Читать книгу Minu Gruusia - Dagmar Raudam - Страница 5

Selgub, et Tbilisis polegi niisama lihtne sobivat korterit leida ning et naised ei käi Gruusias üksi kõrtsis söömas.

Pärast arusaamist, et ministeerium on tõepoolest mu lähetuse Gruusiasse kinnitanud, olin elanud üles-alla lainetavas meeleolus õige mitmeid kuid. Rõõm uuest kogemusest kusagil, kus on kogu aeg soe (nii ma ekslikult arvasin), vaheldus kahtlustega. Ja neid oli oi kui palju.

Esiteks oli Gruusia paraku maa, kus ma polnud kunagi varem käinud. Olid vaid ähmased mälestused Armeeniareisist sügaval nõukogude ajal, mis kujutasid endast peamiselt pildikesi veidrast sudust, mille alla Jerevan oli mattunud, kuumast lavašist, mida tee ääres müüdi, ning kargest õhust mägedes. Seega puudus isegi ettekujutus, millega mõtteis mängida. Tuleb tunnistada, et fotod ja kirjeldused, mida Gruusia kohta internetist leidsin, ei olnud hiljem kogetuga põrmugi vastavuses.

Teiseks töö, mille varasem kogemus mul puudus, ning teadmine, et olengi esimene, kes neid ülesandeid seal maal meie esinduses täitma asub. Seega pole võimalust ka nõu küsida.

Kolmas ja peamine – tütar, kes elas küll selleks ajaks enamasti teisel pool maakera, kuid kelle koduskäimised olid mu elu peasündmusteks. Nüüd tuleb ta küll koju, aga mind ju seal pole. Kas me suudame oma elu nii korraldada, et koduskäimised ühte langevad?

Ja sõbrad? Kas me oleme sõbrad ka kauge maa tagant ja kui üksi üks inimene võõral maal ennast tunda võib? Tegelikult ajas asja segaseks veel teadmatus sellest, millest ma võiksin üleüldse puudust tundma hakata. Hingepõhjaski poleks arvanud, et Säästumarketist ja Coca-Cola Plazast.

Asja ei teinud sugugi paremaks minu kevadine eelvisiit Tbilisisse – seda väga mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu.

Romantiliselt meelestatuna valisin esimese reisi ajaks oma tulevasele ajutisele kodumaale aprilli lõpu, olles kindel, et mind ootavad ees õitemeres kevad ja soe päike. Ebaõnnena võtsin juba Eestist kaasa viiruse, mis lennureisi ajal endast märku andes tekitas tunde, justkui kestaks lend vähemalt niisama kaua kui New Yorki.

Tbilisi lennujaama elavaimad ajad langevad öötundidele, kell neli varahommikul kohale jõudes sattusin masside liikumise kõrghetke.

Piirivalvur uuris hoolega mu passi, kuid Eesti kodanikul pole Gruusiasse sissesõiduks viisat vaja ja seda jäi ta pisut umbusklikult pärast mitmeid järelepärimisi ka uskuma.

Minu probleem on see, et mu välimus ei vasta grusiini tavapärasele kujutlusele „Baltikumi tüdrukust”. Pigem arvavad nad, et kaasmaalane püüab neid lollitada. Sattusin autojuhti oodates kogu aeg meeste tähelepanu orbiiti, nad lähenesid midagi pobisedes ja mulle külge tonksates, aga kuna takso kõlab igas keeles peaaegu ühtviisi, siis oli mul selge, millega tegu. Taksojuhid nägid välja eranditult väga sünged ja kandsid musta nahktagi. Kuid... ei vuntse ega pannkoogikujulisi sonisid, nagu Nõukogude Liidu aegsetest filmidest meelde on jäänud – ajad on muutunud.

Sumeda kevadõhu asemel võtsid mind vastu jäine vihm ja kohutav tuul. Selliseks ilm kõigi kolme järgneva päeva jooksul paraku ka jäi. Ühesõnaga, olin saabudes puruhaige, hotellituba oli jääkülm ja kuuma teed ei oldud mulle vastuvõtust valmis pakkuma, kuna „baar on juba kinni”.

Hommikusöögil sain pidulikult sätendava laudlinaga kaetud laua taga nii teed kui lahustuvat kohvi (peaasi, et kuum jook!) ning vorsti- ja juustulõike. Taustaks kõlas venekeelne raadiojaam. Tundsin ennast viieteistkümne aasta tagusesse postsovjetlikku aega tagasi sattununa. Asja ei teinud paremaks ka üleni mistraga kaetud söögisaal ning kuri tädi, kes tahtis kogu aeg koristada. Ja kes ei lubanud kuuma teed numbrituppa viia. Otsustasin, et pean esimese asjana külastama apteeki ja kiiresti mingi ravikuuri tegema, muidu on kogu sõit täiesti asjatu.

Hotelli aknast paistsidki sobivalt üle tee nii valuutavahetuspunkt, apteek kui pisike toidupood – milline kokkusattumus ja õnn, mõtlesin. Tegelikkuses see oligi kooslus, mis Gruusia iseseisvuse algaastatel veel kenasti kõikjal käsikäes käis.

Hotellist väljunud, seisin nõutult tee ääres ja püüdsin aru saada, mitmerealine see tavalise kaherealise sõidutee laiune tänav siis õigupoolest on. Kui ma õigesti kokku lugesin, siis viierealine kindlasti. Kuna poekesed paistsid nii kutsuvalt kohe üle tee, vihm ja tuul olid jubedad, mina ise ilma salli ja mütsita ning pea otsas kumisemas ja palavik mühinal tõusmas, siis asusin otsustavalt teele. Viga! Üle tee ma sain, sest muidu ma neid ridu ei kirjutaks, aga šokk oli võimas. Seda kesklinna tänavalõiku väldin ma siiani. Tagasitulekuks leidsin hotellist mitmesaja meetri kaugusel ühe jalakäijate tunneli, valgustamata ja haisvat vett täis. Seda tunnelit väldin samuti siiani.

Lobby’s oli nüüdseks avatud baar, millest, arvasin, on lootust tuppa viimiseks kuuma vett saada – ostsin lisaks ravimitele ju ka teepaki. Sidruni ja õunad pillasin väikesele sõiduteele enne hotelli, kui vihma ja liiklust trotsides üle tee lippasin. Viljadega kotike kaotas põhja ning kõik see kaup leidis autorataste all oma lögase lõpu. Poodi tagasimineku peale ei tahtnud ma mõeldagi.

Baarmen tahtis väga ise mulle teed teha. Esialgu ma tõrkusin, sest mul oli paha olla ning baarmen ja kamp mehi, kes laisalt lobisedes lobby’s aega veetsid, suitsetasid hoogsalt, nii et õhk sinine. Leppisime lõpuks ikkagi kokku, et ühe tee joon tema baaris ja siis ta lubab mul numbrituppa kaasa võtta Coca-Cola klaasitäie kuuma vett. Tõotasin, et toon klaasi kindlasti ise talle tagasi, ja kinnitasin seda enne lifti minemist üle, kuna ta järgnes mulle, et veel kord selgitada, et ma pean klaasi tagasi tooma. See kõik tundus veider, liigselt kahtlustav ja mitte just eriti sõbralik.

Tunne võimendus veelgi, kui läksin õhtul üksinda hotelli all olevasse restorani, et süüa üks kuum supp. Nüüd vaatasid mind kahtlustavalt kõik laudades istuvad mehed, sest naised Gruusias ikkagi üksi kõrtsis ei käi, olgu või pealt neljakümnesed ja näljased. Samuti ei lähe nad üksi pargipingile jalga puhkama ja raamatukest lehitsema. Nii tõmbad endale ligi vanema tõrrehäälse põlevate silmadega mustas nahkjakis härrasmehe, kes sinuga kuldhammaste välkudes ainult gruusia keelt räägib ja kui sa ei vasta, siis nii kaua küünarnukiga togib, kuni sa lahkud.

Tbilisist ei jäänud mulle esimesel korral mingit muljet. Hall, täis poolikuid ehitisi ja tänavamüüjaid, kes pakkusid ainult suitsu ja sihvkasid. Kohutava liiklusega hoomamatu ja plaanitu linn imelike väikeste poekestega, kus müüakse segamini nii piima kui sokke ja – arvuta, kuidas tahad – mitte sugugi odavamate hindadega kui Eestis.

Hiljem selgus, et ma vanalinna ja peaprospektile ei jõudnudki, kuna hotellist anti mulle kaart, millega võib ehk vaid trips-traps-trulli mängida. Ja et tegelikult peitub selles näilises laokilolekus teatud harmoonia ja kordumatu võlu, millega on võimalik üsna kiiresti harjuda. Kuid pärast esimest reisi ei tundunud see mulle sugugi nõnda.

Tookordse sõidu eesmärk oli muuhulgas saada selgust võimalike rendipindade, nende hindade ja tingimuste kohta. Paari päeva jooksul tiirutasin päris korralikult ringi ja valisin hakkaja Natia^[1.] abil vähemalt midagi enda jaoks välja ning sain pisut infot ka tulevaste heade kolleegide jaoks.

Pilt oli väga segane. Isegi praegu ei suudaks ma enam kaardistada, kus me kõik lõpuks ära käisime. Kortereid oli igasuguseid, enamasti kenasti remonditud ja kohaliku kombe kohaselt alati kahe tualetiga. Probleeme tekitas aga keskkond, kus kena korter asus. Olgu kraanikausid või kullast, aga kui ühiskoridor on valgustamata, aknaklaasideta, kohutavalt räpane ja vaevu hingedel ripneva eesuksega, siis ei päästa ka rõdu, mis niikuinii vaatab vastasoleva tohutu ehitusjärgus oleva majakarbi poole. Vähemalt tol hetkel tundus, et kõik hooned asusid kusagil keset ehitusvälja, kesklinnast kilomeetrite kaugusel. Sinna viivad sõiduteed lõppesid sadu meetreid enne maja sissekäiku. Antud stiilist hoiavad nad uusehitiste puhul kinni siiani.

Samuti tegi ärevaks mõnede korterite pererahvas. Näiteks ühe sobiva asukoha ja hinnatasemega korteri puhul, mis asus suhteliselt saatkonna ning kesklinna lähedal – üks minu tingimusi oli võimalus maksimaalselt poole tunniga jala tööle jõuda. See korter oli umbselt täidetud tumeda antiikmööbliga, akende ees rippusid rasked tolmused sametkardinad ning perenaine oli varmalt valmis „kas või iga päev koristamas käima”.

Lõpuks langes minu valik korterile, mis täitis ka teist tingimust – et oleks võimalus kodus olles aega veeta kas rõdul, palkonil või aiakeses, olgu korter ise siis kui pisike tahes.

Esialgu tundus väljavalitud korteri ainus häiriv element olevat kööktoa laes rippuv nii umbes kahemeetrise läbimõõduga põdrasarvedest valmistatud hiigellühter. Selle all istudes ei saanud ma ennast sugugi turvaliselt tunda. Küsimuse peale, kas selle saaks mõne vähem pretensioonika vastu vahetada, kuulsin huvitava loo. Lühter olla pärast Vene revolutsiooni tsaar Nikolai enda jahimajast toodud (vaevalt et kingitusena), maja ülemine korrus ongi ehitatud ümber lühtri ja see väljub siit hoonest vaid koos katusega.

Olin sel hetkel juba kõigega nõus, sest kokkuvõttes oli valik kehvake ja ega hakkaja Natia väga mõistnudki, miks mulle polnud meeldinud tema pakutud justkui euroremondiga hiigelkorterid, mis mõnikord olid kogu üheksakorruselises majas üldse ainsad valmis eluasemed, sest ülejäänud hoones käis alles ehitus. See on seal siiani täitsa tavapärane praktika: müüakse korterikarp pooleliolevasse kõrgehitisse ning iga omanik kujundab boksi edaspidi ise – aknaraamid, rõdud ja piirded. Tulemus ajab lausa nutma.

Tagasiteel reisi üle mõtiskledes nägin oma valikus ka muid ärevaks tegevaid momente. Vahva pererahvas koosnes eranditult naistest – pereema, peretütar, vana tädi. Kui mina neid külastasin, olid kohal veel mõned vanemad prouad, kes olevat naabrid. Aga kes teab, äkki elasidki kõik allkorrusel. Pererahva korter oli muljetavaldav, täis valget antiiki, kaasa arvatud tiibklaver. Hubases köögis valge linaga kaetud laual oli koduvein, millest varajasest tunnist hoolimata oli juba mekitud, nagu lõbusate ja avalate prouade õhetavad põsed märku andsid. Kõik nad tunnistasid mu kohe oma tütreks ning pinnisid kiirelt välja mu perekonnaseisu, laste arvu ja muud nipetnäpet. Mida, täpselt enam ei mäleta, sest suhtlus oli niivõrd elav ja intensiivne. See oli tõsiselt muljetavaldav, nagu vana hea gruusia film. Kas ma aga suudan nii intensiivset suhtlust vastu pidada kolm aastat? Aiake, mis mu valiku puhul otsustavaks sai, ei ole siin ilmselgelt paik, kus ma sumedatel suveõhtutel raamatu seltsis unelen. Küllap kogu pere, sugulased ja naabrid on mulle seltsiks, tahan ma seda või ei.

Kuid kõik mu hirmud olid asjatud, sest olukord muutus täpselt viis päeva enne minu väljasõitu.

Otsustavaks asjaoluks sai ilmselt see, et mul ei olnud plaanis kolida uuele ajutisele kodumaale üksinda, vaid koos mulle väikest perekonda moodustava kirbutsirkusega, nimelt auväärses eas kassi ja koeraga.

1 Natia oli Eesti saatkonna sõber, tema kaudu oli ostetud saatkonna maja. Ta oli väga hakkaja, ilus, lahutatud noor ja kaasaegne gruusia naine. – Autori märkus. [ ↵ ]