Читать книгу Jamaica võõrastemaja - Дафна дю Морье - Страница 7

Kui Mary ärkas, puhus läänest tugev tuul ja paistis lahja vesin epäike. Akna lõgin oli see, mis ta unest äratas, ja heleda päevavalguse ning taeva värvi järgi järeldas ta, et oli kaua maganud ja küllap kell on kaheksa läbi. Aknast välja vaadates ja pilku üle hoovi suunates nägi ta, et talli uks on lahti ja väljas poris on värsked kabjajäljed. Tohutu kergendustundega taipas ta, et küllap peremees on kodunt ära läinud ja nad on tädi Patience’iga kahekesi, olgu või üürikeseks ajaks.

Kiiruga pakkis Mary kohvri lahti, võttis välja paksu seeliku ja värvilise põlle ning rasked saapad, mida ta oli kandnud talus, ja kümne minuti pärast oli ta köögis ja pesi end selle taga nõudepesuruumis.

Tädi Patience tuli maja tagant kanaaedikust, põlles mõni värskelt munetud muna, mille ta kerge saladusliku naeratuse saatel lagedale tõi. „Ma mõtlesin, et sa tahaksid ühte muna hommikusöögiks,” ütles ta. „Nagu ma nägin, olid sa eile õhtul liiga väsinud, et kuigi palju süüa. Ja ma hoidsin sulle leiva peale panemiseks ivakese koort.” Sel hommikul oli tädi käitumine üsna normaalne ja hoolimata punetavatest silmalaugudest, mis kõnelesid murelikust ööst, pingutas ta ilmselgelt, et lõbus paista. Mary järeldas, et tädi läks liimist lahti nagu hirmunud laps ainult mehe juuresolekul, ja kui Joss oli ära, ilmutas ta niisama lapselikku unustamisvõimet ning võis leida rõõmu väikestest asjadest nagu Maryle hommikusöögi valmistamine ja talle muna keetmine.