Читать книгу Sadie - Courtney Summers - Страница 6

Auto leian craigslistist.

Minu meelest pole oluline, milline auto välja näeb, aga kui sul rohkem infi vaja läheb, siis on see kobakas, kesköömust. Sellist värvi, mis muutub mistahes teise värvi kõrval nähtamatuks. Tagaiste on nii lai, et seal saab magada. Autot pakuti kiiruga kirjutatud kuulutuses teiste samasuguste kiiruga kirjutatud kuulutuste meres, aga mulle jäi see silma massiliste kirjavigade poolest, mis näisid viitavat erilisele meeleheitele. Paku inda palun otsustas asja. See tähendab mul on kohe raha vaja, mis tähendab, et keegi on hädas või näljas või on tal keemilised neelud. See tähendab, et jäme ots on minu käes, ja miks mitte seda ära kasutada?

Mulle ei tule pähegi, et kui ma lähen linnast välja maantee äärde kelleltki autot ostma ja müüja lepib suvalise summaga, mis ma olen nõus maksma, siis ei ole see just maailma kõige ohutum tegu, aga ma ei mõtle säärasele asjale ainult sellepärast, et mu autoostule järgnev plaan on veel ohtlikum.

„Sa võid surma saada,” ütlen lihtsalt selleks, et näha, kas sõnade raskus keelel mind kuidagi reaalsusse tagasi ehmatab.

Ei ehmata.

Ma võin surma saada.

Haaran põrandalt rohelise puldanseljakoti, heidan turjale ja tõmban pöidlaga üle alahuule. May Beth andis mulle eile õhtul mustikaid ja ma sõin neid hommikuks, kui üles ärkasin. Ma ei tea, kas need on mu suu ära värvinud, aga noh, hea esmamulje jätmisega on mul nagunii raskusi.

Haagismaja võrkuks on roostes, kräunub üle kogu meie Mõttetu Tühja Koha, aga kui sul on pilti tarvis, siis kujuta ette küla, mis on eeslinnast palju-palju pisem, ja siis kujuta ette mind, kes ma elan veel paar redelipulka madalamal, haagismajas, mida olen terve elu üürinud Andis-Mulle-Mustikaid-May-Bethilt. Ma elan kohas, kust kõlbab vaid ära minna, muud pole selle kohta öelda tarvis, ja tagasi vaadata ma endal ei luba. Mis sest, et tahan – parem on, kui ei vaata.

Haaran jalgratta ja väntan linnast välja, peatun korraks üle Wicker’si jõe viival rohelisel sillal, kus ma alla vette vahin, tundes kõhus vetemöllu peadpööritavat tõmmet. Tuhnin kotis, lükkan riided, veepudelid, kartulikrõpsud ja rahakoti eest ära, kuni leian aluspesu puntrasse kinni jäänud telefoni. Odav plastjubin; sellel pole isegi puuteekraani. Viskan telefoni vette, istun uuesti ratta selga ja keeran maanteelt maha Meddler’s Roadile, et kohtuda naisega, kes craigslisti kuulutuse pani. Tema nimi on Becki i-ga. Ta kirjutabki niimoodi, i-ga, justkui poleks seda näha igas e-kirjas, mis ta mulle saadab. Ta seisab kobaka kesköömusta auto kõrval, üks käsi kapotil ja teine rasedakõhul. Naise selja taha on pargitud teine auto, natuke uuem. Rooli taga istub mees, kelle käsivars tolkneb lahtisest aknast välja, mees on pingul, kuni silmab mind, ja siis kaob kogu pinge kus seda ja teist. See on solvav. Ma olen ohtlik.

Inimesi ei tasu alahinnata, tahaksin talle hõigata. Mul on nuga.

See on tõsi. Mul on tagataskus vedruga liigendnuga, mis ühest ema elukaaslasest, Keithist, meile maha jäi. See oli ammu aega tagasi. Keithil oli neist kõige kenam hääl – nii pehme, peaaegu sametine –, aga kena mees ta ei olnud.

„Lera?” küsib Becki, sest nii ma ennast nimetasin. See on mu teine eesnimi. Seda on lihtsam välja öelda kui esimest. Becki hääl üllatab mind. Justkui marraskil põlv. Kindlasti lapsest saati suitsetaja. Noogutan, võtan taskust paksu rahaümbriku ja ulatan talle. Kokku kaheksasada. Olgu, ta ei leppinud küll mu esimese pak­kumisega, mis oli viissada, aga ma tean, et mul on ikkagi kasud sees. Ma maksan enam-vähem nende keretööd kinni. Becki arvates peab masin veel tubli aasta vastu. „Meili järgi tundusid sa nagu palju vanem.”

Kehitan õlgu ja sirutan käe natuke edasi. Võta raha, Becki, tahan öelda, enne kui ma küsin, milleks sul seda vaja läheb. Sest autos istuval mehel on silmanähtavad neelud; tüüp on laksunäljas. Ma tunnen seda ilmet. Selle tunneksin ma ära igas suvalises kohas ja igas suvalises näos. Seda näeksin ma isegi pimedas.

Becki hõõrub oma pungil kõhtu ja astub natuke lähemale.

„Sul ema ikka teab, et sa siin oled?” küsib ta ja ma otsustan õlgu kehitada; naine jääb sellega rahule, kuni järsku enam ei jää. Ta tõmbab kulmu kortsu, vaatab mind pealaest jalatallani üle. „Ei ta tea! Miks ta lasi sul siia tulla, puhta üksipäini autot ostma?”

See pole küsimus, millele ma saaksin pearaputuse, noogutuse või õlakehitusega vastata. Tõmban keelega üle huulte ja võtan end ponnistuseks kokku. Mul on nuga, tahan öelda seda asja, mis armastab kangesti kahe käega minu hääle ümbert kinni võtta.

„Ema on s-s-s…”

Mida rohkem ma s-s-s-itan, seda punasemaks Becki näost läheb, seda vähem ta teab, kuhu pilku peita. Vaadata kuhu iganes, ainult mitte mulle otsa, mitte mulle silma. Mul on kurk krambis, liiga krambis, poodud, ja ainuke moodus vabaks saada on see, kui ma ei püüa üldse tähti omavahel ühendada. Ükskõik kui väga ma ka Becki ees pingutan, ei haagi häälikud ilmaski kokku. Ma räägin soravalt ainult siis, kui ma üksi olen.

„…urnud.”

Kogeluskramp annab järele.

Hingan.

„Jessas!” ütleb Becki ja ma tean, et mitte sellepärast, kui lõp­mata kurb oli see, mida ma talle just ütlesin, vaid sellepärast, kui konarlikult see mul suust välja tuli. Naine taganeb natuke, sest see kuradi jama on ju nakkav, ja kui see juba temale külge hakkab, siis hakkab see raudkindlalt külge ka lootele. „Äkki sa peaks… tähendab, sa ikka autoga sõita oskad?”

See on üks peenetundelisemaid mooduseid küsida, kas ma olen loll, kuid ei aja mind sellevõrra vähem vihale, et küsijaks on naine, kes ei oska kirjutada sõna hinda. Pistan ümbriku taskusse tagasi, lasen sel liigutusel enda eest kõnelda. Mattie ütles ikka, et minu kõige hullem omadus on põikpäisus, mitte kogelemine, kuid üht poleks ilma teiseta. Aga siiski. Ma võin endale lubada teesklust, et Becki rumalus on minu jaoks liig ja ajab meie autoostutehingu nurja. Naine pahvatab korraks häbelikult naerma. Ütleb: „No mis jura ma ajan? Muidugi oskad…” Ja kordab, mitte nii veenvalt: „Muidugi oskad.”

„Jah,” kostan ma, sest mitte iga sõna ei vääna end mu suus tükkideks. Normaalne kõne rahustab Beckit, ta lõpetab aja raiskamise ning käivitab mootori, näitamaks, et auto on töökorras. Ütleb, et pagasiluugi vedru on katki, ja teeb nalja, et annab mulle tasuta kaasa pulga, millega nad luuki lahti hoidsid.

Teen asjaajamise saateks hm ja mhmh, kuni leping on sõlmitud, istun siis oma uue auto kapotile ja vaatan, kuidas nad auto ringi pööravad ning suuna vasakule maantee poole võtavad. Keerutan autovõtmeid sõrme ümber, samal ajal kui varahommikune kuumus mind pikkamisi endasse haarab. Putukad avastavad, et ma olen nende territooriumile tunginud, ja korraldavad minu helevalgel tedretähnilisel nahal pidusöögi. Tee kuiv tolmulõhn kõditab mu sõõrmeid, kõnetab seda osa minust, mis on minekuvalmis, niisiis libistan end autolt maha ja veeretan jalgratta võssa, vaatan, kuidas see mannetult külili vajub.

May Beth annab mulle vahel mustikaid, aga ühtlasi kogub ta kehtivuse kaotanud numbrimärke ja naelutab neid uhkelt tolle kuuri siseseinale, mis tal topeltlaia haagismaja taga seisab. Märke on eri värvi ja eri osariikidest, mõned lausa välismaalt. May Bethil on nii palju autonumbreid, et vaevalt ta paarist puudust tunneb. Registrikleepsud on vanaproua Warneri annetus, kes elab minust kolm maja edasi. Ta on autojuhtimiseks liiga nõder ja tal ei lähe neid enam tarvis.

Määrin numbrid poriseks ja nühin mustad käed vastu pükse puhtaks, kui teisele poole autot lähen ja rooli istun. Istmed on pehmed ja madalad ja minu jalge vahelt paistab sigareti põletusjälg. Pistan süütevõtme auku ja mootor uratab. Vajutan jalaga gaasi ja auto veereb üle konarliku maapinna, sama teed välja, kust Beckigi läks, kuni jõuan maanteele, aga keeran paremale.

Limpsan huuli; mustikamaitse on sealt ammu kadunud, aga mitte nii ammu, et ma nende krimpsus magusat maitset enam ette ei kujutaks ja sellest puudust ei tunneks. May Beth on kindlasti pettunud, kui ta minu uksele koputab ja leiab, et ma läinud olen, aga ma ei usu, et see teda üllataks. Viimane asi, mis ta mulle ütles, kui mu näo kindlalt pihkude vahele surus: mis iganes mõtted sul peas liiguvad, sa viska need jalamaid oma paganama narrist pea­kolust välja! Asi on lihtsalt selles, et mõtted ei liigu mul peas, vaid südames, ja just tema oli see, kes ütles mulle kunagi, et kui sa tahad üldse midagi oma elusihiks võtta, siis olgu see südamesiht.

Isegi kui see on üks paras jama.