Читать книгу Jamaica võõrastemaja - Дафна дю Морье - Страница 6

Joss oli tumedate kortsus kulmude ja mustlaslikult tõmmu nahaga suur mehemürakas, peaaegu seitse jalga pikk. Tema paksud tumedad juuksed langesid tukana silmile ja rippusid kõrvade ümber. Ta nägi oma hiiglasuurte jõuliste õlgade, peaaegu põlvini ulatuvate pikkade käte ja tohutu suurte rusikatega nii välja, nagu oleks tal hobuse jõud. Mehe kere oli sedavõrd suur, et õlgade vahele surutud pea näis selle kõrval tilluke ja jättis temast nonde mustade kulmude ja juuksepahma tõttu hiiglasuure poolkühmus gorilla mulje. Kuid hoolimata pikkadest jäsemetest ja võimsast kerest polnud mehe näojoontes midagi ahvilikku, sest tema nina oli kongus, kaardudes suu poole, mis võis kunagi olla laitmatu, ent oli nüüd ära vajunud ja lõtv, ning hoolimata kortsudest, silmealustest kottidest ja punastest veretähnidest olid tema suured tumedad silmad ikka veel üsna ilusad.

Parim, mis mehele oli jäänud, olid tema hambad; need kõik olid ikka veel terved ja lumivalged, nii et kui ta naeratas, paistsid need näo tõmmu naha taustal selgelt silma ja andsid talle lahja näljase hundi ilme. Ja ehkki meesterahva naeratuse ja hundi paljastatud kihvade vahel peaks olema tohutu erinevus, polnud neil Joss Merlyni puhul mingit vahet.

„Nii et sina oled siis Mary Yellan,” ütles mees viimaks neiu kohal kõrgudes, pea kumaras, et teda lähemalt silmitseda, „ja sa tulid nii pika maa tagant oma onu Jossi eest hoolitsema. Mina ütlen, et see on sinust väga kena.”

Mees naeris jälle pilkavalt, tema naer kõmas läbi maja ning mõjus Mary pingul närvidele nagu piits.

„Kus on tädi Patience?” küsis neiu, vaadates ringi hämaralt valgustatud koridoris, mis oli oma külmade põrandaplaatide ja kitsa kipaka trepiga rõõmutu. „Kas ta siis ei ootagi mind?”

„„Kus on tädi Patience?”” osatas mees. „Kus on mu armas tädi, kes mind musitaks ja hellitaks ja minust välja teeks? Kas sa ei jõua ära oodata, millal saad tema juurde joosta? Kas sa onu Jossile musi ei annagi?”

Mary tõmbus eemale. Mõte tädimehe suudlemist tekitas temas vastikust. Mees oli igal juhul kas hull või purjus. Võib-olla nii seda kui ka teist. Mary ei tahtnud teda siiski vihastada; selleks oli ta liiga hirmunud.

Mees taipas, et see mõte tüdrukul peast läbi käis, ja naeris jälle.

„Oh ei,” ütles ta, „ma ei puutu sind; minuga oled otsekui vanajumala selja taga. Mulle pole tõmmud naised kunagi meeldinud, kullake, ja mul on targemat teha kui omaenda naise õetütrega kassi ja hiirt mängida.”

Ta irvitas tüdrukule põlglikult vastu, kohtles teda nagu narr, kes on oma naljast tüdinud. Siis tõstis ta pilgu trepile.

„Patience,” röögatas ta, „mida kuradit sa teed? Plika tuli kohale ja nutab sind taga. Tal on minu nägemisest juba kõrini.”

Trepi ülemiselt mademelt kostis kerget kahinat ja lohisevaid samme. Seejärel küünlaleegi hubin ja hüüatus. Silmi valguse eest varjates tuli mööda kitsast treppi alla naisterahvas. Tema õlgadeni rippuvatel õhukestel hallidel sassis juustel oli räpane tanu. Naine oli juukseotsi keeranud asjatus katses neid kähardada, kuid lokid olid välja läinud. Tema nägu oli aukus ja nahk põsesarnadel pingul. Silmad olid suured ja vaatasid ainiti, nagu esitaksid pidevalt mingit küsimust, ja tal oli kerge närviline komme suud muigutada, kord huuli prunti ajada, kord lõdvaks lasta. Tal oli seljas luitunud triibuline undruk, mis oli kunagi olnud kirsipunane, ent nüüd pleekinudroosa, ja õlgadele oli visatud palju nõelutud sall. Paistis, et naine oli äsja tanule uue lindi lisanud, püüdes oma rõivastust veidi rõõmsamaks teha, aga see jättis võltsi, sobimatu mulje. Lint oli erkpunane ning naise kahvatu näoga kohutavas vastuolus. Mary vahtis teda tummalt, kurbusest haaratuna. Kas too vaene räbalais olend, riides nagu lipakas, oli tõesti tema unistuste võluv tädi Patience, kes oli temast vaid kakskümmend aastat vanem?

Väike naisterahvas tuli mööda treppi alla eeskotta; ta võttis Mary käed oma pihkudesse ja vaatas talle näkku. „Kas sa tõesti tulid?” sosistas ta. „Sa oled mu õetütar Mary Yellan, eks ole? Mu surnud õe tütar?”

Mary noogutas ja tänas Jumalat, et ema oma õde praegu ei näinud. „Armas tädi Patience,” ütles ta leebelt, „ma olen rõõmus, et sind jälle näen. Sellest, kui sa meie juures Helfordis käisid, on nii palju aastaid möödunud.”

Naine muudkui kobas teda, silitas tema riideid, puudutas teda ja klammerdus ühtäkki tema külge, surus pea vastu tema õlga ja hakkas nutma, valjusti ja hirmunult, õhku ahmides.

„Ah, jäta juba,” urises tema mees. „Mis vastuvõtt see on? Mida sa hädaldad, kuradi loll? Kas sa ei näe, et tüdruk tahab õhtust süüa? Vii ta kööki, anna talle peekonit ja napsi.”

Mees kummardus ja tõstis Mary kasti õlale, nagu kaaluks see vähem kui paberist karp. „Ma viin selle tema tuppa,” ütles mees, „ja kui sul pole suutäitki õhtusööki laual selleks ajaks, kui ma alla tulen, siis annan sulle midagi, mille pärast nutta, ja sulle ka, kui tahad,” lisas ta oma nägu Mary näole lähendades ja suurt sõrme tema suule surudes. „Kas sa oled taltsas või hammustad?” küsis ta ja naeris siis veel kord, möirgas naerda, pea kuklas, ning trampis mööda kitsast treppi üles, nii et kast tema õlgadel kõikus.

Tädi Patience hoidis end vaos. Ta tegi tohutu jõupingutuse ja naeratas, kohendas oma õhukesi lokke vana liigutusega, mis Maryl pooleldi meeles oli, ja siis, närviliselt silmi pilgutades ja suud muigutades, sammus ees mööda veel ühte sünget koridori kööki, mida valgustasid kolm küünalt ja koldes hõõguv nõrk turbatuli.

„Ära pane onu Jossi tähele,” ütles tädi ja tema hoiak muutus ühtäkki peaaegu lipitsevaks; ta oli nagu niutsuv koer, kellele on pideva julmusega vastuvaidlematut kuuletumist õpetatud ning kes hoolimata jalahoopidest ja sõimust võitleb oma peremehe eest nagu tiiger. „Tead, su onule tuleb järele anda; tal on omad kombed ja võõrad ei saa temast alguses aru. Ta on mulle väga hea abikaasa, on seda olnud meie pulmapäevast peale.”

Tädi Patience vatras masinlikult, käis õhtusöögiks lauda kattes plaatpõrandaga köögis edasi-tagasi ning võttis tahveldise tagant suurest kapist leiba, juustu ja praerasva, sellal kui Mary kössitas tule ääres, püüdes lootusetult oma külmunud sõrmi soojendada.

Köök oli paksult turbasuitsu täis. See roomas lakke ja nurkadesse ning rippus õhus nagu õhuke sinine pilv. Suits pani Mary silmad kipitama, tungis ninna ja jäi keelele pidama.

„Onu Joss hakkab sulle peagi meeldima ja sa harjud tema kommetega,” jätkas tädi. „Ta on väga tore mees, ja väga vapper. Tal on siin kandis väga hea kuulsus ja temast peetakse kõvasti lugu. Siin pole kedagi, kes Joss Merlyni kohta paha sõna ütleks. Vahetevahel on meil siin vahva seltskond. Siin pole alati nii vaikne. Tead, see on väga tiheda liiklusega maantee. Tõllad sõidavad iga päev mööda. Ja maa-aadel on meie vastu viisakas, väga viisakas. Üks naaber käis alles eile siin ja ma tegin talle kojuviimiseks koogi. „Proua Merlyn,” ütles ta, „te olete ainus naine Cornwallis, kes oskab kooki küpsetada.” Need on tema enda sõnad. Ja koguni skvaier ise ... tead, see on härra Bassat North Hillist ... ta ratsutas minust ühel päeval tee peal mööda – see oli teisipäeval – ja võttis mütsi maha. „Tere hommikust, proua,” ütles ta ja tegi mulle hobuse seljast kummarduse. Räägitakse, et ta oli omal ajal suur naistemees. Siis tuli Joss tallist, kus ta oli vedruvankri ratast parandanud. „Kuidas elate, härra Bassat?” küsis ta. „Niisama vägevalt nagu sa ise, Joss,” vastas skvaier ja nad mõlemad hakkasid naerma.”

Mary pomises sellele väikesele kõnele mingi vastuse, kuid oli valusalt üllatunud ja mures, nähes, kuidas tädi Patience rääkides tema pilku vältis, ja tema ülevoolav jutt oli iseenesest kahtlane. Ta rääkis üsna samamoodi nagu laps, kes jutustab endale lugu ja kel on kujutlusvõimet. Maryl oli valus näha tädi seda osa etendamas ja ta ootas, et teine sellega juba ühele poole saaks või vait jääks, sest sõnadevool oli mingis mõttes jubedam, kui olid olnud pisarad. Ukse tagant kostis samme ja ängistusega taipas Mary, et Joss Merlyn oli jälle trepist alla tulnud ning naise juttu ilmselt pealt kuulanud.

Mehe samme kuulis ka tädi Patience, sest ta kahvatas ja hakkas suud muigutama. Mees astus kööki ning vaatas algul ühele ja siis teisele naisele otsa.

„Nii et kanad juba kloksuvad?” ütles ta, naeratus ja naer kadunud, silmad vidukil. „Kui rääkida saad, lõppevad su pisarad üsna pea. Ma kuulsin su juttu, sa latatarast lollpea – kluk, kluk, kluk, nagu emakalkun. Kas sa arvad, et su kallis õetütar usub ühteainustki sõna sellest, mida sa suust välja ajad? Noh, sa ei petaks isegi last ära, veel vähem temasugust undrukupundart.”

Mees tõmbas seina äärest tooli ja raksas sellega vastu lauda. Ta istus raskelt, nii et tool tema all kääksatas, sirutas käe pätsi järele, lõikas endale suure tüki leiba ja määris sellele rasva. Ta toppis leivatüki suhu, nii et rasv mööda lõuga alla valgus, ja viipas Maryle, et too laua juurde tuleks. „Sa vajad toitu, seda ma näen,” ütles Joss ning lõikas pätsist hoolikalt õhukese leivaviilu, jaotas selle neljaks ja määris rasvaga; seda kõike tehti väga peenelt ning rabavas vastuolus sellega, kuidas mees oli iseennast teenindanud – sedavõrd, et Mary meelest oli üleminekus toorelt jõhkruselt piinlikult täpsele hoolikusele midagi peaaegu õudustäratavat. Tundus, nagu oleks mehe sõrmedes mingi varjatud vägi, mis tegi nuiadest osavad ja kavalad teenrid. Oleks mees leivakäntsaka lõiganud ja talle ette visanud, poleks Mary sellest eriti välja teinud; see olnuks kooskõlas kõigega, mida ta oli mehe juures näinud. Kuid see äkiline armulisus, too kiire ja peen käteliigutus oli kärme ja üpris võigas ilmutus, võigas, kuna see oli ootamatu ja ebatüüpiline. Mary tänas meest vaikselt ja hakkas sööma.

Tädi, kes polnud pärast mehe tuppatulekut sõnagi lausunud, praadis tulel peekonit. Kõik olid vait. Mary tajus, et Joss Merlyn silmitseb teda üle laua, ja kuulis, kuidas tädi tema selja taga praepanni tulise pideme kallal saamatute sõrmedega kohmitses. Peagi pillas ta panni maha ja tõi kuuldavale kerge ahastushüüde. Mary tõusis toolilt, et talle appi minna, kuid Joss käratas, et istugu ta maha.

„Ühest lollist piisab, kahte pole vaja,” röögatas ta. „Istu paigal ja lase oma tädil sodi ära koristada. See pole esimene kord.” Mees naaldus toolileenile ja hakkas küüntega oma hambaid torkima. „Mida sa jood?” küsis ta Marylt. „Brändit, veini või õlut? Nälga võid sa siin jääda, aga janusse mitte. Jamaicas kurk kuivaks ei jää.” Ja mees naeris Maryle näkku, pilgutas silma ja näitas keelt.

„Ma võtaksin tassi teed, kui tohib,” vastas Mary. „Ma pole harjunud kanget napsu jooma, veini samuti mitte.”

„Ah või et ei ole? Noh, mul on rõõm öelda, et sa oled paljust ilma jäänud. Täna õhtul võid teed saada, aga jumal teab, et kuu-paari pärast vajad brändit.”

Mees sirutas käe üle laua ja võttis Mary käest kinni.

„Inimese kohta, kes talutööd tegi, on sul üsna kena käsi,” ütles ta. „Ma kartsin, et see on kore ja punetav. Kui on üks asi, mis mehe iiveldama ajab, siis see, et inetu käsi talle õlut kallab. Mitte et minu kunded ülearu nõudlikud oleksid, aga meil Jamaica võõrastemajas pole varem ka baaridaami olnud.” Mees tegi Maryle mõnitava kummarduse ja laskis tema käe lahti.

„Patience, kullake,” ütles ta, „võti on siin. Mine ja too mulle jumala pärast pudel brändit. Mul on janu, mida ei kustuta kõik Dozmary veed.” Naine kiirustas mehe sõna peale minema ja kadus koridori. Siis asus Joss aeg-ajalt vilistades jälle hambaid torkima, sellal kui Mary sõi võileiba ja jõi teed, mille mees tema ette oli asetanud. Juba pitsitas Mary laupa kohutav peavalu ja ta oli ümber kukkumas. Silmad jooksid turbasuitsu tõttu vett. Kuid ta ei olnud nii väsinud, et poleks suutnud tädimeest jälgida, sest juba oli midagi tädi Patience’i närvilisusest talle külge jäänud ja ta tundis, et nad on siin otsekui hiired lõksus, võimetud põgenema, ja mees mängis nendega nagu koletu kass.

Mõne minuti pärast naasis naine brändiga, mille ta mehe ette asetas, ja sellal kui ta peekonipraadimist lõpetas ning Maryle ja endale ette tõstis, hakkas mees jooma, vahtis tujukalt enda ette ja tagus lauajalga. Ühtäkki lõi ta rusikaga vastu lauda, nii et taldrikud ja tassid hüppasid ning üks vaagen põrandale puruks kukkus.

„Ma räägin sulle, milles asi on, Mary Yellan,” karjus ta. „Mina olen siin majas peremees, võta see teadmiseks. Sa teed, mis kästakse, ja teenindad mu kundesid, ja ma ei puuduta sind sõrmeotsagagi. Aga jumala nimel, kui sa oma noka lahti teed ja piuksatad, murran sind seni, kuni sa mul peost sööd nagu su tädi seal.”

Mary vaatas talle üle laua otsa. Ta hoidis käsi rüpes, et mees ei näeks, kuidas need värisevad.

„Ma saan sinust aru,” ütles ta. „Ma pole loomu poolest uudishimulik ega ole eluski kuulujutte levitanud. Mul on ükskõik, mida sa võõrastemajas teed või millises seltskonnas liigud. Ma teen majas oma tööd ja sul pole põhjust nuriseda. Kui sa aga tädi Patience’ile vähegi haiget teed, siis ütlen sulle üht – ma lahkun otsekohe Jamaica võõrastemajast, otsin rahukohtuniku üles, toon ta siia ja lasen sind karistada; ja siis ürita mind murda, kui tahad.”

Mary nägu oli surnukahvatuks tõmbunud ja ta teadis, et kui mees nüüd talle peale käratab, siis ta murdub ja hakkab nutma ning on igavesti mehe meelevallas. Sõnadetulv oli temast välja purskunud tahtest sõltumatult, ja ängistava haletsuse tõttu vaese murtud naisterahva vastu, kes oli tema tädi, ei suutnud ta seda tagasi hoida. Kuigi ta seda ei teadnud, oli ta enda päästnud, sest tema väike julguseväljendus avaldas mehele muljet ning too naaldus toolileenile ja lõdvestus.

„Väga kena,” ütles mees, „tõesti väga kenasti öeldud. Nüüd teame, millise majulisega meil tegemist on. Kriimusta teda, ja ta näitab küüsi. Olgu pealegi, kullake; sina ja mina oleme sarnasemad, kui ma arvasin. Kui kavatseme mängida, mängime koos. Võib-olla on mul sulle Jamaicas ühel päeval tööd pakkuda, tööd, mida sa pole kunagi varem teinud. Meeste tööd, Mary Yellan, mille juures sa mängid elu ja surmaga.” Mary kuulis, kuidas tädi Patience tema kõrval vaikselt õhku ahmis.

„Oh, Joss,” sosistas tädi. „Oh, Joss, palun!”

Tema hääletoon oli nii tungiv, et Mary jäi teda üllatunult vahtima. Ta nägi, kuidas tädi ettepoole nõjatus ja mehele märku andis, et too vaikiks, ning innukus tema lõuajoones ja äng tema silmis ajasid Maryle suurema hirmu peale kui kõik muu, mis oli sel õhtul juhtunud. Ühtäkki hakkas tal jube, tal oli külm ja ajas iiveldama. Mis oli tädi Patience’is säärase paanika tekitanud? Mida oli Joss Merlyn öelda tahtnud? Maryt valdas palavikuline ja üpris kohutav uudishimu. Tädimees rehmas kärsitult käega.

„Mine üles magama, Patience,” ütles ta. „Mul on kõrini su kolbast mu söögilaua ääres. See tüdruk ja mina mõistame teineteist.”

Naine tõusis kohe ja astus ukse juurde ning heitis üle õla viimase jõuetu, meeleheitliku pilgu. Nad kuulsid, kuidas ta trepist üles vudis. Joss Merlyn ja Mary jäid kahekesi. Mees lükkas tühja brändiklaasi eemale ja pani käsivarred laual vaheliti.

„Mu elus on olnud üks nõrkus, ja ma ütlen sulle, milline,” sõnas mees. „See on naps. See on needus ja ma tean seda. Ma ei suuda end talitseda. Ühel päeval teeb see mulle lõpu ja see on hea. On päevi, kui ma ei võta rohkem kui piisakese, nagu tegin ka täna õhtul. Ja siis tunnen, kuidas tekib janu, ja ma kukun kaanima. Kaanin tundide viisi. See on jõud ja kuulsus, naised ja jumalariik üheskoos. Siis tunnen end kui kuningas, Mary. Ma tunnen, et maailma ohjad on mu kahe sõrme vahel. See on taevas ja põrgu. Siis ma räägin, räägin, kuni iga viimane kui pagana asi, millega ma olen hakkama saanud, on neljale tuulele pihitud. Ma sulen end oma tuppa ja karjun oma saladusi patja. Su tädi paneb mu luku taha, ja kui ma kaineks saan, taon vastu ust ja ta laseb mu välja. Seda ei tea keegi peale tema ja minu, ja nüüd rääkisin seda sulle. Ma rääkisin sulle, sest olen juba pisut purjus ega suuda keelt hammaste taga hoida. Kuid ma pole nii purjus, et pea kaotaksin. Ma pole nii purjus, et sulle öelda, miks ma elan selles jumalast maha jäetud paigas ja miks olen Jamaica võõrastemaja peremees.” Tema hääl oli kähe ja nüüd kerkis see vaevalt sosinast kõrgemale. Koldes hingitses turbatuli ja tumedad varjud sirutasid seinale pikki sõrmi. Ka küünlad olid madalaks põlenud ja heitsid Joss Merlyni koletu varju lakke. Mees naeratas Maryle ning asetas purjus inimese tobeda liigutusega sõrme oma ninale.

„Ma pole seda sulle rääkinud, Mary Yellan. Oi ei, mul on veel veidi mõistust ja kavalust alles. Kui tahad rohkem teada, võid oma tädilt küsida. Ta pajatab sulle mingi loo. Ma kuulsin, kuidas ta täna õhtul latras ja sulle rääkis, et me liigume siin peenes seltskonnas ja et skvaier kergitab talle kübarat. Need on valed, puha valed. Ma räägin sulle seda, sest nagunii saad teada. Skvaier Bassat tunneb liiga suurt surmahirmu, et oma nina siia pista. Kui ta tee peal minuga kokku saab, lööb risti ette ja annab hobusele kannuseid. Ja sedasama teeb kogu peps aadelkond. Tõllad siin enam ei peatu, postitõllad samuti mitte. Mina ei muretse; mul on kundesid küllaga. Mida kaugemale aadel minust hoiab, seda rõõmsam ma olen. Oh, siin muidugi juuakse, pealegi palju. On selliseid, kes käivad laupäeviti Jamaicas, ja on neid, kes ukse lukku keeravad ja magavad, sõrmed kõrvaaugus. On öid, kui kõik rabamaa majakesed on pimedad ja vaiksed, ja miilide kaugusel on ainsad tuled Jamaica võõrastemaja loitvad aknad. Räägitakse, et kisa ja laul kostab Roughtori-lähedaste taludeni välja. Sellistel öödel oled baaris, kui see sulle meeldib, ja näed, millise seltskonnaga ma läbi käin.”

Mary istus täiesti vagusi ja pigistas tooli külgi. Ta ei julgenud liigutada, kartes mehe tuju äkilist muutumist, mille tunnistajaks ta oli juba olnud ja mille mõjul asendus too ootamatu intiimselt usalduslik toon kalgi ja jämeda jõhkrusega.

„Nad kõik kardavad mind,” jätkas mees, „kogu see kuramuse kamp. Kardavad mind, aga mina ei karda kedagi. Ma ütlen sulle: kui ma oleksin haridust saanud, oleksin koos kuningas George’i endaga mööda Inglismaad ringi käinud. Naps on see, mis on minu vastu töötanud, naps ja mu keevaline veri. See on meie kõigi needus, Mary. Seni pole veel ükski Merlyn rahulikult oma voodis surnud.

Mu isa poodi Exeteris: tal tekkis ühe kaaslasega tüli ja mu isa tappis ta. Mu vanaisal lõigati varguste pärast kõrvad peast; ta saadeti sunnitöökolooniasse ja ta suri märatseva hulluna pärast maohammustust troopikas. Mina olen vanim kolmest vennast; me kõik sündisime Kilmari varjus, kaugemal Twelve Men’s Moori raba lähedal. Kõnnid üle East Moori, kuni jõuad Rushyfordi, ja näed suurt graniidirüngast, mis kerkib taeva poole nagu vanakuradi käsi. See on Kilmar. Kui oled selle varjus sündinud, hakkad jooma, nagu hakkasin mina. Mu vend Matthew – tema uppus Trewartha sohu. Me ei saanud temalt mingeid teateid ja arvasime, et ta läks merd sõitma, ja siis, suvel, oli põud ja seitse kuud ei sadanud tilkagi vihma, ja seal oligi Matthew – seisis soos, käed pea kohal, ja tema ümber lendasid koovitajad. Mu vend Jem, pagan teda võtku, tema on kõige noorem. Hoidis ema seelikusabast kinni, kui Matt ja mina olime täismehed. Ma pole Jemiga kunagi läbi saanud. Ta on liiga nutikas, liiga terava keelega. Oi, küll ta ajapikku kätte saadakse ja puuakse nagu mu isa.”

Joss jäi hetkeks vait ja vahtis oma tühja klaasi. Ta võttis selle pihku ja pani jälle käest. „Ei,” ütles ta, „ma rääkisin küllalt. Täna ei võta ma enam tilkagi. Mine üles magama, Mary, enne kui ma sul kaela kahekorra käänan. Siin on su küünal. Sa leiad oma toa varikatuse kohalt.”

Mary võttis sõnalausumata küünlajala ning asutas mehest mööduma, kui too tal õlast kinni haaras ja ta ümber pööras.

„On öid, kui sa kuuled teelt rattamürinat,” ütles ta, „ja see mürin ei möödu, vaid peatub Jamaica võõrastemaja ees. Ja sa kuuled hoovis samme ja oma akna all hääli. Kui see juhtub, siis jääd voodisse, Mary Yellan, ja tõmbad teki üle pea. Said aru?”

„Jah, onu.”

„Väga hea. Mine nüüd, ja kui sa veel kunagi mulle mõne küsimuse esitad, siis murran kõik su kondid.”

Mary astus toast välja pimedasse koridori, põrkas vastu eeskoja istepinki ja läks trepist üles käsikaudu kobades, oma asupaiga kindlaksmääramiseks taas trepi poole keerates. Tädimees oli öelnud, et tema tuba on varikatuse kohal, ning ta hiilis pimedal valgustamata mademel, möödus kahest uksest kummalgi pool – külalistetoad, kujutles ta, mis ootasid reisimehi, kes praegusel ajal enam siia ei tulnud ja Jamaica võõrastemaja katuse alt peavarju ei otsinud – ning põrkas siis vastu veel ühte ust, vajutas linki ja nägi küünla hubisevas valguses, et see on tema tuba, sest põrandal lebas tema kohver.

Seinad olid koredad ja tapetseerimata. Tagurpidi pööratud kast täitis tualettlaua aset, sellele oli asetatud pragunenud peegel. Kannu ja kaussi ei olnud; Mary oletas, et peab end köögis pesema. Voodi kägises, kui ta sellele istus, ja kaks õhukest tekki tundusid katsudes niisked. Ta otsustas, et ei võta riidest lahti, vaid heidab voodisse reisirõivastes, tolmused, nagu need olid, ja mässib end keepi. Ta läks akna juurde ja vaatas välja. Tuul oli vaibunud, kuid vihma sadas ikka veel – hõre armetu uduvihm, mis mööda majaseina nirises ja klaasile kogunenud pori laiali määris.

Hoovi kaugemast servast kostis heli, kummaline oigamine, nagu oleks loom valudes. Oli liiga pime, et selgelt näha, kuid Mary silm seletas tumedat siluetti, mis tasa siia-sinna õõtsus. Kuna Joss Merlyni räägitud jutud olid tema kujutlusvõime üles kütnud, arvas Mary üheks võikaks hetkeks, et see on võllas, milles ripub surnu. Ja siis taipas ta, et see on võõrastemaja silt, mis oli mingil põhjusel unarusse jäetud ning õõtsus nüüd loksuma hakanud naelte küljes vähimagi tuulega siia-sinna. Kõigest vaene päevinäinud silt, mis oli kord – pärast ülespanemist – näinud paremaid päevi, kuid mille valged tähed olid nüüd ähmased ja hallid ning sõnum nelja tuule meelevallas: Jamaica võõrastemaja, Jamaica võõrastemaja. Mary tõmbas rullkardina alla ja ronis voodisse. Tema hambad plagisesid, käed-jalad olid tuimad. Tükk aega kössitas ta voodis, oli ahastuse võimuses. Mary küsis endalt, kas oleks võimalik majast põgeneda ja leida tagasitee kaheteistkümne pika miili kaugusesse Bodminisse. Ta juurdles, kas ta oleks liiga roidunud ja kukuks kurnatusest piinatuna teepervele ning jääks magama seal, kus ta lebab, vaid selleks, et koiduvalgel ärgata ja näha Joss Merlyni suurt kogu enda kohal kõrgumas.

Ta pani silmad kinni ja nägi otsemaid mehe nägu endale naeratamas, ja siis sai naeratusest kulmukortsutus ja kulmukortsutus murdus tuhandeks kibraks, kui mees raevust värises, ja Mary nägi tema suurt musta juuksepahmast, kongnina ja pikki tugevaid sõrmi, milles kätkes säherdune surmav nõtkus.

Nüüd tundis ta, et on siin lõksus nagu linnuke võrgus, ja kuidas ta ka ei püüa, ei põgene ta siit iial. Kui ta soovis vaba olla, pidi ta minema nüüd, aknast välja ronima ja jooksma nagu hullumeelne mööda valget teed, mis sirutus justkui madu üle rabade. Homme on liiga hilja.

Mary ootas, kuni kuulis tädimehe samme trepil. Ta kuulis, kuidas mees omaette pobises, ning tema kergenduseks pööras Joss kõrvale ja läks mööda teist koridori trepist vasakule. Kaugemal sulgus uks ja sugenes vaikus. Mary otsustas, et ei oota kauem. Kui ta veel ainsakski ööks selle katuse alla jääb, ütleb tema julgus üles ja ta on kadunud. Kadunud, hull ja murtud nagu tädi Patience. Mary tegi ukse lahti ja hiilis koridori. Ta läks kikivarvul trepiotsa. Mary jäi seisma ja kuulatas. Tema käsi oli käsipuul ning jalg esimesel astmel, kui ta teisest koridorist mingit heli kuulis. Keegi nuttis. Nutja ahmis hingates kramplikult õhku ning püüdis seda heli padjaga summutada. See oli tädi Patience. Mary ootas hetke, pööras siis tagasi ja läks uuesti oma tuppa, viskus voodisse ja pani silmad kinni. Millega ta tulevikus ka ei pea silmitsi seisma ja kui suurt hirmu ta ka ei tunne, ei lahku ta praegu Jamaica võõrastemajast. Ta peab tädi Patience’i juurde jääma. Teda on siin vaja. Võib-olla saab tädi Patience temalt tröösti, nad lepivad kokku ja kuidagi – plaanide tegemiseks oli Mary praegu liiga väsinud – saab temast tädi Patience’i kaitsja ning ta seisab tädi ja Joss Merlyni vahel. Seitseteist aastat oli tema ema üksinda elanud ja töötanud ning kogenud suuremaid raskusi, kui Mary arvatagi oskab. Tema poleks poolearulise mehe pärast ära jooksnud. Ta poleks kartnud maja, mis lehkas kurjusest, ükskõik kui üksildaselt see oma tuultest sasitud künkal ka ei seisnud – üksildane orientiir, mis trotsis inimesi ja tormi. Mary emal olnuks julgust vaenlastega võidelda. Jah, ja neist lõpuks jagu saada. Tema jaoks taandumist ei olnud.

Niisiis lebas Mary oma kõval voodil ja tema pea kihas mõtetest, sellal kui ta palus und; iga heli andis tema närvidele värske löögi, alustades hiire krabistamisest selja taga seinas ja lõpetades sildi kriiksumisega hoovis. Ta luges igavese öö minuteid ja tunde, ja kui maja taga põllul kires esimene kukk, ei lugenud ta neid enam, vaid ohkas ja jäi magama nagu surnu.