Читать книгу Õed ja vennad - Cynthia Sweeney D’Aprix - Страница 9

KUNA KOLM PLUMBI leppisid eelmisel õhtul telefoni teel kokku, et nad Leo nähes ei joo, istusid kõik – üksteise teadmata – Grand Centrali rongijaama lähedal erinevates baarides, rüübates enne õhtusööki salaja kokteili.

See oli kummaline sügispäev. Kaks päeva varem oli Atlandi ookeani rannikul möllanud kirdetuul, mis põrkus Ohiost itta liikuva külma frondi ja Kanadast saabunud arktilise õhumassiga. Selle tagajärjel tekkinud tormi ajal oli mõnes kohas alla sadanud rekordkogus lund, mis tõi linnadesse Pennsylvaniast Maine’ini jaburalt varase talve. Väikeses linnakeses Manhattanist neljakümne viie kilomeetri kaugusel põhjas, kus Melody Plumb elas, olid enamikul puudel veel lehed küljes, paljud olid lume ja jää raskuse all murdunud või viga saanud. Tänavad olid täis mahakukkunud oksi, mõnes linnas polnud ikka veel elektrit ja linnapea rääkis halloween’i ärajätmisest.

Hoolimata külmast ja siin-seal puuduvast elektrist oli Melody rongisõit Manhattanile sündmustevaene. Ta istus Hyatt Hoteli alumise korruse baaris 42. tänaval, kus ta kindlasti õe ja vennaga kokku ei satu, kuna oli nende tavapärase kohtumispaiga Grand Centrali Oyster Bari asemel soovitanud lõunasöögiks kokku saada hotelli restoranis. Jack ja Beatrice olid teda pilganud, kuna Hyatt ei olnud õel ja vennal nende paikade nimekirjas, mida nad mingite müstiliste kriteeriumide järgi koostasid ja mille vastu Melody mingisugust huvi ei tundnud. Ta keeldus nende kahe ees end kehvemana tundmast, keeldus laskmast end alahinnata, sest ei jaganud nende lugupidamist kõige vastu, mis oli vana Manhattan.

Hotelli avaras fuajees – mis oli tõesti ebameeldiv, liiga suur, hall ja tänapäevane, külaliste pea kohal rippus mingi jõle terastorudest skulptuur ning ta kuulis Jacki ja Bea pilkavaid hääli, olles tänulik, et neid pole siin. Teisel tasandil kõrgete akende ees lauas istudes, tellis Melody kõige odavama klaasitäie valget veini – kaksteist dollarit, rohkem, kui ta kodus tervele pudelile kulutaks – ja Melody lootis, et baarmen kallab klaasi täis.

Ilm oli pärast tormi olnud ebatavaliselt külm, aga päike piilus pilvede vahelt välja ja õhutemperatuur hakkas tõusma. Midtowni kõnniteedele kuhjatud lumehanged sulasid kiiresti lörtsi ja jää pudruks. Melody vaatas, kuidas üks eriti kohmakas naine üritas hüpata üle seisva vee ja mõni sentimeeter jäi puudu, nii et naise erkpunane madal king maandus otse vette, mis pidi olema jääkülm ja räpane. Melodyle oleksid sellised kenad kingad väga meeldinud ja ta oleks teadnud, et neid sellise ilmaga ei kanta.

Ta tundis kerget ärevust, kui mõtles sellele, et tütred lähevad kesklinna ja peavad sellistel reetlikel tänavanurkadel toime tulema. Ta võttis lonksu veini, otsis taskust telefoni ja avas oma lemmikrakenduse, mida Nora nimetas Jälitajaks. Ta vajutas ikoonile ja ootas, et kaart laeks alla ja ta näeks täppe, mis tähistasid tema kuueteistkümneaastaseid tütreid.

Melody ei suutnud õieti uskuda, et olemas on selline imeline väike asjandus, mis võimaldas tal siis, kui tüdrukutel on telefon kaasas, jälgida nende täpset asukohta. Nad olid teismelised ja neil oli alati telefon kaasas. Kui kaart ekraanile ilmus, tundis ta tuttavat paanilist südame puperdamist, kuni tillukesed vilkuvad sinised täpid ja sõna Leitud! ekraani ülaserva ilmusid, näidates, et tüdrukud on just seal, kus olema peavad ehk kesklinnas õppekeskuses, kus nad valmistusid tasemeeksamiteks.

Nad olid rohkem kui kuu aega nädalavahetustel õppimas käinud ja tavaliselt jälgis Melody nende teekonda köögilaua taga, nähes, kuidas sinised täpid aeglaselt Grand Centralist tema täpsete juhtnööride kohaselt põhja liiguvad – rongijaamast Madison Avenue bussiga 59. tänavale, kus nad tulevad maha ja lähevad jala 63. tänavalt Columbuse lähedal asuvasse õppekeskusesse. Nad ei tohtinud kõndida pargi poolel, vaid tänava lõunapoolsel küljel, möödudes tervest reast mundrites uksehoidjatest, kes kuuleksid neid appi karjumas, kui nad hätta peaksid sattuma. Nad ei tohtinud mingil juhul Central Parki minna ega oma marsruudilt kõrvale kalduda. Melody hirmutas neid iga nädal, rääkides lugusid tüdrukutest, kes rööviti ja jäid kaduma, keda sunniti prostituutideks või tapeti ja visati jõkke.

„Upper West Side ei ole just Calcutta,“ väitis tema abikaasa Walter leebelt, ent Melody kartis ikka. Mõte sellest, et tüdrukud kõnnivad linnas ilma tema kaitsva kohalolekuta, pani ta südame puperdama ja peopesad higistama. Need higistasid nüüdki. Kui nad kõik hommikul Grand Centralis rongist väljusid, ei olnud ta tahtnud tüdrukutel minna lasta. Laupäeviti oli rongijaam täis turiste, kes uurisid reisijuhte ja rongide graafikuid ning üritasid leida Whispering Galleryd. Ta suudles neid hüvastijätuks ja vaatas neile järele nii kaua, kuni ei näinud enam nende kuklaid – üks hele, teine tume. Nad ei olnud külastajate moodi – nad liikusid rahvamassis kindlalt. Tundus, et nad kuuluvad siia linna, mis täitis Melody hirmuga. Ta tahtis, et nad kuuluksid talle, ei saaks enam vanemaks. Nad ei rääkinud enam kõigest, mida nad mõtlesid või mille pärast muretsesid, Melody ei teadnud nagu varem, mis on nende hinges ja mõtetes. Ta teadis, et elu on kord nii seatud, et ta peab laskma neil kasvada ja minna, ta tahtis, et nad oleksid tugevad, iseseisvad ja õnnelikud – üle kõige tahtis ta, et nad oleksid õnnelikud –, aga asjaolu, et ta enam ei teadnud, mis nende sees toimub, pani tal pea ringi käima. Kui ta ei saa maailmas ringi liikudes nendega kaasas olla, saab ta vähemalt jälgida sellestsamast telefonist, kuidas nad ringi liiguvad. Vähemalt see tal veel oli.

„Leo ei maksa sulle seda raha tagasi,“ oli Walter öelnud, kui Melody rongijaama minema hakkas. „Te kõik unistate, raiskate lihtsalt aega.“

Ehkki Melody kartis, et abikaasal on õigus, pidi ta uskuma, et nii see ei ole. Nad olid maja ostmiseks suure laenu võtnud. See oli tilluke, aga ajalooline ehitis nende linna ühel ilusamal tänaval, ja siis oli tulnud majanduslangus ja kinnisvara väärtus kukkus kolinal. Liikuv intress hakkas tõusma tasemeni, kus neil oli raskusi laenu tagasimaksmisega. Kuna maja väärtus oli langenud, ei saanud nad ka täiendavat finantseerimist taotleda. Ülikooliaeg lähenes ja neil polnud pangas peaaegu mitte midagi – Melody oli lootnud Pesa peale.

Melody vaatas, kuidas inimesed võtsid tänaval kindad käest ja sallid kaelast, pöörates näo päikese poole. Ta tundis kerget rahulolu teadmisest, et soovi korral võib tema terve pärastlõuna sees istuda. Peamine põhjus, miks Melodyle Hyatti baar meeldis, oli see, et ta sai siia tulla läbi pooltühja ja ilmetu koridori, mis ühendas hotelli rongijaamaga. Kui oli aeg lõunat süüa, läheb ta läbi oma salakoridori tagasi jaama ja sealt alla Oyster Bari. Ta võib veeta New York Citys mitu tundi, astumata oma tugevate kingadega sammugi kõnniteel, võis täielikult vältida Manhattani õhu sissehingamist, mis oli tema arvates alati tolmune. Kui tema ja Walt pisut aega Upper Manhattanil elasid, kus kaksikud sündisid, oli Melody pidanud ägedat, ent asjatut võitlust linna katva nõega. Ükskõik, kui palju ta puitmööblit niiske lapiga nühkis, ilmusid sinna ikka mustad täpid, vahel mõne tunni jooksul. Kuna ta ei teadnud täpselt, kust reostus pärineb, tegi see talle muret. See oli nagu linna füüsilise allakäigu väljendus, nagu oleks kogu kihav rahvamass pudenenud halliks tolmuks räämas akende peal.

Melody märkas ühte naist baari teises otsas veiniklaasi käes hoidmas ja tal kulus hetk aega, et oma peegelpilti ära tunda. Tema juuksed olid heledamad kui muidu – ta oli valinud apteegis heledama värvitooni ja lootnud, et see pehmendab pikka nina ja jõulist lõuga, mille nii tema kui ka tema õde Beatrice olid nende isa Uus-Inglismaalt pärit esivanematelt geenidega kaasa saanud. Millegipärast muutsid need tugevad füüsilised omadused Beatrice’i kenamaks – Leo kutsus Bead Madam X-iks Sargenti protree järgi –, aga Melodyt sugugi mitte tahtlikult, rangeks. Eriti vihkas ta oma nägu halloween’i ajal. Kui tüdrukud olid väikesed ja nad käisid koos kostüüme ostmas, oli Nora osutanud tollal reklaamplakatile, millel oli nõid – mitte eriti kole, ilma soolatüügaste, rohelise näo ja mustade hammasteta, aga siiski nõid – podiseva katla ääres ja hõisanud: „Vaadake! See on emme!“

Melody võttis laualt oma arve ja ulatas selle koos krediitkaardiga kelnerile. Ta ei maksa sulle iialgi tagasi, oli Walt öelnud. Maksab ikka, mõtles Melody. Ta ei kavatsenud lasta Leo ühel rumalal liiderlikul õhtul ära rikkuda oma tütarde tuleviku, sest nad olid palju vaeva näinud ja ta oli neid sundinud suurelt unistama. Nad ei lähe riigiülikooli.

Melody vaatas telefoni ekraanil olevat kaarti. Tal oli veel üks isiklik põhjus, miks talle need sinised liikuvad täpid nii väga meeldisid – need meenutasid esimest ultraheli, kui Melody ja Walt nägid kaksikute südamelööke, kahte ebamäärase kujuga hallikat varju, mis põksusid korrapäratus rütmis tema üsas.

Kaks ühe hinnaga, oli rõõmsameelne meedik neile teatanud, kui Walt Melody kätt pigistas ja nad mõlemad ekraani põrnitsesid ja siis teineteisele otsa vaatasid, naeratades, nagu unistavad naiivsed noored. Melody mäletas, et ta mõtles sel hetkel Sellest enam paremaks minna ei saa. Ja mingis mõttes oli tal õigus olnud, sest ta oli juba siis teadnud, et ei tunne end iialgi nii võimeka ja usaldusväärse kaitsjana, kui on need kaks haavatavat tuksuvat südant ilmale toonud.

Kelner tuli mureliku näoga tema poole. Melody ohkas ja avas taas rahakoti. „Andke andeks, proua,“ ütles mees ja ulatas talle Visa kaardi, millel Melody oli lootnud olevat rohkem raha, „aga sel kaardil pole piisavalt raha.“

„Pole midagi,“ vastas Melody ja otsis välja salajase krediitkaardi, mille ta oli aktiveerinud Waltile ütlemata – abikaasa lööks ta maha, kui teaks. Ta lööks ta maha ka siis, kui teaks, et ehkki kesklinna õppekeskus maksis vähem kui eraõpetaja, keda Melody oli tahtnud palgata, oli see ikkagi kaks korda kallim, kui ta oli tunnistanud, ja sellepärast tal oligi teist kaarti vaja. „Tahtsin teile selle anda.“ Melody vaatas, kuidas kelner tõmbas kaardi lugejast läbi, mõlemad olid täiesti liikumatult ja hingasid alles siis, kui aparaat kviitungi välja trükkis.

Mulle meeldib meie elu, oli Walt täna hommikul öelnud ja ta enda vastu tõmmanud. Mulle meeldid sina. Kas sa ei võiks teeselda – natukene –, et mina meeldin sulle ka? Mees oli seda öeldes naeratanud, aga Melody teadis, et Walt muretses vahel. Ta oli vajunud mehe tugeva kõhu vastu ja hinganud sisse tema lohutavat lõhna – seebi, puhta särgi ja piparmündinätsu lõhna. Ta oli sulgenud silmad ja kujutlenud Norat ja Louisat kenade ja nõtketena atlassmütsides ja rüüdes väikeses Uus-Inglismaa linnas rohelusest pakatavas siseõues, hommikupäike nende innukaid nägusid valgustamas, tulevik nende ees lahti rullumas, nagu lainetav siidkanga rull. Nad olid nii targad, ilusad, ausad ja lahked. Melody tahtis, et neil oleks kõik olemas – võimalused, mida temal polnud, ja mida ta oli neile lubanud. Sa meeldid mulle, Walter, oli ta mehe õla vastas pomisenud. Väga meeldid. Ma vihkan hoopis iseennast.

GRAND CENTRALI TEISES OTSAS vaibaga kaetud trepi juures klaasuste taga, millel oli kiri CAMPBELL APARTMENT, saatis Jack Plumb oma joogi tagasi, sest tema arvates polnud piparmünt korralikult segatud. „See lihtsalt visati sinna sisse, nagu oleks see garneering, mitte koostisosa,“ ütles ta ettekandjale.

Jack istus seal koos oma elukaaslasega, kellega oli koos olnud kakskümmend aastat ja seaduslikus abielus peaaegu seitse nädalat. Ta oli kindel, et teised Plumbid seda kohta ei tea, sest see oli ühe 1920-ndate rikkuri endine kontor, taastatud ja sisustatud kui luksuslik kokteilibaar. Beatrice võis seda teada, aga see polnud tema maitse. Liiga vaoshoitud ja kallis. Siin olid ka riietuse osas omad nõudmised. Vahel oli baaris häirivalt palju töölt koju sõitvaid inimesi, selle laupäeva pärastlõunal õnneks aga polnud.

„Teine katse,“ ütles Walker, kui ettekandja uue joogi Jacki ette pani.

Jack võttis lonksu. „Korras,“ lausus ta.

„Vabandage, et tüli tegime,“ ütles Walker ettekandjale.

„Jah,“ sõnas Jack vaikselt, kui ettekandja eemaldus, ent nii, et Walker seda kuulis, „vabandame väga, et sunnime teid oma tööd tegema.“

„Tema toob jooke lauda. Tema neid ei sega.“ Walkeri toon oli sõbralik. Jack oli pahas tujus. „Võta nüüd korralik lonks ja püüa lõõgastuda.“

Jack võttis klaasist tüki piparmündilehte ja näris seda. „Ma tahaksin teada,“ lausus ta siis, „kas sellest kunagi ka kasu on, kui inimesel kästakse lõõgastuda? See on sama, kui öelda hinga, kui inimesel on õhupuudus, või neela, kui inimene on midagi kurku tõmmanud. See on täiesti kasutu ettepanek.“

„Ma ei öelnud ju midagi halba, vaid lihtsalt soovitasin.“

„Nagu ütleks: „Tee, mida iganes, aga ära mõtle roosale elevandile.““

„Saan aru,“ sõnas Walker. „Teeme nii, et mina lõõgastun ja sina tee, mida tahad.“

„Tänan.“

„Kui sellest abi on, võin sinuga lõunale kaasa tulla.“

„Sa ütlesid seda juba. Umbes tuhat korda.“ Walkeri torkimine oli inetu ja mõttetu, aga Jack üritas ikkagi, sest teadis, et tema kallal närimine lõdvestab korraks ta sisemuses keerduvat raevu. Ja ta oli kaalunud Walkeri kaasavõtmist. Tema perekond eelistas nagunii Walkerit – kes ei eelistaks? Tal on oma mürisev naer, lahke nägu ja lõputu sõbralikkus. Walker oli nagu aetud habemega, veidi paremas füüsilises vormis homost jõuluvana.

Aga Jack ei saanud Walkerit kaasa kutsuda, sest ta polnud teistele Plumbidele öelnud, et nad septembri alguses abiellusid, ja kedagi Plumbidest polnud pulma kutsutud, sest Jack tahtis, et see päeva oleks täiuslik ja täiuslik päev tähendas päeva ilma nendeta. Ta ei tahtnud kuulata, kuidas Beatrice halab Leo avarii tõttu ega tahtnud kuulata ka, kuidas Melody raskepärane abikaasa korrutab kõigile, kes kuulata tahtsid, et tema nimi on Walter, mitte Walker. (Asjaolu, et Melody ja Jack olid valinud endale elukaaslasteks peaaegu sama nimega inimesed, ärritas mõlemaid veel ka aastakümneid hiljem.)

„Vabanda, et sulle nähvasin,“ ütles Jack viimaks.

Walker kehitas õlgu. „Pole lugu, kullake.“

„Vabanda, et olen selline tropp.“ Jack tegi kaelaringe ja kuulatas ehmatavat, aga samas rahuldustpakkuvat kerget plõksu, mis oli hiljuti tekkinud. Jumal küll, ta hakkas vanaks jääma. Kuus aastat viiekümneni ja jumal teab, milliseid uusi õudusi sel aastakümnel tema saledale, ent pehmemaks muutuvale kehale, juba halvenenud mälule ja ehmatavalt hõrenevatele juustele varuks on. Ta naeratas Walkerile nõrgalt. „Ma olen pärast lõunasööki sõbralikum.“

„Pole tähtis, mis seal lõuna ajal juhtub. Me saame hakkama. Kõik läheb hästi.“

Jack vajus sügavamale nahktugitooli ja praksutas mõlema käe sõrmenukke, teades, et Walker vihkab seda heli. Muidugi arvas Walker, et kõik läheb hästi. Ta ei teadnud midagi Jacki rahalistest raskustest – veel üks põhjus, miks Jack teda lõunasöögile kaasa ei tahtnud, juhuks kui peaks tekkima võimalus öelda Leole, kui palju viimase väike seiklus Long Islandi kõrvalteedel Jackile maksma läks. Nende pensionifond oli 2008. aastal saanud tugeva hoobi. Nad elasid nende tutvumise alguses West Streetil üüritud korteris. Jacki väike antiigipood West Village’is polnud kunagi ülemäära suurt kasumit teeninud, kuid viimastel aastatel oli hea, kui ta ots otsaga kokku tuli. Walker oli jurist, üksiküritaja, ja oli alati nendega võrreldes suuremat palka teeninud. Nende ainus investeering oli tagasihoidlik, ent nende jaoks väärtuslik suvemaja North Forkis, mille Jack oli salaja laenu tagatiseks pannud. Ta oli lootnud Pesa peale mitte ainult selleks, et laenu tasuda, vaid see oli ka ainuke asi, mida temal oli Walkerile pakkuda panusena nende tulevikku. Ta ei uskunud hetkekski, et Leo on pankrotis, ja ega see teda huvitanud ka. Ta tahtis ainult oma osa kätte saada.

Jack ja Leo olid vennad, aga mitte sõbrad. Nad suhtlesid harva. Walker käis vahel peale – „perekonnale ei keerata selga“ –, aga Jack oli hoolega üritanud end Plumbidest, eriti Leost distantseerida. Leo seltsis tundis Jack end venna viletsama versioonina. Rumalam, igavam ja saamatum, omadused, mis olid talle keskkoolis külge jäänud ega olnudki päriselt kuhugi kadunud. Üheksanda klassi alguses olid mõned Leo klassivennad Jacki Väikeseks Leoks ristinud ja see alandav nimi oli jäänud külge ka pärast seda, kui Leo kooli lõpetas. Esimesel ülikoolis õppimise kuul oli Jack kohtunud kellegagi kodulinnast, kes oli teda tervitanud, öeldes: „Hei, Väike, kuidas läheb?“ Jack oleks meest äärepealt löönud.

Baari uks avanes ja sisse valgus rühm turiste, tuues kaasa pahvaku liiga külma oktoobri õhku. Üks naine näitas kõigile oma läbimärga, odavat, madalat ja labast värvi punast kinga. „See on täiesti rikutud,“ kaebas ta kaaslastele.

„Midagi head ka,“ sõnas Jack Walkerile ja nookas kinga poole.

„Sa ei tohiks hiljaks jääda.“ Walker tõstis käe, millel oli Jackilt pulmakingiks saadud haruldane 1940-ndatest pärit suurepärases korras kandiline Cartier’i kell. See oli maksnud palju, Walkeril polnud aimugi kui palju. Veel üks asi, mille pärast Leo peale käki keeramise eest vihane olla, sest nüüd kleepis Jack mõttes tahtmatult kõigele, mis neile kuulus, suure neoontoonides hinnasildi, kahetsedes korraks kõiki eelmise aasta – aastate – ostusid, sealhulgas ka nende muus osas idüllilise pulma sugugi mitte väikest kulu.

„Ma armastan seda kella,“ ütles Walker ja hellus tema hääles tekitas Jackis tahtmise oma klaas vastu seina virutada. Ta peaaegu tundis magusat kergendust, mis teda tabaks, kui kristallklaas miljoniks tillukeseks killuks puruneb. Ent ta tõusis ja pani klaasi kolksuga lauale.

„Ära lase neil end ärritada,“ ütles Walker ja pani käe rahustavalt Jacki käsivarrele. „Kuula, mis Leol öelda on ja siis me räägime.“

„Sobib.“ Jack nööpis jaki kinni ja läks trepist alla Vanderbilt Avenuele. Ta vajas enne lõunasööki pisut värsket õhku – võib-olla jalutab pisut ringi. Läbi loiu nädalavahetuse rahvamassi trügides kuulis ta kedagi oma nime hüüdmas. Tal kulus hetk, et hullumeelsena naeratav, roosa-oranžiga salli ja baretiga naine, kes lehvitas ja teda hüüdis, ära tunda. Jack seisis, vaatas teda lähenemas ja naeratas vastu tahtmist. Beatrice.

BEATRICE PLUMB OLI MURPHY’SE pubis püsiklient. See oli üks neist kohtadest, mis asus Grand Central rongijaamaga risti oleva lühikese 43. tänava ääres. Tuckile meeldis, kuidas Garrie õlut lasi ja kuidas ta vaiksel hetkel oma kerge kõrge tenoriga laulis – mitte tavapäraseid turistidele mõeldud lugusid, nagu „Danny Boy“ või „Wild Rover“, vaid Iiri mässajate laule – „Come Out Ye Black and Tans“ või „The Ballad of Ballinamore“. Garrie oli olnud üks esimesi, kes pärast Tucki surma Bea ukse taha tuli. Ta oli võtnud jopetaskust pooliku viskipudeli ja kallanud mõlemale klaasi sortsu jooki. „Tucki mälestuseks,“ oli ta pühalikult öelnud. „Kerkigu tee talle vastu.“ Vahel, õiges valguses, mõtles Bea, et Garrie on kena. Vahel tundus talle, et mees on temast sisse võetud, aga ta ei tahtnud seda teada saada – Garrie oli Tuckile liiga lähedane.

„Sa oled täna varajane,“ ütles Garrie, kui Bea veidi enne keskpäeva sisse astus.

„Perekondlik lõunasöök. Võtan iiri kohvi.“ Garrie avas Jameson’si pudeli ja kallas kruusi korraliku koguse, lisades alles siis kohvi. Päike säras pilvitus taevas eredalt ja madalalt, nii et see pimestas Bead korraks, kui ta väikese akna juurde oma lemmikkohale istus. Ta tõusis ja lükkas logiseva tooli varju, uksest eemale. Väljas oli pigem nagu jaanuar kui oktoober. Pubis oli ahju, musta pesulapi ja õlle lõhn. „Jumalate lõhn,“ oleks Tuck öelnud. Ta armastas üle kõige pühapäeva pärastlõunati hämaras baaris istuda. Muusikaautomaat hakkas tööle ning Rosemary Clooney ja Bing Crosby hakkasid laulma lugu „Baby, It’s Cold Outside“. Bea ja Garrie vahetasid muige. Inimesed oli nii lohutavalt igavad.

Bea kibeles Leoga kohtuma, aga ta ka närveeris. Vend polnud võõrutusravil tema kõnedele vastata tahtnud. Arvatavasti oli ta nende kõigi peale vihane. Bea arutles, milline ta välja näeb. Viimati oli ta näinud venda haiglas, kui seal õmmeldi tema lõuahaava ning ta oli näinud välja kahvatu ja kangestunud. Mitu kuud enne avariid oli Leo näinud välja jube – tursunud nägu, väsinud ja ohtlikult igavlev.

Bea kartis, et tänane lõunasöök saab olema vaenulikus õhkkonnas. Jack ja Melody olid Pesa olukorra pärast aina närvilisemad ning Bea oletas, et mõlemad tulevad kohale plaaniga oma osa välja nõuda. Bea põhimure polnud see, mida tema Leolt saada tahab. Täna tahtis ta oma tavaliselt nääklevad vennad ja õe suhteliselt rahulikena hoida, kas või ainult üheks pärastlõunaks, et panna Leo... noh, ta ei teadnud, mida tegema. Panna paika mingi plaani, mis rahustaks veidi Jacki ja Melodyt ning annaks Leole piisavalt hingamisruumi, et ta ei lülitaks neid täielikult oma elust välja – või ei põgeneks.

Bea tundis, kuidas viski kogu keha lõõgastab ja närvilisust leevendab. Ta võttis tooli seljatoelt oma koti. Selle raskuse tunnetamine tekitas temas kerge erutusvärina. Bea oli kirjanik. (Oli olnud kirjanik? Oli kirjanik, kes hiljuti oli kirjutamise lõpetanud? Ta ei teadnud enam, kuidas ennast määratleda.) Vahel, aga enam mitte eriti tihti, tundis mõni inimene tema nime ära selles kirjandusajakirjas, kus ta töötas. Beatrice Plumb? Kirjanik? algas vestlus optimistlikult. Nüüd ta teadis, mis edasi saab, rõõmsale äratundmisele järgneb hämmeldunud ilme, inimene üritab meenutada tema viimaseid töid, need on midagi muud kui esimesed ja ammused lühilood. Pärast kümmet aastat harjutamist oskas Bea sellistest asjadest kõrvale põigelda. Tal oli varuks hunnik konkreetseid vastuseid oma kauaoodatud romaani kohta: kulunud nali enda üle, et ta kirjutab liiga aeglaselt, ja kui ta oma avansi aastate peale ära jaotaks, saaks sellest tunnipalga, mida arvestada poolepennistes; teeseldud ebausk lõpetamata tööst rääkimise osas; lõbustatud nördimus oma pideva perfektsionismi üle.

Ta võttis suurest kangast kotist tumepruuni nahast kotikese, mida Leo oli märganud Londonis Portobello Roadi turul aastate eest, kui Bea käis ülikoolis ja alles alustas tõsiselt kirjutamist. Vend kinkis selle talle sünnipäevaks. Kotike oli pärit 1900-ndate algusest, väikese vihiku suurune ning meenutas oma väikese käepideme ja nahkrihmadega tillukest kohvrit, mida võidi kasutada sajandivahetusel Viinis. Bea armastas seda ja oli pidanud seda oma õnnekotiks, kuni tundus, et kogu tema õnn oli otsa saanud. Mitu nädalat tagasi oli ta leidnud selle koti kapi ülemiselt riiulilt ja rihma kohaliku kingsepa juurde parandada viinud. Nad puhastasid ja poleerisid nahka ja see tundus peaaegu uus, parasjagu vanuse ja kasutamisega kaasnev paatina peal, nagu oleks selles olnud aastaid edukaid käsikirju. Bea avas rihmad ja klapi ning võttis välja oma hoogsas käekirjas kirjutatud lehed. Ta oli kirjutanud viimaste kuudega rohkem kui viimaste aastatega.

Ja see, mida ta kirjutas, oli väga hea.

Ja ta tundis end kohutavalt.

AASTATE EEST, KUI BEA oli alles ülikooli lõpetanud, oli Leo meelitanud ta enda juurde tööle ajakirja, mida vend aitas ellu äratada ajal, mil ajakirja väljaandmine polnud pelgalt moenarrus. SpeakEasy oli nutikas ja piisavalt salvav, et olla pisut skandaalne, saades New Yorgi meediasaarel – samas kogukonnas, mida ajakiri armutult pilas – kohe populaarseks. Leo kirjutas iga kuu veeru, ajakirjandusuudiseid roppude kuulujuttudega, mis naeruvääristas häirimatult linna vanu konservatiivseid juhte, kes oli päranduseks saanud hunniku raha, ja kuidas linnas valitses onupojapoliitika ja totter eraldumine. Veerg tegi Leo natuke kuulsaks ja paljud hakkasid teda vihkama. Ajakiri lõpetas ilmumise mõne aasta pärast, aga peaaegu kõik algkoosseisu töötajad läksid kas tööle suurematesse meediaettevõtetesse, hakkasid kirjutama menuromaane või hakkasid tegelema muude väärikate kirjanduslike ettevõtmistega.

Leo oli pikka aega olnud äärmiselt edukas. Ta oli osa nooremaid töötajaid kokku kogunud ja alustanud oma tillukeses korteris SpeakEasy internetiversiooni väljaandmist. Ta jätkas väljaandes salvava tooni kasutamist ja laiendas teemade ringi, võttis sihikule inimesed ja tegevusalad, mida eriti vihkas, laiendas vaevalt viieteistkümne kuuga ettevõtte ühelt saidilt seitsmeteistkümneni. Kolm aastat hiljem müüsid Leo ja tema partner oma tillukese impeeriumi tohutu summa eest ühele meediahiiule.

Bea igatses SpeakEasy ajakirjapäevade järele. Kontor oli nagu lärmakas suvelaager, kus kõik noored olid nutikad ja said naljadest aru ning suutsid taluda alkoholi. Tol ajal oli Leo sundinud teda esimesi lühijutte lõpetama. Leo oli olnud õhtuti pikalt üleval, lahates tema kirjutatut, tehes kõike paremaks, kompaktsemaks ja naljakamaks. Leo oli andnud Bea esimese lühiloo SpeakEasy kirjandustoimetajale – ja Bea praegusele ülemusele Paul Underwoodile – ajakirja esimeseks lühijuttude numbriks „New York’s Newest Voices: Who You Should Be Reading“. Leo oli olnud see, kes kasutas ajakirja esikaanel Bea fotot, mille juures oli väga SpeakEasy’lik allkiri: „Toimetaja õde kirjutas meie lemmikjutu, ärge seepärast põdege“. See foto Beast ilmus endiselt lugude juures, mida vahel kirjutati SpeakEasy’st („Kus nad praegu on?“) või noortest naiskirjanikest, kaasa arvatud Bea, kellele mingi ajakirjanik oli andnud vastiku nime „Glitterary Girls“. See foto oli tehtud Chinatownis Mott Streetil akna ees, mille taga rippusid hõbedaste konksude otsas pardid, pead ikka küljes ja pööratud ühte suunda. Beal oli laia seelikuosaga erkkollane kleit ja tal oli ühel õlal lakitud roheline päevavari tillukeste roosade ja valgete pojengidega. Tema pikad patsid, mida ta kandis ka praegu, olid siis olnud kastanpruunid ja kinnitatud kuklale. Pea oli langetatud, silmad suletud, profiil augusti teise poole päikese kumas – ta meenutas moodsat plakatit. See foto oli tema esimese ja ainsa raamatu tagakaanel. Aastaid oli roheline päevavari rippunud tema voodi kohal laes. Kollane kleit oli veel kusagil alles.

BEA VIIPAS GARRIELE, KES tõi talle veel kohvi ja pani kruusi kõrvale Jameson’si pudeli. Bea nägi, et mees piidleb tema märkmeid ja vaatab siis kähku mujale. Garrie oli aastate jooksul kuulnud teda piisavalt Tuckile ilmumata jäänud romaani pärast hädaldamas ja mees teadis, et töö kohta ei pärita, mistõttu Bea tundis end nii näruselt, et enam närusemalt tunda pole üldse võimalik.

Leo oli tema esimest lühilugu jumaldanud – ja selle avaldanud –, sest see rääkis Leost. Tegelane, keda Bea nimetas Archieks, oli halvasti varjatud versioon noorest Leost, humoorikas, egoistlik, sapine naistekütt. Paris Review avaldas teise Archie loo. Kolmas ilmus New Yorkeris. Siis sai Bea endale agendi – Leo sõbra Stephanie, kes alles alustas sel alal ja kes oli talle hankinud kahe raamatu lepingu nii suurele summale, et Beal hakkas halb ja ta pidi Stephanie kontoris istuma ja paberkotti hingama. Tema lühijuttude kogumik müüs – kriitikute sõnul oli selle kõrgpunktiks kolm Archie-lugu, „imeliselt kirbe huumoriga, naljakad ja teravmeelsed ning olenemata sellest, kas sa oled Archie poolt või vastu, oled sa tema kaheldava sarmi ees võimetu“ – vaikselt.

„Pole hullu,“ ütles Stephanie talle siis. „See kõik on aluseks romaanile.“

Bea arutles, kas Leo ja Stephanie enam ühendust peavad, kui Stephanie üldse teadis, mis toimub. Viimane kord, kui Bea Stephaniega vestles, oli aasta tagasi ebamugaval lõunasöögil kesklinnas. „Kohtume kusagil vaikses kohas,“ oli Stephanie meilile kirjutanud, andes Beale mõista, et tulemas on keeruline, aga mitte üllatav jutuajamine tema liiga kaua veninud ja ülimalt ülepingutatud romaanist.

„Näen, et sa oled selle käsikirjaga vaeva näinud,“ oli Stephanie öelnud – see oli temast väga kena, kuna nad mõlemad teadsid, et Bea polnud tükk aega käsikirja kallal vaeva näinud. „Ja ehkki siin on palju head...“

„Issand jumal.“ Bea ei suutnud uskuda, et kuulis kulunud lauset, mida oli ise kasutanud korduvalt, kui ei osanud kellegi töö kohta midagi positiivset öelda. „Palun mitte ehkki-siin-on-palju-head juttu. Palun. Ütle seda, mis sul öelda on.“

„Olgu. Anna andeks.“ Stephanie tundus ärritunud ja peaaegu vihane. Ta tundus ka vanem, nagu Bea üllatusega märkas, aga eks nad olid mõlemad vanemad. Stephanie oli näppinud suhkrupakki, selle nurgast natuke katki teinud, siis nurga kinni murdnud ja paki alustassile pannud. „Olgu. Kõik see, mida ma su lugude juures armastanud olen, nende teravmeelsust, humoorikust ja üllatusmomenti – kõik see, mis varem olemas oli...“ Stephanie vakatas taas ja näis olevat segaduses. „Neilt lehekülgedelt seda kõike ma enam ei leia.“

Sealt edasi oli asi allamäge läinud.

„Kas sa jätad mu maha?“ oli Bea viimaks naljatamisi küsinud.

„Jah,“ vastas Stephanie, nii et ei jäänud mingit kahtlust, mis seisus nad olid. „Mul on väga kahju, aga jah.“

„Tahan, et mu romaan oleks suur,“ ütles Bea Stephanile ja Leole tol õhtul, kui nad tähistasid tema raamatulepingut – pikal, alkoholiuimas õhtul, mil tema entusiasm oli siiras, et ta suutis liikudes muuta ruumis valitsevat õhustikku, nagu oleks ta ise kõrgrõhkkond.

„See on minu töö,“ oli Stephanie öelnud. „Sina ainult kirjuta.“

„Ma räägin lõuendist. Tahan, et see oleks kõikehõlmav. Vajalik. Tahan natuke mängida, struktuuriga katsetada.“ Bea viipas kelnerile ja tellis uue pudeli šampanjat. Leo süütas sigari.

„Katsetamine võib olla hea,“ ütles Stephanie ettevaatlikult.

Bea oli väga purjus ja väga õnnelik ning ta nõjatus pingi seljatoele, tõstis jalad toolile, võttis Leolt sigari, puhus kolm suitsurõngast, vaatas, kuidas need lakke kerkisid ja köhis natuke.

„Aga Archiest aitab,“ oli Leo järsku öelnud. „Archie saadame pensionile, eks?“

Bea oli olnud üllatunud. Ta polnud kavatsenud rohkem Archie-lugusid kirjutada, aga ta polnud neid veel ka pensionealisteks pidanud. Üle laua Leod vaadates, köhatades ja püüdes läbi suitsu, šampanjauima ja mõni tund tagasi tualetis sisse tõmmatud kokaiinidooside udu keskenduda, oli ta mõelnud jah. Kuidas piiblis öeldigi? Aeg jätta lapsikused seljataha?

„Jah,“ kuulis ta end ütlemas. „Aitab Archiest.“ Ta oli olnud otsustav.

„Tore,“ ütles vend.

„Sa pole nagunii väga huvitav.“ Bea ulatas sigari Leole tagasi.

„Enam ei ole,“ nentis Stephanie ja Bea oli teinud näo, et ei näinud, kuidas Stephanie sõrmed liikusid mööda Leo reit ülespoole ja kadusid linase laudlina alla.

Kui palju lehekülgi ta sestsaadik kirjutanud oli? Kui palju ära visanud? Liiga palju, et sellele mõelda. Tuhandeid. Romaan oli tõepoolest suur. Viissada seitsekümmend neli lehekülge. Ta ei tahtnud seda enam näha.

Bea kallas kruusi veel veidi Jameson’si, jättis kohvi lisamata, ja vaatas uuesti lehekülgi, mida keegi polnud näinud ja mille olemasolust keegi midagi ei teadnud. See polnud Archie-lugu. Ei olnud. Aga sel oli sama energia ja hoogsus, sama kerge keel, mis oli aastate eest Beal nii lihtsalt tulnud ja siis justkui üleöö kadunud, nagu oleks ta une pealt olulise oskuse unustanud – kuidas kingapaelu siduda, rattaga sõita või nipsu teha – ja ta ei teadnud, kuidas seda tagasi saada.

Stephanie oli nende viimase kohtumise ajal mingi võimaluse jätnud – ta oli öelnud, et kui Beal on talle midagi uut näidata, tõesti uut, siis võivad nad rääkida, aga Bea peab seda enne Leole näitama. Arvatavasti. Võib-olla. Või ka mitte.

„Millal me sinu elu kohta loeme?“ oli vend pisut ärritunult küsinud, kui Bea avaldas viimase Archie-loo, kus ta oli kaldunud liiga lähedale Leo ebameeldivamatele ja kiskjalikumatele omadustele. Siin ta nüüd siis oli. Kasutas oma elu. Kuidas Leo julgeb vastu vaielda? Leo oli talle tänu võlgu. Eriti veel pärast seda ööd haiglas. See, mis juhtus eelmise aasta juulis, juhtus ka Beaga. See oli ka tema elu.

NORA JA LOUISA KÕNDISID mööda Central Park Westi, käest kinni, hingeldades, kuna olid õppekeskuse juurest läbi kolme kvartali jooksnud, ärevusest hingetud. „No nii,“ ütles Nora ja pigistas Louisa kätt. „Otse kindlasse surma, seksiorjusesse või mõlemasse.“

Louisa naeris, aga ta oli närvis. Alguses olid nad ettevalmistuskursustelt nalja pärast poppi teinud. „Võime jätta telefonid kappi ja minna,“ oli Louisa öelnud Norale pärast ühte piinavat tundi. „Ainuke, kes tahab, et me siin oleme, on ema.“ Louisa oli teadnud Nora näoilme järgi, et ta oli tahtmatult lükanud liikuma midagi, mida enam peatada ei saa. Mõlemad vihkasid neid kursusi. Nende rühma õpetaja oli neist kõigest paar aastat vanem, ei pannud nimesid kirja, ei mäletanud kellegi nime ega hoolinud üldse sellest, mida keegi teeb. „See kõik läheb suures osas isevooluteed,“ ütles Louisa tüdinult ja loiult, vaadates välja aknast, mis jäi Columbus Avenue poole. Tundus, nagu oleks tema suurim soov hüpata aknast välja ja minna tagasi hinnalist nädalavahetust veetma. „Saad seda, mida ise teed.“

„Sa oled geenius,“ ütles Nora Louisale. „Teeme ära!“

„Ma tegin nalja. Ema ja isa maksavad selle eest.“

„Kõik on raamatus olemas!“ Nora võttis välja tohutu tasemeeksamite õpiku. „Nad maksid selle raamatu eest. Õpetaja ei tee muud, kui loeb siit ja laseb meil harjutusi teha. Me võime neid teha rongis ja kodus. See pole nii keeruline. Meil on terve aasta aega, enne kui me kuhugi kandideerima hakkame. Me käime üheteistkümnendas klassis.“

Louisa tundis ahvatlust, aga närveeris. Ta oli nõus, et need kursused on nõmedad, aga ta tundis süümekaid. Kodus oli rahaga midagi lahti – rahaga oli alati midagi lahti, raha polnud iialgi piisavalt –, ent seekord tundus asi kuidagi teistsugune ja võimalik, et hullem. Vanemad sosistasid palju ägedalt ja olid eelmisel õhtul läinud koguni külma ilmaga õue rääkima. Louisa teadis siiski, et kui Nora on midagi pähe võtnud, on vaid aja küsimus, millal see juhtub.

„Mõtle, kui ilus park täna lumega on,“ ütles Nora kohe, kui nad olid ema valvsa pilgu alt pääsenud. „Lund on selles linnas üürikest aega. Näed? Ma kasutasin just kursustel õpitud sõna. Tule. Täna on täiuslik päev.“

Keegi ei takistanud neid, kui nad küljeuksest välja jooksid ja mööda tänavat eemale põrutasid, kartes, et iga hetk võib keegi nende nime hüüda. Nad toppisid mobiiltelefonid sügavale kappi juhuks, kui ema oma rakenduses nende asukohta kontrollib – ta oli ema ja kontrollis seda pidevalt.

Louisa kõhkles. Teda heidutasid tõsiselt Melody manitsused nii Central Parki kui ka selle pimedate teeradade kohta, mis olid täis saatanlikke, ebamääraselt häirivaid ja ohtlikke asju ihkavaid mehi. Aga Nora tahtis leida hot dog’i müüjat ja karusselli, Belvedere Castle’it ja muid asju, millest nad olid kuulnud, aga mida polnud kunagi näinud. Ta oli enne kodust lahkumist alla laadinud ja välja trükkinud kaardi. „Püsime täna peamistel kõnniteedel,“ ütles ta, avas kaardi ja osutas kohale, kus oli Strawberry Fields Memorial.

„Alustame siit.“

LEO PLUMB OLI EKSINUD. Ta ei käinud tavaliselt äärelinnas ja kuigi ta oli arvanud, et pääseb otse läbi Central Parki kohale, sattus ta võõrasse piirkonda. Abi polnud ka sellest, et park oli pärast lumetormi nagu katastroofipiirkond. Lumi ja jää, mis olid ikka veel lehes puudele kinnitunud, vajutasid ohtlikult oksi alla, kukutasid või lõhkusid paljusid puid. Mitmed pargi kõnniteed olid nagu takistusrada, libedad ja sodi täis. Koristustööd käisid ja mootorsaagide undamine kõlas igast suunast. Osaliselt oli politseilint ümber tõmmatud, mistõttu oli vaja teha suuri ringe ja Leo oli segaduses.

Ta vaatas üles, püüdes leida Dakota kortermaja eristuvaid torne ja katuseviilusid pargi lääneküljel ja aru saada, kus ta on, aga nägi oma kohalt vaid võõraid kõrgeid maju. Leo oli hiljaks jäänud kohtumisele, mille oli telefoni teel päev pärast võõrutusravilt pääsemist kokku leppinud, et Strawberry Fields Memoriali juures saada kokku vana sõbra Ricoga. Ta pidi kuidagimoodi kõrgemale pääsema. Kunagi teadis ta üht nippi, kuidas aru saada, kuskohas ta pargis asub – midagi seoses malmist lambipostide jala küljes olevate numbritega. Ta astus lähima posti juurde. Juhhei! Väikesele metallsildile posti aluse küljes oli graveeritud neli numbrit – 6107. Kas see tähendab, et ta on alles 61. tänaval? Aga kas 07 ei tähenda midagi? Ida- või läänekülg või otse keskel? Kuradile Olmsted ja tema võlts-karjateed. Leo surus käed taskusse ja hakkas minema suunda, mida pidas lääneks.

„SEE ON NORMAALNE,“ ÜTLES Louisa, vahtides maas must-valget mosaiiki, mille keskel oli sõna IMAGINE. Ta oli kujutanud ette midagi väga teistsugust. Võib-olla John Lennoni pilti. Või maasikaid. Või põlde.

Nora vetrus varvastel, sest ta oli elevil ja tal oli külm. „Lähme parki. Vaata seda kõike. Siin on inimesed ja pered. Paadikuur on sealsamas vasakul künkast alla.“

Noral oli õigus. Pargis polnud sugugi ohtlik. Siin oli elav ja hele. „Siin lausa pulbitseb,“ ütles Louisa, kasutades järjekordset kursustel õpitud sõna. „Sinu järel.“

LEO KÕNDIS NII KIIRESTI kui jäisel kõnniteel võimalik ja jõudis viimaks tuttavale teerajale. Ta nägi Dakota maja. Tee oli suletud, politseilindiga piiratud ja lindi taga paari meetri kõrgusel kõnnitee kohal kõikus ohtlikult tohutu suur murdunud jalakaoks. Leo puges lindi alt läbi ja hakkas mööda teed sörkima. See oli järsem, kui oli tundunud, ja tema kallite kingade tallad olid õhukesed. Mahakukkunud okstest mööda põigeldes ja jalakast kaugele eemale hoides libastus ta peaaegu nähtamatul jäätunud loigul, mis praksus tema raskuse all, ja enne kui ta tasakaalu tagasi sai, kadusid jalad alt ja ta maandus tagumikule. Valusasti.

„Kurat,“ ütles ta varblastele, kes sädistasid hullunult läheduses asuvates põõsastes. Leo püsis veidi aega paigal. Ta higistas tugevasti, ehkki jäsemed olid külmad. Erksinine taevas ei viidanud lähenevale talvele – see oli kevadine taevas, täis ootust. Ta peaaegu tahtis silmad sulgeda ja kokkusaamise unustada. (Kokkusaamine? Ta kuulis kõrvus võõrutusravi nõustaja häält, naise põlastavat hääletooni ja tuttavat norsatust. Räägime asjadest õigete nimedega, Leo. Sa lähed narkotsi ostma.)

Leo ajas end istuma ja kuulis teerajal hääli. Kaks teismelist tüdrukut tulid ümber nurga ja suundusid künkast alla. Nende pead oli lähestikku, üks seletas midagi kiiresti ja elavalt, kätega vehkides, teine raputas pead ja kortsutas kulmu. Leole meeldis miski selles, kuidas tüdrukud kõndides teineteisele toetusid, nagu oleksid õlgadest või küünarnukist ühendatud. Heledapäine tõstis pea, märkas, et Leo istub keset jäist teed, ja tardus. Leo naeratas rahustavalt ja lehvitas kergelt.

„Ettevaatust,“ hüüdis ta. „Siin võib olla libe.“

Heledapäine tüdruk oli ehmunud ja haaras käest kinni sõbrannal, kes põrnitses meest, nagu tunneks teda – või kujutas ta seda ette? Nad vaatasid hetke üksteist, siis haaras heledapäine tüdruk tumedapäisel käest kinni ja mõlemad kiirustasid eemale.

„Hei,“ karjus Leo. „Ma tulen rahus!“

Tüdrukud lisasid tempot, hoides teineteise käest kinni.

KORRAKS TUNDUS NII NORALE kui ka Louisale, et Melody oli Leo vaat et müstilise väljailmumise kuidagi korraldanud, pannud ta sinna, nagu tahaks öelda: Näete? Näete, millised ohud pargis varitsevad? Näete, kuidas teil on vedanud, et ma olen teie ema? Nad pärisid alatasa Melody õdede-vendade kohta, eriti nende kohta, kes elasid linnas ja tundusid nii eksootilised ja huvitavad, eriti onu Leo, kelle pilt oli vahel Sunday Stylesi lehekülgedel koos nende glamuurse tädi Victoriaga. (Louisa oli teda üritanud ühel perekondlikul üritusel tädi Victoriaks kutsuda ega saanud aru, kas see naine tahtis selle peale naerda või tema peale sülitada.) Melody tundus olevat piinatud, kui tüdrukud fotodele osutasid, ning ema näole tekkis hukkamõist ja pettumus. Tema ilme sundis tüdrukuid kahetsema, et nad olid fotosid maininud ja nad peitsid need Tupperware’i karpi, mis oli nende ühises kapis. Vahel küsisid nad Leo kohta isalt, aga viimane vastas vaid: „Ta on alati minu vastu kena olnud. Ta pole pereinimene.“