Читать книгу Sadie - Courtney Summers - Страница 7

TÜDRUKUD

Оглавление

H1E1

WEST McCRAY:

Tüdrukuid kaob ilmast ilma.

Minu ülemus Danny Gilchrist on mulle juba tükk aega rääkinud, et ma peaksin omaenda podcast’i tegema, ja kui ma talle May Bethi kõnest ja Mattiest ja Sadiest jutustasin, siis kannustas ta mind asja edasi uurima. Tema meelest oli see otsekui saatuse sõrm, et ma just Mattie surma ajal sealkandis viibisin. Sellegipoolest olid esimesed sõnad, mis mu suust tulid:

Tüdrukuid kaob ilmast ilma.

Püsimatuid teismelisi tüdrukuid, hulljulgeid teismelisi tüdrukuid. Teismelisi tüdrukuid kõigi oma lõputute draamadega. Sadie oli üle elanud kohutava kaotuse ja mina ei püüdnudki sellesse süveneda, lasin sel minna. Lasin temal minna. Mul oli vaja lugu, mis tunduks värske, uus ja põnev, ja mis värskust sa ühe kadunud teismelise loos ikka leiad?

Me oleme selliseid lugusid ennegi kuulnud.

Danny tuletas mulle seepeale kohe meelde, miks mina töötan tema alluvuses ja mitte vastupidi.

DANNY GILCHRIST [TELEFON]:

Ole nüüd meheks ja kaeva natuke sügavamalt! Ära ütle, mida sul ei ole, enne kui saad teada, mis sul on. See pole sinu tase. Mine kohale ja vaata, mis sa leiad.

WEST McCRAY:

Sõitsin veel samal nädalal Cold Creeki.

MAY BETH FOSTER:

Sadie oli Mattie mõrvast täiesti murtud. Pärast seda polnud ta enam endine, ja täie õigusega, aga et politsei ei leidnudki üles seda koletist, kes teo toime pani, nojah… See oli kindlasti tema jaoks viimane piisk.

WEST McCRAY:

Kas Sadie ütles nii?

MAY BETH FOSTER:

Ei, aga polnud tarviski. See oli tal näost näha.

WEST McCRAY [STUUDIO]:

Mattie Southerni tapmise eest ei ole õigust mõistetud.

Cold Creeki elanikel on võimatu leppida mõttega, et nii räigelt ja kaootiliselt toime pandud kuritegu jääb lahendamata. Nende meelest peab asi käima nagu televiisoris; „CSI”-sugustes sarjades saadakse mõrvar ju tunni ajaga kätte, sageli napimate asitõendite põhjal kui need, mida õunaaias leida võis.

Uurimist juhtinud Abernathy politseijaoskonna uurija George Alfonso näeb välja nagu filmitäht, kelle hiilgeaeg on möödas. Ta on 180 cm pikkune must mees, natuke üle kuuekümne, hallinevate juustega. Alfonso väljendab pahameelt juhtlõngade puudumise üle, kuid asjaolusid arvesse võttes ei ole ta eriti üllatunud, et neid nii vähe on.

UURIJA ALFONSO:

Algul ei osanud me aimatagi, et tegemist on mõrvaga. Meile teatati tulekahjust ja paraku sai suurem osa kuriteopaigast tuletõrje kustutustööde tõttu kahjustada.

WEST McCRAY:

Saadud DNA leiud on kontrollimata, sest puudub võrdlusmaterjal. Esialgu ei ole mingit kahtlusaluste ringi, kellelt proove võtta.

UURIJA ALFONSO:

Mattie kadumise ja surma vahele jääva ajalõigu oleme täitnud nii hästi kui võimalik. Niipea kui meile helistati, et ta on kadunud, panime otsimis­­kuulutused välja. Otsisime kohaliku ümbruskonna läbi ja kuulasime üle mitu inimest, kellega Mattie oli kadumisele eelnenud tundide jooksul suhelnud. Nemad vabanesid kahtluse alt. Meil on üksainus tunnistaja, kes ütleb, et nägi Mattiet kadumise õhtul mingisse pikapisse istumas. See oli viimane kord, kui teda elusana nähti.

WEST McCRAY:

Nimetatud tunnistaja on Norah Stackett, Stacketti Toidukaupade, Cold Creeki ainsa toidukaupluse omanik. Norah on viiekümne kaheksa aastane, valge, punapäine, kolme täiskasvanud lapse ema, kõik lapsed töötavad tema poes.

NORAH STACKETT:

Panin parajasti poodi ööseks kinni, kui teda nägin. Ma olin just tuled ära kustutanud ja Mattie Southern seisis nurga peal, istus mingisse pikapisse. Nii pime oli, et ma ei näinud, kas auto oli sinine või must, aga minu meelest oli must. Numbrit ega juhti ma ka ei näinud, aga see pikap pole mulle nagunii enne ega pärast ette sattunud. Kuigi ma vist tunneksin selle ära, kui näeksin. Järgmisel päeval kuulsin, et võmmid olla Sparklingu jõe läbi traalinud, ja siis tuli mulle pähe, et ta on surnud. Ma lihtsalt teadsin. Täiesti veider, eks – et ma lihtsalt teadsin? [NAERAB] Endale ajab ka judinad peale.

WEST McCRAY:

Tüdrukud elasid Sparkling River Estatesis. See on väike asum, kümmekond teisaldatavat maja, mõned paremini hooldatud kui teised. Mõnd kaunistavad väikesed armsad aiaskulptuurid ja lillepeenrad, teisele annab aktsendi kõdunev diivan keset prügihunnikut. Ühtegi sädelevat jõge läheduses ei ole, aga kui maanteed mööda linnast välja minna, siis võib küll jõge kohata.

Nagu ma ennist mainisin, on asumi juhataja May Beth Foster tüdrukute asendusvanaema. Ta näitab mulle tüdrukute topeltlaia haagismaja, täpselt sellises seisukorras, nagu see Sadiest maha jäi. May Beth on jäänud püsivalt leinama ega suuda end sundida maja ära koristama, ehkki ei saa endale lubada ka seda, et ta maja uuesti välja ei üüri.

Ma ei tea isegi, mida ma sisse astudes ootan, aga igatahes on tüdrukute elamine kasin ja puhas. Viimased neli aastat kasvatas Sadie Mattiet üksi, aga ikkagi – ta oli teismeline, ja teismelistele mõeldes tuleb mulle ikka silme ette loodusõnnetus, toast tuppa kihutav tornaado, millest jääb järele laastatud maa.

Selles majas, mida tüdrukud koduks kutsusid, ei leidu midagi säärast. Tassid on endiselt köögivalamus ja elutoas vana televiisori ees seisval kohvilaual. Külmkapil ripub kalender, millel pole lehte keeratud juunikuust saadik, kui Sadie kadus.

Tüdrukute magamistubades läheb asi päris kõhedaks. Mattie tuba näeb välja täpselt nii, nagu ootaks teda koju. Riided on põrandal laiali, voodi üles tegemata. Öökapil seisab tühi klaas, mille siseküljel on veetäpid.

MAY BETH FOSTER:

Sadie ei lubanud kellelgi siin midagi puutuda.

WEST McCRAY:

See on teravas kontrastis Sadie toaga, mis jätab mulje, nagu ei kavatsekski tüdruk tagasi tulla. Sadie toas on voodi korralikult üles tehtud, kõik ülejäänud tasapinnad aga täiesti tühjad. Justkui oleks kõik paljaks kraamitud.

WEST McCRAY [MAY BETHILE]:

Siin ei ole mitte kui midagi.

MAY BETH FOSTER:

Ma leidsin kõik ta asjast krundi tagant prügikastist, tol päeval, kui avastasin, et ta läinud on.

WEST McCRAY:

Mis asjad?

MAY BETH FOSTER:

Ta viskas minema oma raamatud, filmid, riided… ühesõnaga kõik.

Mul on paha mõeldagi, et ta terve oma elu niimoodi prügikasti viskas, sest no nii see ju põhimõtteliselt on. Kõik pisikesed asjad, mis tegid Sadiest Sadie − kõik olid viimseni prügikasti visatud, ja kui ma selle avastasin, siis hakkasin lihtsalt nutma, sest ta oli… see ei olnud tema jaoks enam mitte midagi väärt.

WEST McCRAY:

Kas see tuli teile täiesti ootamatult? Kas Sadie ei andnud teile kuidagi märku, et kavatseb lahkuda?

MAY BETH FOSTER:

Nädal enne äraminekut jäi Sadie väga vaikseks, nagu mõtleks mingit narrust teha, ja siis ma ütlesin talle, et ükskõik mis mõtted tal ka peas liiguvad… ärgu jamagu sellega. Ütlesingi: „Ära jama sellega!”

Kuid tolleks ajaks ei vaevunud ta mind enam üldse kuulama.

Aga sellist asja ma ka ette ei kujutanud…

Ma pean teile ütlema, et mul on väga raske siin majas olla. Ma tõesti parema meelega ei oleks siin.

WEST McCRAY:

Räägime edasi May Bethi haagismajas, krundi eesservas asuvas õdusas topeltlaias elamus. Ta palub mul istuda kilekattega sohvale, mis iga mu liigutuse peale valjusti krudiseb. Kui ma ütlen, et see ei ole intervjuu tegemiseks sobivaim koht, läheme tema väikesesse kööki, istume köögi­­laua äärde, kus ta pakub mulle klaasi jääteed ja näitab fotoalbumit, kuhu ta on aastate jooksul tüdrukute pilte kogunud.

WEST McCRAY:

See on teie töö?

MAY BETH FOSTER:

On jah.

WEST McCRAY:

Sellist asja võiks pigem ema teha.

MAY BETH FOSTER:

Nojah. Peaks jah ema tegema.

WEST McCRAY:

Claire Southern, Mattie ja Sadie ema, ei ole teretulnud vestlusteema, aga paraku on teema vältimatu, sest ilma Claire’ita ei oleks ka tüdrukuid.

MAY BETH FOSTER:

Mida vähem temast rääkida, seda parem.

WEST McCRAY:

Tahaksin siiski temast kuulda, May Beth. Sellest võib abi olla. Kui sellest muud abi ei ole, aitab see mul vähemalt Sadiet ja Mattiet paremini mõista.

MAY BETH FOSTER:

Noh, Claire oli tõeline peavalu ja sellele polnud mingit õigustust. Mõned lapsed on kohe… sünnist saati pahad. Ta hakkas kaheteistaastaselt jooma. Viieteistaastaselt läks marihuaana ja kokaiini peale üle. Kaheksa­­teistaastaselt heroiinile. Paar korda sattus pisivarguste ja väärtegude eest vahi alla. Oli omadega puntras. Me olime tema ema Irene’iga parimad sõbrannad, sestsaadik kui Irene minu käest maja üürima hakkas. Niimoodi ma nendega kokku sattusingi. Teist nii hella hingega inimest kui Irene polnud olemas. Ta oleks ikka pidanud Claire’i kõvema käega kasvatama, aga mis sest enam.

WEST McCRAY:

Irene suri rinnavähki, kui Claire oli üheksateistaastane.

MAY BETH FOSTER:

Claire jäi enne Irene’i surma rasedaks. Irene püüdis kõigest väest lapselapse tulekuni vastu pidada, aga… aga saatus tahtis teisiti. Kolm kuud pärast seda, kui me Irene’i maha matsime, sündis Sadie. Ma lubasin Irene’ile tema surivoodil, et hoolitsen selle väikese tüdruku eest, ja seda ma ka tegin. Seda olen ma kogu aeg teinud, sest – noh, teil omal lapsi on?

WEST McCRAY:

Jah, on küll. Tütar.

MAY BETH FOSTER:

No siis te saate aru.

Sadie

Подняться наверх