekaupa tagasi oma selja taha riiulile: Alcohol de Framboise, Grand Marnier, Courvoisier. Selle ülesande mõõdukas korduvuses oli midagi õilsat ja Maurice ei kiirustanud teenindama ei Jaredi ega ka kedagi teist. Viimaks lükkas ta Gitanes’i paki tema ette nagu tasu hea käitumise eest. Jared torkas suhu päeva esimese sigareti ja plõksutas Zippo välgumihklit, mis lõhnas lennukikütuse järele. Maurice asetas ta ette tassi piimaga kohvi ja kolm paberisse pakitud suhkrutükki. Sigaretisuits keerles aeglaselt Jaredi sõrmede vahel, kui ta kohvi rüüpas, taustaks kohvimasina, mahlapressi ja väljast kostvate ägedate autosignaalide helid. Ta võpatas, taibates, et Maurice räägib temaga.

„Tööintervjuu!” paiskas Maurice mingi seletamatu vaenulikkusega. „Kuidas seal läks?”

„Ei käinud.”

„Sa ei käinud? Aga asi oli ju peaaegu kindel!”

„Ma lihtsalt ei himusta meeleheitlikult kella ühe ajal päeval, smoking seljas, eelroogasid serveerida,” ütles ta ja märkas alles siis Maurice’i hästiistuvat valget päevasärki kikilipsuga.

Maurice’i pilk võinuks ta mõrvata. „Võib-olla oleksid pidanud hoidma toda rikast kaaslannat... seda, kes igasugu kraami kokku ostis.”

„Ta ei ole rikas, lihtsalt käib hästi riides.”

„Kui ta ikka veel su tüdruk oleks, siis telliksid sa sarvesaia.” Maurice kehitas õlgu. „Nõdraarulised smokingus tunnevad selle kohe ära.”

Jared viskas käkras eurod letile, tõmbas veel viimase mahvi, pillas sigaretikoni põrandale ja hõõrus selle jalaga sodiks, enne kui välja kõndis.

Maurice astus, hari käes, leti tagant välja ja hakkas kokku pühkima tosinat sigaretikoni, mis reostasid kohviku plaatpõrandat. „Connard^[11.]!” vilistas ta hammaste vahelt.

„Crétin^[12.]!” pomises Jared metroojaama poole kõndides.

Tänaval ajasid vanemad inimesed silmad suureks, märgates erkpunast värvi Jaredi kätel, juustes ja raseerimata lõual. Koolitüdrukud itsitasid ja naistegi pilk jäi ta peale pikemalt pidama. Jared kõndis kaua. Ta jättis seljataha oma naabruskonna vürtside ja heitgaaside lõhnad ning kõndis edasi bulvaritel ja avenüüdel. Pool tundi hiljem liikus ta juba põlistel tänavatel ja silmitses seitsmeteistkümnenda linnajao aukartust äratavat arhitektuuri. Viimaks peatus ta Montsouri tänaval esindusliku kolmekordse maja ees ja vajutas ühele kolmest fonoluku nuppudest. Lucas D’Arbanville. Ta surus nuppu ikka ja uuesti, kuni kuulis Lucast uksetelefoni karjuvat.

„Kurat, kes seal nii hirmsat lärmi teeb?”

„Mina olen.”

„Kas sa palun võtaksid sõrme nupult ära? Lasen su sisse!”

Lucas avas korteriukse. Tal olid jalas pressitud teksased ja seljas haruldast mangotooni Lacoste’i päevasärk. Lucas, kes oli juba üle neljakümne ja nägi Jarediga võrreldes välja kui näidispilt tervisest ja hoolitsetusest, heitis talle pilgu ja puhkes naerma. „Su välimus on absoluutselt eemaletõukav. Ja mis lõhn see on?”

Jared pööras selja ja hakkas trepist alla minema.

„Palun astu ikka sisse, Jared. Tegin vaid nalja.”

„Mul pole naljatuju.”

„Oo... seda on näha!” ütles Lucas ikka veel naerdes. Jared pööras uuesti minema.

„Ei-ei, tule sisse, mu poiss.” Lucas haaras Jaredi käsivarre ja tiris ta korterisse. Nad suudlesid teineteist kummalegi põsele. „Teen meile kohe kohvi.”

Jared uuris hoolega korterit. Lucas kogus ampiirmööblit, see stiil sobis talle. Ta oli enamiku esemeid päranduseks saanud, ent need, mis ta juurde oli ostnud, olid sama oivalised. Kušeti vastas seinal rippus Henry Milleri akvarell, Lucase kohta pisut metsik valik, võib-olla viide Annie positiivsele mõjule. Teistel seintel olid mõned väga vana koolkonna maalid, ja siis muidugi kolm suurt lõuendit, mis Lucas oli ostnud temalt veel tollal, kui Jaredi abstraktsed õlimaalid osutusid müüduks enne, kui need jõudsid ära kuivada. Mahagonist kirjutuslaual, mida kaunistasid peened kuldsed inkrustatsioonid, lebas avatud sülearvuti, mõned lehed elegantset kirjapaberit ja lahti jäetud Mont Blanci sulepea kui ainsad märgid inimtegevusest. Austusest Lucase hinnalise mööbli vastu otsis Jared istekoha köögis. Ta pistis käe taskusse, et sigaretti võtta, kuid mõtles ümber.

„Suitsu tahaksin,” ütles ta toolile potsatades.

Lucas järgnes talle kööki. „Olen ise maha jätmas. Mul pole ainsatki.”

Jared heitis talle meeleheitliku pilgu.

„Olgu siis pealegi. On mõned pakid rangelt vaid hädaolukorra puhuks,” ohkas Lucas. „Kas sul on siis hädaolukord, mis?”

„Pask, on küll.”

Lucas lülitas espressomasina sisse ja tuhnis ühes sahtlis. Ta tõi nähtavale tuliuue sigaretipaki ja ulatas selle Jaredile.

„Marlboro? Mahe? Tarbid korraga Ameerika unelmat ja selle rämpsu. See naine on sulle ajupesu teinud.”

Lucas ignoreeris kommentaari. Ta jändas keeruka masinaga ja tõi siis nähtavale puust karbi peenete espressokohvi näidistega, mis nägid välja nagu spetsiaalselt disainitud šokolaadikompvekid. „Ära minu poole suitsu puhu,” nõudis Lucas. „Kui Annie tunneb mu riietel sigaretilõhna, ei usu ta ealeski, et suudan suitsetamise maha jätta.”

Nad istusid teineteise vastas köögilaua ääres ja rüüpasid sõnagi lausumata tillukestest tassidest espressot. Jared teeskles mitte märkavat, et Lucas tema üle heatahtlikult naerab, nagu Lucas alati tegi, kui Jared igati pingutas, et tossikesena näida. Hetkeks oli kuulda vaid lusikate kõlksumist tassis. Siis püüdis Jared asja parandada.

„Nii, kuidas su armuelu ka kulgeb? Kas oled jõudnud Annie püksikummi testida?”

„Jared, sa meeldid mulle, aga käid närvidele. Tungid siia hoolimatult sisse, haised koledasti, rikud mu uksekella, röövid viimase paki sigarette... ning solvad siis Anniet ja solvad ka mind.”

„Mul on kehv päev,” kehitas Jared õlgu.

„Näha on.”

„Olen söömata. Vajan raha. Vajan näitust. Vajan kohta, kus elada. Vajan dušši, mis töötaks. Vajan tüdrukut.”

„Kolmekümneaastase südametemurdjana ei peaks see viimane punkt sulle liiga palju muret tegema.”

„Pean silmas tõelist tüdrukut. Kedagi, kes oleks mulle oluline.” Jared oli sunnitud seisma silmitsi Lucase tüütult lärmaka lõbususega. „Tean, tean. See üllatab sind,” jõudis ta öelda enne, kui Lucas sai suu lahti teha.

Lucas tõusis püsti, võttis külmikust võid, maasikakompotti ja apelsinimahla ning tõi selle kõik köögilauale, lisaks veel pool pikka saia ja sakilise noa.

„Kas ma tõepoolest kuulen, et mu ristipoeg palub minult nõu südameasjades?”

„Ah jäta, palun.”

„Tohin ma sulle vähemalt hommikueinet pakkuda?”

Jared võttis pakkumise vastu, imestades jälle, miks Lucas − mees, kes on temast nii erinev, kõigist inimestest tema elus nii erinev − keeldub kangekaelselt tema suhtes alla andmast.

*

Annie istus pika laua ääres keset oma Pariisi kööki ja tundis, kuidas tal hakkas sees kõik keerama, kui mõte läks sellele, mida ta valmistus tegema. Ta oli niimoodi istunud terve hommiku, sellal kui poisid olid koolis, kuid nüüd oli aeg nad lõunale tuua, ainult et tal polnud lõunasöögiks midagi valmis. Külmast supist pliidil on kahtlemata saanud hiigelsuur kihav Petri tass ja küpsetatud meriahven on vaid ähmane idee kaugest minevikust. Aga otsus on tehtud ja see on kõige tähtsam. Ta tundis iiveldust nagu keegi, kes valmistub sukelduma tundmatusse.

Annie tõusis püsti ja pani supi sooja. Ta keedab selle läbi; loodetavasti jõuab sõnum bakteriteni. Ilmtingimata on tal vaja manustada midagi vedelat, tihedat, sooja ja soolast nagu lootevedelik, enne kui ta toob ilmale oma tegevusplaani. Alateadvus ütles talle, et tulevaste iiveldushoogude vastu tuleb keeta kanasuppi.

Ta armastas oma kööki rohkem kui midagi muud. Ehitatud oli see vahest ehk kakssada aastat tagasi, kui aristokraadid söandasid harva ilmuda teenijate pärusmaale. Sel põhjusel puudus köögis ülejäänud maja ametlikkus. Klaasuks avanes väikesesse aeda, mille keskel toretses ilus kivist purskkaev, ning jäi avatuks terveks kevadeks ja suveks, tehes aia köögi looduslikuks jätkuks. Soojal aastaajal kasvatas Annie igat liiki maitsetaimi ja Seine’i siinpoolse kalda parimaid tomateid. Vaarikad ronisid omapead piki lõunapoolset müüri ja iidne õunapuu, mille võra moodustas otsekui spaleeri, kandis eriti magusaid õunu − selliseid turgudel enam ei leidunud. Tarvitses vaid köögist välja astuda ja lasta õuntel hea maitsta. Tema oma isiklik Eedeni aed. Isegi nüüd, jaanuaris, mil taimed olid uinunud ja uks aeda suletud, voogas valgus ukse klaasruutudest sisse, muutes köögi selle maja kõige säravamaks ja ahvatlevamaks ruumiks.

Seda laadi otsuse tegemine ei ole talle üldse nii väga omane. Või ikkagi on? Asi on ju selles, kes ta oli enne ja kes ta on nüüd pärast seda, ning ta ei teadnud, millisesse kategooriasse oma otsus sobitada. See inimene, kes ta oli olnud enne Johnny surma, oleks olnud ehk võimeline otsust käsitlema, aga kuidas on lood uue isendiga, kes alles hiljaaegu oli end kogunud ja kes talle endale nii väga ei meeldinudki? Milleks see uus inimene üldse võimeline on? Aga kas see uus, kes on süngem, vihasem ja umbusklikum, pole hoopis reaalsem kuju, palju sarnasem sellele, kes ta tegelikult on?

Ta oli teinud vapustavaid otsuseid varemgi. Tema elu viimased kaksteist aastat olid olnud ju üheainsa otsustava sõna tagajärg − sõna, mis öeldi välja ühe söögiaja lõpul. Ta oli olnud siis kahekümne kolme aastane ja Johnny kakskümmend kaheksa. Johnny oli just kraadi saamas, kuid temal endal oli veel kolm aastat käia. Nad sõid õhtust üsna armetus Itaalia restoranis ülikoolilinnaku lähedal. Puna-valgeruudulise plastiklina all surus Annie jalg end õrnalt mehe jalgade vahele. Rohkem kui kunagi varem sarnanes Johnny tookord Redfordile filmis „Butch Cassidy ja Sundance Kid”. Tore ja vallatu. Võimatu ja vastupandamatu. Väljas leegitses vananaistesuvi. Nad olid kokku saanud ühel peol. Annie oli teda naerutanud. See varasem Annie oli lahe ja lollike. Oli järgnenud mitu kuud metsikut armulugu ja väga vähe õppimist. Nad olid füüsiliselt nii ühtesobivad, kui kaks inimest üldse olla võivad. Kahe päevaga, mida veel suhteks lugeda ei saanud, oli ta mõistnud, et on mehesse lootusetult armunud, aga oh sa poiss, küll oli ta sangarlikult võidelnud, et see välja ei paistaks. Temagi ei olnud tobu, kuid Johnny oli akadeemiline täht, lakrossi meeskonna kapten, ja tõenäoliselt pani ka daamide põlved värisema. Annie oli küllalt arusaaja ja mõistis, et Johnny kuulub talle vaid ajutiselt. Nad olid kuus kuud käinud, kuid tulevikust ei rääkinud nad ilmaski. Annie lihtsalt polnud tulevikuteemat kõne alla võtnud ega ka mingeid plaane pidanud.

Tol õhtul, mil ta elu jäädavalt muutus, arvas ta tegelikult, et nad on viimast nädalat koos. Johnny pidi minema Prantsusmaale, et saada oma vanema venna äripartneriks tolle impordifirmas Pariisis. Istudes tema vastas, kleepuv baklažaani-juustuvorm taldrikul, oli Annie niihästi kurb kui ka ükskõikne.

Johnny valas veini ja ulatas talle klaasi, jäädes ootama, kuni ta rüüpab esimese sõõmu. „Nii?” alustas ta, naeratus huulil. „Tahad sa abielluda?” Annie neelas veinisuutäie alla ja hakkas köhima. „Kas mõtled seda üldiselt? Arvan, et ühel päeval õige mehega õigel ajal kindlasti.”

„Ei, mitte üldiselt. Pean silmas meid kahte. Sel nädalal.”

Jah, ta kõhus tõmbus midagi valusalt kokku ja vajus. Vajus otsekui alla pahkluudeni välja. Ta tundis, kuidas põsed lõid lõõskama ja higipiisad tungisid välja igast nahapoorist. Ta vapustatud reageering tuli otse südamest. „Minuga?”

Johnnyt ajas see naerma.

Itaalia restoranis sai elu nüüd sisse uue hoo. Johnny võttis ta käe, pani midagi talle pihku ja vajutas ta sõrmed kokku. Mida ta lootis leida, kui pihu avab?

„On see mingi tobe nali?” küsis ta, püüdes ohjeldada värinat, mis läbis ihu pealaest varbaotsteni.

Ta avas käe. Peopesal oli peenike kuldrõngas.

Risti üle laua, millest nüüdseks oli saanud universumi keskpunkt, vaatas teda segadusse aetud Johnny. „Nii, mis siis saab?” küsis ta, kallutades pead nagu kokkerspanjel. „Tahad sa ennast siduda ja minuga Pariisi tulla?”

„Mina... Ma pean mõtlema ja siis räägime,” vastas Annie, tundes kurgus pitsitust.

„Olgu siis, lase käia,” ütles Johnny. Ja sekundi pärast: „Nii?”

Annie puhkes naerma, pingutades samal ajal kõvasti, et mitte nutma hakata. Kui see tõesti on vingerpuss, hakatakse teda ülikooli peal pidama mahakantud naiseks. Ta ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida. „Sa ei mõtle seda tõsiselt.”

Johnny võttis ta käe ja surus talle aeglaselt − uskumatu lugu − sõrmuse sõrme. „Vägagi tõsiselt. Kuule nüüd, ütle see jah-sõna, ära jäta mind niimoodi kõlkuma.”

Ja siis tuligi see ainus sõna, mis muutis kogu ta elu.

„Jah,” nuuksatas ta.

Nädal hiljem nad abiellusid, et saaksid minna Prantsusmaale kui härra ja proua Roland. Suuri pulmi ei peetud ja Annie ei hoolinud sellest vähimatki. Johnnyl tuli kinni haarata võimalusest töötada kohe pärast lõpetamist venna juures. Ta oli juba aastaid selleks valmistudes prantsuse keelt õppinud, kuid Annie ei teadnud peaaegu ühtegi sõna, kui välja arvata bonbon^[13.] ja voulayvouparlay^[14.]. Tema vanematele ei meeldinud sugugi nende plaan minna Prantsusmaale ega ka Johnny ise. Eriti pöörane oli ema.

„Sa vaevalt tunned teda!”

„Noh, kas keegi ütleks loteriivõidust ära?”

„Sa ei mõelnud seda läbi. Paned tahtlikult oma käe tulle, seda sa teed!”

„Oh, kuule nüüd, emme, prantslased ei saa olla nii pahad.”

„Ma ei räägi prantslastest, pagan võtku! See... seikleja... ja sinu haridus!”

Esimest korda kuulis ta oma ema vandumas.

Tuli välja, et ema ja isa, kes enamiku pingest kruttisid üles sõna otseses mõttes iga asja üle vaieldes, olid ilusas üksmeeles leidnud, et Johnny ei meeldi kummalegi. Nemad rõhutasid, et Johnny on liialt enesekeskne, pole usaldusväärne, on ebaküps. Annie oleks teada tahtnud, kas siin oli tegemist tõsiasjaga, et Johnny on liiga ilus, ja et mees, kes ületab ilus oma naist, on ilmtingimata kahtlane. Ta imestas, et ta sellele ise ei mõelnud.

Aeg tormas edasi kui tuulispask ja ta mäletas sellest vähe. Paljutõotav (ja kulukas) haridustee lõppes järsult. Ta kohtas Johnny vanemaid esimest korda siis, kui neid ametlikult registreeriti. Järgnes pisaraterohke hüvastijätt lennujaamas.

Ja üleöö või peaaegu nii sai temast Pariisis elav abielunaine. Tema senini igati kaitstud ja enamasti õppetööga seotud elust sai otsemaid kaos, segadus ja väga raske töö. Ta pidi õppima täiesti võõrast keelt võõras kultuurikeskkonnas. Tal tuli selle kõigega omal käel hakkama saada; ta pidi õppima vahet tegema, mis on ficelle ja mis on baguette^[15.] ning mis on Reblochon ja mis on Roquefort^[16.]. Tal tuli õppida elama ilma perekonnata. Kuidas ta küll perekonnast puudust tundis. Ja sõpradeta. Kuidas ta küll sõpradest puudust tundis. Ning kui raske on leida uusi, kui sa äkki avastad, et su võime suhelda on võrreldav väljaõpetatud šimpansi omaga. Ta pidi õppima hoolt kandma abikaasa eest, kes kogu aeg töötas. Ja üsna pea tuli tal teada, kuidas kasvatada ühte, kahte ja siis kolme last. Põrgut küll, ta pidi ka enda eest hoolitsema. Pidi õppima voodeid tegema, pesu pesema, poes käima, süüa tegema, haigeid lapsi arsti juurde viima ja sõitma läbi Pariisi käsitsi käiguvahetusega. Ning kõike seda en français^[17.]!

Ta vanemad olid eksinud. Kõik olid eksinud. Nende kümneaastane abielu tõendas seda. Jah, Johnny oli olnud ebaküps, liiga iseseisev, ent mingil kombel muutis see iga viimase kui päeva seikluseks. Ta polnud selline, keda usaldada ei võinud. Annie usaldas teda.

Kümme aastat oli tal kulunud tundmaks, et ta on juba pooleldi uude ellu sisse elanud. Ja siis Johnny hukkus. Ta surm oli olnud nii hirmus ootamatu. Kohutav. Kõiki šokeeriv. See tundus nii ebareaalne ja võimatu. Annie valu oli hoomamatu, laste meeleheide talumatu, aga just neil päevil, kui Johnny äkki ta elust kadus, sai selgeks, et tal polnud olnudki normaalset küpsemisperioodi noorest naisest täiskasvanuks. Prantsusmaale saabumisest saadik oli ta kõiges, mis toimus väljaspool maja, täielikult toetunud mehele. Johnny loomuses oli võtta vastutus enda peale ja Annie leidis, et nii ongi kergem. Mees oli tal pinna jalge alt löönud, asustanud ta ümber Pariisi, hoidnud teda paljajalu ja rasedana koduseinte vahel. Ta oli emana tubli, isegi kui kõik muu välistada. Johnny tegi ülejäänu. Tema ja ta vend Steve olid sukeldunud oma ärisse ja töötasid ennastsalgavalt selle kasvamise nimel. Johnny reisis palju Prantsusmaal ja väljaspool ning tegeles ainuisikuliselt ka isiklike rahaasjadega, mida Anniel tuli pärast tema surma kibedalt kahetseda. Johnny ostis kiireid autosid ja sõitis nendega ringi, riietus rohkem prantslaslikult kui prantslased ise, sai asjatundjaks veinide alal, ning kuna tal oli vaja võõrustada suuri gruppe äriinimesi, veetis terveid õhtuid Pariisi parimates restoranides.

Anniele ei olnud kunagi eriti meeldinud äri edendamiseks meelelahutust pakkuda, aga ühel päeval turgatas talle pähe mõte, et olulisi inimesi võiks ju ka kodus võõrustada. Rahva küllakutsumisega näeksid tema ja lapsed vähemalt Johnnyt tihedamini. Niisuguse sundtegutsemise tõttu ja ka selle tõttu, et Anniele meeldis toiduga askeldamine, sai temast lausa meisterlik kokk.

Kuni Johnny surmani oli Annie Prantsusmaal peale laste sünnitamise, nende hooldamise, lapsevankri lükkamise ja söögitegemise väga vähe korda saatnud. Kui mees äkki ta kõrvalt kadus, oli ta täiesti peata. Nüüd pidi ta ka kõige muuga hakkama saama. Mõningate asjadega ei osanud ta mitte midagi peale hakata. Näiteks küsimus, kuidas hoida äritegevust suutlikuna, ei leidnud eales lahendust. Firma suleti ja koos sellega kadus ka igasugune lootus sissetulekut saada. Tema elu teine aspekt, mida ta taastada ei osanud, olid ta isiklikud kaotused: muretu loomus, süütu meel, lõbus olek ja usalduslikkus.

Nüüd on ta vintske − vintske tugevuse mõttes ja vintske karmuse mõttes. Ta on kindlameelne ema ja kindlameelne femme au foyer ehk nagu ameeriklased ütlevad − kodukoldehoidja. Kodu seadmist pole võimalik vaidlustada. Kodu hoiab ta korras, mis see talle ka maksma läheks. Kaks ja pool aastat hiljem ei ole ta enam mehe poolt kaitstud ja hoolitsetud leebe ema, ümarapuusaline ja piimalõhnaline. Temast on saanud naishärg, keda kõik (peale ta laste − jah, loodetavasti siiski mitte lapsed − ja väsimatu Lucase) kardavad ja vältida püüavad. Ta on oma järjest uuenevate projektidega kui Sarah Connor^[18.] − kare nagu peopesa nahk, raskekaaluline nagu kotitäied krohvisegu, mida ta trepist üles tassib, kõva nagu laud, mida ta ketassaele ette söödab. Ta ehitab endale ja lastele kodu millestki kõvemast kui telliskivid, millestki nii tugevast, mis kunagi enam ei lase valu ja piina oma seinte vahele. See kodu − see maja − on ta Suur Hiina müür, ta Maginot’ liin. See on tema pelgupaik ja vangistaja, kirg ja vaenlane, tema hingepääste ja ka hinguseleminek.

Ta hõõrus kreemi käte nendele kohtadele, kus nahk oli kõige rohkem kannatada saanud. Majas teeb ta kõik ise. Ükski töö pole talle liiga väike ega liiga suur. Seegi laud, mille ääres ta istus, on üks näide. Ta värvis selle üle sooja punase tooniga, kattis hoolikalt lakiga... ja oleks mürgiste aurude tõttu peaaegu hingusele läinud. Trepišaht on teine näide: laud laua haaval oli ta selle rekonstrueerinud; sama tegi ta majas iga tooli, kušeti ja diivaniga: päästis pehkimisest, polsterdas uuesti ja puitosadki on viimistlenud teie alandlik teener.

Mahe jaanuarikuu valgus meelitas ja hellitas iga pinda selles armastatud köögis. Carrara marmorist köögileti hoidis Annie eeskujulikus korras. Iidset plaatpõrandat oli ta ise parandanud seguga, segades selle kokku liivast, liimist ja pigmendist saja aasta vanuse retsepti järgi. Suurejoonelise kolme praeahju ja kaheksa põletiga AGA pliidi oli ta tükk tüki haaval ise kokku pannud.

Keskhommikune valgus ja vaikus muutsid köögi imeliseks vanaks maaliks. Siin veedab Annie oma üksildased tunnid, enne kui poisid tulevad koolist. Maxence on nüüd üheksa-aastane, Laurent seitsmene ja Paul viiene. Nende kool, Lycée International, on kodust vaid paar majadeplokki eemal. Prantsuse haridussüsteemi kohaselt tulevad lapsed iga päev lõunaks koju ja nii saab Annie teha seda, mida ta teeb kõige paremini − neid toita ja kubujussidena riidesse toppida. Vastutasuks annavad poisid ta elule mõtte ja eesmärgi.

Ta vaenlaseks on jäänud Mõtlemine. Ei, vaenlane on pigem Aeg või õigemini see, et aega on liiga palju, kui lapsed on ära koolis... eriti nüüd, kui Paul käib lasteaias. Liiga palju aega sunnib palju mõtlema, aga seda ei saa ta endale lubada. Järjekordseks teraapiaks on ta juba otsustanud kombineerida neid privileege, mis võiksid tekkida siis, kui olla odav ja õel. Ta tahab viimistleda esiku vahtrapuust põrandat − ülesanne, mis tähendab liivaga hõõrumist, liimimist, ennistamist, värvitoonide valimist, lakkimist, köhimist ja pisaraid. Aga projektid kõike ju ära ei lahenda; sellal kui käed ja sõrmed liiguvad, liigub ka mõte, ja üsnagi tihedate ringidena. Projektid saavad lõpuks otsa. Kui põrand on kord valmis, mis siis edasi? Ja nüüd, kui ta on nii lootusetult pennita... tõepoolest, mis siis nüüd edasi saab?

Raha oli tulnud neile pärandusena Johnny perekonna kaudu sel ajal, kui dollar oli palju rohkem väärt. Tema ja Johnny olid külastanud kümneid kohti: katusekortereid basseinidega ja kortereid vaatega Trocadérole või Eiffeli tornile. Kinnisvaramaaklerist naine kandis liibuvat kostüümi ja tikk-kontsaga kingi ning asetas kõndides ühe jala täpselt teise ette, nagu oleksid tal kummalgi pool järsud rannakaljud. Annie imiteeris teda suurepäraselt ta selja taga ja ajas Johnnyle naeru peale.

Nad nägid maja ühel kevadpäeval. Tikk-kontsadega naine oli näidanud seda otsekui pealekauba. „Maja tuli müüki alles täna hommikul. Ma ei ole seda ise veel näinud, aga vaadake loetelu: kaheksa magamistoaga linnamaja, eraaed ja pealegi otse kuueteistkümnenda linnajao südames. Tööd majaga on, öeldakse siin. Aga juba tänav üksi on tõeline pärl,” oli ta neile sosinal kinnitanud, mis viitas sellele, et aukartus ja lugupidamine on de rigueur^[19.]. „Sõidukitel läbisõiduõigust ei ole. Tänavasse saab värava kaudu.”

„Pariislane eelistab suletud kogukonda,” märkis Johnny.

„Olen põhimõtteliselt millegi niisuguse vastu,” tähendas Annie.

Aga niipea, kui nad kolmekesi tänavasse sisenesid, asendasid linnulaul ja jasmiinilõhn bensiinileha ja liikluskära. Tänavat ääristasid sajandeid vanad pahklikud plaatanid; puude õrnad kevadised lehed filtreerisid rohekat valgust ja tundus, nagu viibiksid sa heinamaal. Maakleri pahkluud väändusid munakivisillutisel hirmuäratavate nurkade all, ning Annie pani järjekordselt imeks, kuidas küll prantsuse naised alandusid sellisteks elegantsi orjadeks.

Majad eraalleel olid kõik hôtel particulier’id − esinduslikud linnaeramud, mis Anniele tundusid väikeste lossidena oma kaunite fassaadide ja karniisidega ning ilusate katuste ja kõrgete akendega, mis olid paigutatud sümmeetriliselt kummalegi poole massiivseid välisuksi ja mida raamisid hästi hooldatud puuluugid. Üks hôtel particulier oli uhkem kui teine. Ehitatud olid need Haussmani ajal ja hoitud respektiga, nagu ikka hoitakse kaitse all olevaid ajaloolisi monumente, mis nad tegelikult olidki.

Kõik, välja arvatud maja, mille ees maakler seisatas. Ta süüdistav sõrm osutas selle poole. „Kui kahju. Quelle honte, non? Milline häbi, kas pole?” sõnas ta ringi keerates. Johnny tegi hapu näo ja vaatas Annie poole.

Annie ei pannud tähele. Tema hakkas juba armuma. Näost oli see näha veel enne, kui ta isegi aru sai. See hôtel particulier kujutas endast lagunenud maja näidiseksemplari. Aknad olid katki, luugid puudusid ja paistis, et kohati oli katuski sisse varisenud, ent metsviinapuu ja rippuba kaunistasid pitsina kivimüüre ja lisasid pehmust arhitektuurile, andes majale metsikult romantilise väljanägemise. Omanikul, „une folle avec ses chats^[20.]”, nagu defineeris maakler, puudus raha, ometi keeldus ta põikpäiselt välja kolimast. Nüüd aga oli ta hiljaaegu siinsamas majas surnud ja avastatud seal oma kasside hulgas alles mõned päevad pärast juhtunut. Kujutluspildi võikus ja hoone üldine seisund peaaegu välistasid müügikõlblikkuse.

„Me võtame selle,” oli Annie öelnud.

Johnny vaatas teda muiates. „Kas on kindel, et sellel hoonel on ka sisemus olemas?”

Tikk-kontsadega daam märkas Annie ilmet ja hakkas kohe Johnnyt töötlema. Aja ja rahaga, rõhutas ta, võib sellest saada Pariisi mõisteski klassi ja luksust näitav täiuslik elupaik. Naine ja Johnny kulutasid hirmsal kombel aega, püüdes ust avada, aga kui nad sellega lõpuks hakkama said, oli Anniel tunne, et ta on sisenenud Ali Baba koopasse.

Ruumides olid kõrged laed, algupärased laekarniisid ja pudeneda ähvardavad kroonlühtrid, mida tolmuhari vaevalt oli häirinud. Tapeedikihte oli lahmakatena alla kukkunud ja kassipissi hais kraapis kurku nagu küünistega. Oli ainult kaks vannituba, mõlemad ebapraktiliste jalgadel vannide, purunenud bideede, katkiste kraanide ja oivaliste mosaiikplaatidega. Annie teadis kohe, et neid ta küll kunagi maha ei kisu.

Maja osteti ära. Motoks sai „Aega ja raha”. Aja ja rahaga saab taastada mõranenud stukk-krohvi. Aja ja rahaga saab põrandatele tagasi anda nende esialgse läike. Aja ja rahaga saab korrused ühendada korralike treppidega. Sellele, et aeg ja raha võivad ka otsa saada, tähelepanu ei pööratud.

Nüüd näeb ta asju nii, nagu need tegelikult on: Johnny oli olnud terve ta maailm, aga poisid ja maja on kogu ta universum. Oma maja seinte vahel, ükskõik kui piirav või karistav see ka on, tunneb ta ennast ometi turvaliselt. Ainult oma majas on ta oma elu peremees. Kodus süüa tehes, ehitades, kraapides ja liivaga hõõrudes tunneb ta ennast võimeka ja sihikindlana. Keskendumine millelegi, mis on jääv − majale ja poistele −, ei lase tal tekkida küsimusi Johnny kohta... selle kohta, mis oleks temast saanud, kui Johnny poleks surnud, küsimusi tema enda väärtuse kohta, riskide kohta, mis kaasnevad armastuse ja usaldusega, küsimusi elu põhjendatuse kohta, kui puudub usaldus või armastus. Tollest õhtust saadik kaks ja pool aastat tagasi oli ta muutunud kellekski, kes kardab kõrgusi, kuid on määratud elama katuseharjal.

Nii hoolikalt välismaailma vältinu kohta võis tema otsus tunduda ebaloomulik, kuid tegelikult lubab see tal enda arvates teatava tagasihoidliku kohandumisega säilitada oma status quo. Ta saaks jääda koju. Seda ta ju tegelikult tahabki − jääda oma koju nagu too vana naine, kes suri oma kasside keskel.