Читать книгу Sadie - Courtney Summers - Страница 5

1. EPISOOD

[TÜDRUKUTE TUNNUSLUGU]

WEST McCRAY:

Tere tulemast! Cold Creek, Colorado. Rahvaarv: kaheksasada.

Kui teete Google’i pildiotsingu, võite näha linnakese peatänavat, tolle tillukese maailma vaevu tuksuvat südant, kus iga teine maja on tühi või on sel uksed-aknad laudadega kinni löödud. Vähesed õnnelikud Cold Creeki elanikud – need, kellel on tulus tööots – töötavad kohalikus toidukaupluses, bensiinijaamas ja veel paaris peatänavaäärses äris. ­Ülejäänud peavad endale ja lastele peatoidust hankima naaberasulatest või kaugemaltki; lähimad koolid on Parkdale’is, mis asub neljakümneminutilise sõidu kaugusel. Sinna võetakse õpilasi veel kolmest linnakesest.

Kui minna peatänavast kaugemale, jaguneb Cold Creek kulunud ja pragunenud „Monopoli”-majadeks, millel enam mängulauale asja ei ole. Sealt veel edasi tulevad söötis põllumaad. Linnast viib välja maantee, kust laiali hargnevad kruusateed viivad kas tühjusse, räämas maja­kobarate või veel hullemas seisus haagismajade asumi juurde. Suviti toob toidubuss lastele tasuta lõunat, ja seda kuni kooliaasta alguseni, koolis saavad nad õnneks kaks korda päevas tasuta süüa.

Siin valitseb vaikus, mis lausa ehmatab, kui oled elanud terve elu suurlinnas nagu mina. Cold Creeki ümbruses laiub kaunis rikkumata lauskmaa, mille kohal kõrgub piiritu taevas. Päikeseloojangud on siin imekaunid: jõulised kuldsed ja oranžid, roosad ja lillad toonid, pilve­lõhkujatest rikkumata looduslik ilu. Üüratu avarus on aukartust ­äratav, peaaegu jumalik. Raske on kujutleda, et keegi võiks end siin lõksus olevana tunda.

Aga nii enamjagu kohalikke end just tunneb.

COLD CREEKI ELANIK [NAINE]:

Cold Creekis elad sa sellepärast, et sa oled siin sündinud, ja kui sa oled siin sündinud, siis ei pääse sa siit tõenäoliselt kunagi minema.

WEST McCRAY:

Päris nii see ei ole. On ette tulnud ka edulugusid, kolledžilõpetajaid, kes on mujale kolinud ja kaugetes linnades tasuva töö leidnud, aga need on pigem erandid kui reegel. Meid on õpetatud pürgima kõrgemale Cold Creeki tavalisest elukvaliteedist, kui meil on õnne sündida peres, kus on mingigi valikuvõimalus.

Pere eest hoolitsemiseks ja nina vee peal hoidmiseks rabatakse siin nii kõvasti tööd teha, et kui inimesed raiskaksid aega tühistele tülidele, skandaalidele ja isiklikule vaenutsemisele, mis rahva ettekujutuses väike­­linnaelu iseloomustavad, siis ei jääks nad ellu. See ei tähenda, et siin tülisid, skandaale ega vaenu üldse poleks – Cold Creeki elanikel ei jätku lihtsalt jaksu neist välja teha.

Kuni juhtus see.

Linnapiirist kolme miili kaugusel seisab eelmisest sajandivahetusest pärinev ühe klassitoaga koolimaja, millest on tulekahju järel alles vaid kest. Katus on sisse vajunud ja seinarusud söestunud. Vare seisab õunaaia kõrval, mida ümbritsev loodus aegamisi üle võtab: tärkav võsa, noored puud, põllulilled.

See tundub peaaegu romantiline, justkui ajutine pelgupaik ülejäänud maailma eest. See on parim koht, kus oma mõtetega üksi olla. Vähemalt vanasti oli.

May Beth Foster – kellega te sarja edenedes lähemalt tuttavaks saate – viis mind sinna. Ma ise tahtsin seda kohta näha. May Beth on halli­­seguste juustega täidlane valge, kuuekümne kaheksa aastane naine. Temas on midagi vanaemalikku, isegi tema hääl on nii kutsuvalt tuttavlik, et teeb südame soojaks. May Beth on Sparkling River Estatesi haagismajade asumi juhataja, Cold Creeki põliselanik, ja kui ta räägib, siis teda ka kuulatakse. Enamasti eeldavad inimesed, et ta räägib tõtt.

MAY BETH FOSTER:

Umbes… siin.

Siit ta surnukeha leitigi.

911 DISPETŠER [TELEFON]:

911 dispetšer. Mis hädaolukord teil on?

WEST McCRAY:

3. oktoobril sõitis neljakümne seitsme aastane Carl Earl Cofieldis asuvasse vabrikusse tööle. See jääb Cold Creekist tunnise autosõidu kaugusele. Mees oli vaevu teele asunud, kui märkas varahommikust silmapiiri rüvetavat musta suitsu.

CARL EARL:

Päev algas nagu iga teinegi. Vähemasti minu meelest. Ju ma tõusin üles, sõin hommikust, andsin ukse peal naisele musi, nagu igal hommikul. Kuigi ausalt öelda ma ei mäleta mitte mõhkugi, mis ma enne seda tegin, kui ma suitsu nägin ja mis siis kõik edasi tuli… nojah.

Tahaks parema meelega ära unustada.

CARL EARL [TELEFON]:

Nojah, minu nimi on Carl Earl ja ma tahan ainult tulekahjust teatada. Milner’s Roadi ääres on üks mahajäetud koolimaja ja see põleb nagu küünal. Cold Creekist umbes kolm miili ida poole. Ma sõitsin lihtsalt mööda ja panin tähele. Pidasin auto kinni, et helistada. Asi on üsna hull.

911 DISPETŠER [TELEFON]:

Olgu, Carl, me saadame kellegi välja.

Kas läheduses on veel inimesi? Kas te näete kedagi, kes võiks abi vajada?

CARL EARL [TELEFON]:

Ei, ainult mina siin, niipaljukest kui ma aru saan, aga ega ma väga lähedal ei ole… Kui ma natuke lähemale läheks ja järgi vaataks…

911 DISPETŠER [TELEFON]:

Härra – Carl – palun hoidke tulest eemale! Olge tubli mees ja ärge minge lähemale, eks?

CARL EARL [TELEFON]:

Ei no jajah, ega ma ei mõelnudki…

CARL EARL:

Eks ma tegin nii, nagu kästud, kuigi natuke tahtsin ka kangelast mängida. Ma ei teagi, miks ma sinna passima jäin, sest ma ei saanud endale tööluusi lubada, aga igatahes seal ma olin, kui võmmid ja tuletõrjujad kohale jõudsid. Vaatasin, kuidas nad maja ümber rahmeldasid, kuni lahtist leeki enam näha polnud, ja siis märkasin… otse koolimaja taga… mina olin see, noh… mina olin see, kes teda esimesena nägi.

WEST McCRAY:

Mattie Southerni surnukeha leiti põleva koolimaja ja õunaaia vahelt, kus ta kohe silma ei torganud. Kolm päeva varem oli teatatud tema kadumisest, ja siit ta lõpuks leitigi.

Surnuna.

Olen otsustanud, et võikad üksikasjad, mis tolles õunaaias päevavalgele tulid, ei kuulu selle saate juurde. Ehkki teie huvi võis esmalt äratada mõrv, kuritegu, ei ole teo vägivaldsus ja jõhkrus mõeldud teile meele­lahutuseks – nii et ärge palun lisa küsige. Selle juhtumi üksikasju on küllalt lihtne veebist leida. Minu arvates on teil tarvis teada ainult kahte asja.

Esimene on see, et tüdruku surma põhjustas tömbi eseme hoop vastu pead.

Ja teine on see:

MAY BETH FOSTER:

Ta oli kõigest kolmeteistaastane.

CARL EARL:

Ma ei saa sestsaadik enam hästi magada.

WEST McCRAY:

Mattiet jäid leinama üheksateistaastane õde Sadie, asendusvanaema May Beth ja ema Claire, aga Claire’i pole juba mõnda aega pildil olnud.

Kuulsin Southerni mõrvast esimest korda Abernathy lähedal bensiinijaamas, Cold Creekist umbes pooletunnise autosõidu kaugusel. Olime võttegrupiga idatasandikel ja tegime intervjuusid sarja „Alati valvel” ühe episoodi jaoks, kus anti ülevaade Ameerika väikelinnadest. Teate küll, säärastest, mis tasapisi alla käivad. Tahtsime elanike endi käest kuulda, mille need kohad on kaotanud, mitte selleks, et endist hiilgust taastada, vaid lihtsalt selleks, et teile teada anda, et nad on olemas olnud. Tahtsime anda neile võimaluse oma sõna öelda, enne kui nad päriselt kaovad.

JOE HALLORAN:

Vähemasti on see kena mõte. Et kellegile üldse korda läheb.

WEST McCRAY:

See oli Joe Halloran, üks Abernathy elanikest, keda me intervjueerisime. Ma ei mõelnud tema sõnadele, kui seisin parajasti bensiinijaamas järjekorras ühe mehe taga, kes jutustas müüjale, mis selle Southerni plikaga täpselt juhtus. Võikad üksikasjad ei meelitanud just kuulama. Olime oma võttegrupiga vajaliku materjali kätte saanud ning val­mistusime koju tagasi minema. Lugu oli muidugi jube, aga me elame maailmas, kus jubedatest lugudest juba puudust pole. Kõiki ei saa ka kuulama jääda.

Aasta hiljem istusin New Yorgis oma kabinetis. Oli oktoober, õieti kolmas kuupäev, täpselt aasta Mattie surmast – ja minu tähelepanu kandus ühtelugu arvutiekraanilt aknale, kust avanes vaade Empire State Buildingule. Mulle meeldis mu töö WNRKs ja elu suurlinnas, aga võib-olla ootas osake minust – seesama osake, mis lubas mul Mattie loo esimesel korral kõhklemata unustada – juba pikemat aega äratust.

Äratus saabus telefonikõne kujul.

MAY BETH FOSTER [TELEFON]:

Kas West McCray kuuleb?

WEST McCRAY [TELEFON]:

Kuuleb. Kuidas ma saan teid aidata?

MAY BETH FOSTER [TELEFON]:

Mina olen May Beth Foster. Joe Halloran ütles, et teile läheb korda.

WEST McCRAY:

Mattie Southerni juhtumi uurimises polnud vahepeal toimunud min­­git edasiminekut, polnud nimetatud ühtegi kahtlusalust. Paistis, et uurimine on toppama jäänud. Aga mitte see polnud põhjus, miks May Beth minuga ühendust võttis.

MAY BETH FOSTER [TELEFON]:

Mul on teie abi vaja.

WEST McCRAY:

Kolm kuud tagasi, juuli keskel, helistati talle Colorado osariigi Far­­fieldi politseijaoskonnast, mis asub Cold Creekist väga kaugel. Sealt oli leitud 2007. aasta must Chevy, mis oli tee äärde pargitud, ja selle sees oli roheline kott, mis oli täis sama aasta juunis kaduma läinud Sadie Hunteri – Mattie vanema õe – isiklikke asju. Sadiet ennast ei leitud kusagilt. Pole leitud tänaseni. Pärast põgusat uurimist tembeldas kohalik korrakaitse Sadie jooksikuks ning kui May Beth oli kõik võimalikud abiallikad läbi käinud, pöördus ta lõpuks minu poole. Mina olin tema viimane lootus. Ta arvas, et võib-olla on minu võimuses Sadie elusana koju tuua. Sest Sadie pidi elus olema, sest…

MAY BETH FOSTER [TELEFON]:

Teist surnud tüdrukut ma üle ei ela.