Читать книгу Õed ja vennad - Cynthia Sweeney D’Aprix - Страница 7

KÜLALISED JALUTASID SEL õhtupoolikul rannaklubi terrassil kesksuvise taeva all ja rüüpasid hindavalt kokteile, püüdes aru saada, kas baarmen ikka kasutas ülemise riiuli head kraami, tillukesi krabikooke hoiti pabersalvrätikutel. Samal ajal rääkisid külalised kombekalt sellest, kuidas neil on ilmaga vedanud, sest niiskus on homme tagasi, või pomisesid veidi vähem kombekaid märkusi pruudi liibuva atlasskleidi kohta, arutledes, kas üle kleidiserva kummuvas rinnapartiis on süüdi kehv õmbleja või halb maitse (maitselagedus, nagu nende enda tütred selle kohta ütleksid) või ootamatu kaalutõus. Samal ajal pilgutasid nad silma ja viskasid väsinult nalja selle üle, et on vahetanud dringid mähkmete vastu. Samal ajal lahkus Leo Plumb ühe ettekandjaga oma sugulase pulmast.

Leo oli üritanud vältida oma abikaasat Victoriat, kes vaevu temaga veel suhtles, ja õde Beatrice’i, kes ei tahtnud kuidagi vait jääda, jahvatades aina sellest, et nad peaksid tänupüha ajal kokku saama. Tänupüha. Juulikuus. Leo polnud kakskümmend aastat pühasid sugulastega veetnud, täpsemini alates 1990-ndate keskpaigast, kui ta õigesti mäletas ja ta ei kavatsenud sellega praegu algust teha.

Ärritununa ja otsides väidetavalt tühja õuebaari, märkas Leo Matilda Rodriguezt esimest korda šampanjapokaalidega kandikut tassimas. Naine liikus inimeste vahel küütlevas helenduses – osaliselt tänu sellele, et loojuv päike heitis Long Islandi idaosale kõlvatut roosat kuma ja osaliselt tänu tõeliselt suurepärasele kokaiinile, mis Leo meeltes hävingut külvas. Tõusvad ja langevad mullid Matilda kandikul olid nagu joovastav kutse, mis mõeldud ainult Leole. Naise tihedad mustad juuksed olid sätitud korrektsesse krunni, silmad olid mustad ja täidlased huuled punased. Leo jälgis tema puusade elegantset kõikumist, kui naine pulmakülaliste vahel kõndis, nüüd tühi kandik pea kohal nagu tõrvik. Mees haaras mööduva kelneri kandikult martiiniklaasi ja järgnes Matildale terasest pöörduste kaudu kööki.

MATILDALE (ÜHEKSATEIST, ALGAJA LAULJA, ükskõikne ettekandja) tundus, et ühel hetkel pakkus ta Plumbi suguvõsa seitsmekümne viiele liikmele ja nende sõpradele šampanjat ning järgmisel kihutas tüdruk Leo äsja liisitud Porsches Long Islandi väina poole, käsi mehe liiga liibuvates pükstes, pöial kohmakalt mehe peenise alumist külge silitamas.

Matilda oli vastu punninud, kui Leo ta sahvrisse tõmbas, tema randmetest kinni hoidis ja teda küsimustega pommitama hakkas: Kes sa oled? Kust sa pärit oled? Mida sa veel teed? Oled sa modell? Näitleja? Kas sa tead, et oled ilus?

Matilda teadis, mida Leo tahab – talle tehti selliseid ettepanekuid alatasa, aga tavaliselt olid tegijaiks palju nooremad mehed – või siis totralt vanad, peaaegu muldvanad mehed, kelle relvadeks olid magedad külgelöömislaused ja üsna kitsarinnalised meelitused. (Teda kutsuti pidevalt J Lo’ks, ehkki ta ei sarnanenud viimasega üldse – tema vanemad olid mehhiklased, mitte puertoriikolased). Isegi selles rikkas seltskonnas tundus Leo ebamõistlikult kena ja seda sõna polnud Matilda kunagi kasutanud kellegi kohta, kelle tähelepanuavaldusi ta peaaegu nautis. Ta võinuks öelda seksikas, armas või isegi vapustav, aga kena? Tema tuttavad poisid polnud veel kenaks kasvanud. Matilda vaatas Leole näkku ja püüdis otsustada, mis on see, mis annab kokku kena. Nagu tal endal, olid ka mehel tumedad silmad, tumedad juuksed ja lai laup. Ent kui mehe näojooned olid nurgelised ja teravad, oli Matilda nägu ümar ja pehme. Televisioonis mängiks mees mõnd väärikat tegelast – kirurgi näiteks ja Matilda oleks surmahaige patsient, kes palub end terveks teha.

Ta kuulis läbi sahvriukse bändi – tegelikult pigem orkestrit, sest pille oli vähemalt kuusteist –, mis mängisid tavapäraseid pulmalugusid. Leo võttis tema kätest kinni ja tõmbas ta kaasa tuusteppi tantsima. Mees laulis tema kõrva juures üle muusika meeldivalt energilisel ja madalal häälel. „Ühel päeval, kui ma olen suures masenduses, kui maailm on külm, mõtlen ma sinu peale ja sellele, milline sa täna välja nägid.“

Matilda raputas pead ja naeris kergelt, ent tõmbus siis eemale. Mehe tähelepanuavaldused häirisid, aga need panid ka millegi tema sisemuses elama. Pealegi oli Leo tõrjumine sahvris oluliselt huvitavam köögis sparglit singiviiludesse keeramisest, mida Matilda oleks pidanud tegema. Kui ta ütles häbelikult, et tahab saada lauljaks, pakkus Leo kohe, et tal on Columbia Recordsis sõpru, kes on alati uutest andekatest lauljatest huvitatud. Mees nihkus taas lähemale ja kui Matilda ka ehmus, kui mees pisut vaarus ja pidi käe vastu seina toetama, et püsti jääda, kadusid tema kahtlused kohe, kui Leo küsis, kas tal on demoplaati, mida autos kuulata.

„Sest kui see mulle meeldib,“ ütles Leo, võttes Matilda saledad sõrmed pihku, „tahaksin kohe tegutsema asuda. Aitaksin sul õigete inimestega kohtuda.“

LEO JUHATAS MATILDA NOBEDASTI parklavalvurist mööda ja neiu vaatas tagasi köögiukse poole. Tema nõbu Fernando oli talle selle töö muretsenud ja vihastaks hirmsasti, kui avastab, et Matilda on lihtsalt minema läinud. Aga Leo oli öelnud Columbia Records. Ta oli öelnud, et nad otsivad alati uusi andekaid lauljaid. Millal Matilda võiks sellise võimaluse veel saada? Ta ei ole ju kaua ära, vaid ainult natuke, et endast hea mulje jätta.

„Tommy Mottola avastas Mariah’ samuti siis, kui viimane tegi ettekandjatööd,“ sõnas Matilda pooleldi naljatades, püüdes oma käitumist õigustada.

„Tõesti?“ Leo kupatas teda auto poole, jälgides samal ajal rannaklubi ülemisi aknaid, mis jäid parkla poole. Võimalik, et Victoria näeb teda küljeterrassilt, kuhu kõik kogunesid, ja arvatavasti oli naine tema puudumist juba märganud ja otsis teda taga. Olles tõeliselt vihane.

Matilda peatus autoukse juures ja lükkas mustad kangast töökingad jalast. Ta võttis kulunud kilekotist hõbedased kõrge kontsaga kingad.

„Sa ei pea selleks kingi vahetama,“ ütles Leo ja seisis vastu soovile panna kõigi nähes sealsamas käed neiu saleda piha ümber.

„Aga me läheme teeme ju dringi, eks?“ küsis Matilda.

Kas Leo oli talle midagi dringi kohta öelnud? Drink polnud võimalik. Kõik Leo väikeses kodulinnas tundsid teda, tema perekonda, ema, abikaasat. Ta jõi martiini ära ja viskas tühja klaasi põõsastesse. „Kui daam soovib drinki, otsime daamile dringi,“ ütles ta.

Matilda pani rihmikud jalga ning tõmbas kitsa metalse rihma üle vasaku ja siis parema kanna. Ta ajas end sirgu ja oli nüüd Leoga ühepikkune. „Ma ei salli madalaid kingi,“ lausus ta, sikutades liibuvat pluusi veidi allapoole. „Nii on mul tunne, et olen üleni madal.“ Leo lausa lükkas Matilda esiistmele turvaliselt toonitud klaasi varju kõikide pilkude alt ära.

AUTO ESIISTMEL ISTUDES OLI Matilda vapustatud, kuuldes oma plekist ninahäält auto ülimalt kvaliteetsetest kõlaritest. Õe vanas Delli makis kõlas tema hääl hoopis teistsugusena. Palju paremana.

Leo kuulas ja kopsis käega rooli. Abielusõrmus läikis auto laetule valgel. Abielumees oli Matilda reeglite järgi päris kindlasti vale valik. Ta nägi, et Leo üritab tema häälest huvituda, öelda midagi meelitavat.

„Mul on paremaid salvestusi ka. Ilmselt laadisin alla vale versiooni,“ ütles Matilda. Ta tundis, et kõrvad lähevad häbist roosaks. „Ma lähen tagasi,“ lausus ta, sirutades käe ukselingi poole.

„Ära mine,“ keelas Leo ja pani käe tema reie peale. Matilda ei tõmbunud eemale, vaid ajas end veidi rohkem sirgu, pea mõtteid täis. Mida teha, et mehe tähelepanu säilitada? Ta vihkas ettekandjatööd, aga Fernando lööb ta tõepoolest maha, kui ta keset õhtusööki kaob. Leo vahtis jultunult tema rindu. Matilda vaatas alla ja märkas oma mustadel pükstel väikest plekki. Ta kraapis küünega balsamiäädikakastet – ta oli seda liitrite kaupa kokku seganud. Sees sätiti taldrikutele ilmselt juba salatit ja grillitud krevette, pigistades taldriku servale lainemustrina kastet, selliselt, millisena laps joonistaks merd. „Tahaksin ookeani näha,“ sõnas Matilda vaikselt.

Ja siis, nii aeglaselt, et ta ei saanud esmalt arugi, mis toimub, võttis Leo tema käe pihku – neiu mõtles ühe rumala hetke jooksul, et mees suudleb seda nagu mõni tegelane tema ema seebikates – ja pani selle endale sülle. Ja Matilda teadis, et ei unusta iialgi seda, kuidas Leo teda ainiti vaatas. Ta ei sulgenud silmi, ei toetanud pead istmetoele, ei üritanud teda hooletult suudelda ega käperdanud tema pluusinööpe – Leo vaatas talle lihtsalt pikalt ja sügavalt silma. Mees nägi teda.

Matilda tundis oma käe all meest reageerimas ja see oli erutav. Leo vaatas talle ikka silma ning neiu pigistas veidi tugevamini ja võimutasakaal autos kandus järsku tema poole. „Ma arvasin, et me läheme ookeani äärde,“ ütles Matilda, soovides köögist eemale saada. Mees muigas ja lükkas tagurpidikäigu sisse. Matilda jõudis tema püksiluku lahti tõmmata, enne kui mees turvavöö kinni sai.

LEO KIIRE ORGASM OLI möödapääsmatu. Abikaasa oli ta mitu nädalat tagasi kuivale jätnud, kui tabas mehe ühe sõbra suvemajas lapsehoidjat kabistamas. Ookeani poole sõites lootis Leo, et alkoholi, kokaiini ja antidepressantide mõju lükkavad seda veidi edasi, aga kui Matilda tema elundit pigistas, teadis ta, et kõik käib liiga kiiresti. Leo sulges hetkeks silmad – ainult hetkeks –, et end koguda ja neiu üles-alla liikuva pragunenud sinise küünelakiga käe joovastav kujutluspilt eemale peletada. Leo isegi ei näinud mööda Ocean Avenued kihutavat maasturit, mis tuli paremalt risti nende autoga. Ta ei saanud aru, et nüüd on liiga hilja, enne kui kuulis kriiskamist, mis ei olnud kõlaritest kostev Matilda hääl, vaid hoopis midagi muud.

Kummalgi polnud aega isegi mitte karjatada.