Читать книгу Minu Gruusia - Dagmar Raudam - Страница 6

Saagem tuttavaks minu reisikaaslastega – Samuel ja Sassa.

Mõned päevad enne lõplikku väljasõitu helistan viisakalt pererahvale, et küsida, mida ma võiksin neile Eestist tuua. On neil ehk erisoove? Peretütar Vanda vastab ebalevalt, et rentimisest ei tule vist midagi välja. Nende vend, kes on küll edukas ärimees Venemaal, kuid kelle jaoks seal maal jõudu koguvad ksenofoobsed ilmingud talumatuks on muutunud, kavatseb oma perega Moskvast jäädavalt lahkuda. Tegelikult vastas see ilmselt ka tõele, kuid et mind ei teavitatud, ei tundunud asi päris korrektne. Rääkimata sellest, et paanika muutus minu viimasel Eestimaal veedetud nädalal mu valdavaks emotsiooniks.

Loomulikult kaeban kohe hakkajale Natiale, kes saab absoluutselt maruvihaseks ja kinnitab, et leiab mulle midagi muud. Mõne päeva pärast tulebki uudis, et ta on leidnud minu maitsele ja tingimustele vastava, mitte küll euroremonditud, aga aia ja terrassidega ning lisaks mingisuguse aatriumiga korteri vanemas eramajas, kus pererahvas elab allkorrusel. Ja mis peamine – väga eksklusiivses rajoonis Vakes, kus elavad enamasti kõik Tbilisi diplomaadid. Pealekauba odavamalt kui eelmine korter, sest pererahvas pidi võlgades siplema. Saatkonnast pisut kaugevõitu, aga küll lahenduse leiab.

Kuidas mul siis nüüd niimoodi veab? Pärast kõiki neid mööda ehitusplatse turnimisi kujutan vaimusilmas ette normaalselt sillutatud tänavaid ning rohelusse uppuvaid vaikseid villasid kenasti pügatud hekkide taga.

Siinkohal tutvustaksin heale lugejale meeleldi oma kassi ja koera. Neid ignoreerida ei oleks aus, kuna nad on kogu seikluse vapralt ja väärikalt kaasa teinud.

Sassa^[1.] on mu endise teatrikolleegi Ivo Uukkivi kassi poeg, võtsin ta 16 aastat tagasi tütrele seltsiliseks. Absoluutselt süsimust ja kolmsada kuuskümmend kraadi ümmarguste kollaste silmadega, alati veidi üllatunud ilmega, siidise paksu mutikasuka ja komakujulise sabaotsaga loom. Kuna ta on ilmselt siiami kassi segu, siis korralikku „näud” ta kuuldavale pole toonud, rohkem teeb ta nagu mingit kriginat. Parimatel aegadel oli ta kõva linnupüüdja – siis toodi saak hambus tuppa ja pandi minu voodi alla tallele, kuni korjuse hais juhtunust märku andis ning ma trofee öökimise saatel minema toimetasin.

Minu tütar aga sai Nõmme noortemajas kirjutatud uurimustöö eest vabariigis oma vanuseklassis esikoha. Teadustöö nimi oli „Sassa” ning see hõlmas muuhulgas loomseid katseid, mille indikaatoriteks oli näiteks, mitu paid Sassa järjest välja kannatab, milline on Sassa karva pikkus, kui ta vihaseks saab, ning – sealt teemat edasi arendades – mille peale ta vihaseks saab.

Samuel Johnny Depp III (valge J-tähe kujutisega rinnaesisel) on aga kaksteist aastat tagasi – pärast meie Kalamaja kodus aset leidnud järjestikuseid sissemurdmisi – tütrele koerte varjupaigast seltsiks võetud ülemõõduline bokseritaoline lahke loomuga loom. Samueli kardetakse Gruusia tänavatel hirmsasti, sest siin on moes tigedad koerad. Nüüdseks on ta poolpime (Sassaga kaklemise tulemus) ja praktiliselt täiskurt loom, kes oma puuete üle isegi jahmunud on. Aga endiselt valvab ta igal hommikul mu esimest liigutust, et teha ammu rutiinseks muutunud katse voodisse pugeda, mis tal vähemalt viimase üheteist ja poole aasta jooksul siiski õnnestunud ei ole.

Need kaks ilmutasid, ilmselt taibates, et nüüd peaks igaks juhuks kokku hoidma, teineteisega leppimise märke alles vahetult enne Gruusiasse sõitu. Koju tulles avastasin paarikese kenasti seljad vastamisi põrandal magamast. Ärgates oli mõlema ehmatus suur ja läks suuremaks kähmluseks.

Kes oleks arvanud, et loomad ikkagi nii kaua elavad!? Tütar, kelle seltsiliseks mõlemad võetud, on ammu kodunt läinud. Aga loomadele tundus vahepealne elu Gruusias vägagi meeldivat.

Eelkülastuse ajal Tbilisisse püüdsin ka välja uurida, mis tingimused peavad olema täidetud, et loomi sellesse riiki üldse sisse saaksin tuua. Tubli sekretäri Nata (mitte segamini ajada hakkaja Natiaga) telefonikõned mitmesugustesse ministeeriumidesse erilist tulemust ei andnud. Põhiline tulemus oli, et midagi ei ole vaja. See kõlas ikka väga kahtlaselt ja lõpuks saime vaid nii palju infot, et peame pöörduma teatud aadressil asuvasse põllumajandusministeeriumi allosakonda, kust võime saada vastavat informatsiooni ning võib-olla isegi mõne dokumendi.

Pärast pikemat tiirutamist saatkonna autojuhi Tazoga sisenesime mingisugusesse tagahoovi ja parkisime äärmiselt lagunenud nõukogudeaegse ühiselamu tüüpi maja ette, mis minu meelest ei saanud kuidagi olla sissepääs mitte mingisuguse ministeeriumi hoonesse. Kuid... me olime täpselt õiges kohas ja seespool valitses isegi mingit laadi kord, tuli dokumente näidata ning selgitusi anda, mis küsimustes soovime abi saada.

Tuba, kust abi lootsime leida, oli ülerahvastatud ja täissuitsetatud räämas kontoriruum, kus mõnel laual oli ka arvuti. Pika pinnimise peale sain paberilipaka, millele olid käsitsi kirjutatud pangaandmed – et kuhu tuleb maksta kolmkümmend GELi ehk gruusia lari. Ukse pealt hõigati mulle veel järele, et maksaksin igaks juhuks kuuskümmend GELi. Märkmik, kuhu olin plaaninud nimekirja teha, mis laadi vaktsiinid, passid ja kiibid siin riigis aktsepteeritavad on, jäigi tühjaks. Pangaülekande peale kulus mul teine tund, sest kogu pangasaali tellerid ja tagakambritest imbunud tegelinskid panid pead kokku ja arutasid, mida minu maksega teha, kuna ma soovisin, et pangadokument oleks mõistetav ka näiteks inglise keelt lugevale Läti piirivalvurile – lihtsalt igaks juhuks.

Igaks juhuks palusin veel kord ka tublit Natat, et ta organiseeriks mulle ükskõik mis ministeeriumist pabereid, mis lubaksid mul need kaks looma ajutiselt riiki tuua. Seda ta ka tegi ja uhkete kuldsete pealdiste ning vappidega kaetud kirjadega varustatult suundusin ma tagasi Tallinna.

Kuna Samuel ja tema kast on Tallinna–Riia lennuki jaoks liiga suured, alustame lennureisi Riiast, kuhu sõbrad Annika ja Rein meie killavoori oma mikrobussiga toovad.

Riias tõstan olukorraga leppinud Samueli koerte transpordikasti ja annan arsti näpunäidete järgi Sassale kuulekalt kasside unerohtu, millega vaesele loomale peaaegu et otsa peale teen.

Unerohust tohutut energiat saanuna kräunub Sassa terve lennuaja oma puuris jubeda häälega ja kraabib kohutava krigina saatel puuriust. Et sellest kõigest mitte närvišokki saada, võtan kiirelt ka ise (inimestele mõeldud) unerohtu, mis mu mõneks tunniks sellest lärmist välja lülitab. Siinkohal hilinenud vabandused oma tulevaste heade kolleegide ja nende pereliikmete ees, kes seda lärmi siiski taluma pidid.

Väljudes selgub, et Sassa on suutnud läbi kraapida ja närida oma puuri uksi kinni hoidvad hinged ning ma pean puuri kuidagi vastu kõhtu surudes ja pakke järel tarides leemendavana passikontrolli läbima.

Minu üllatuseks ei küsita kassi kohta mitte üht küsimust, dokumenti, kirja ega passi (EL loomapassid on mul loomulikult olemas koos kõigi vajalike märgetega EL kiipide ja vaktsiinide kohta) ega täida ma ka ühtki paberit. Muretsen väga Samueli pärast ja tean, et mida kiiremini ma toimetan, seda kiiremini ta oma hirmsast kastist pääseb. Niisiis ei hakka ma midagi õiendama ega loomapassidega vehkima, mis füüsiliselt ka võimatu oleks, pealegi arvan, et ju siis vormistatakse loomade riiki sisenemine ehk kuskil mujal. Siis kuulen aga oma rahustuseks (ta on elus!) äkki Samueli võimsat haukumist, mis üle kogu lennujaama kajab, ja sekka ka inimeste kiljumist. Alla pagasilindi juurde laskumisel avaneb mulle pilt metsikult ringi tormavast Samuelist, kes rõõmsalt kõigile saba liputab, haugub ja muidu suurest õnnest trallitab, tema eest kabuhirmus põgenevatest, alles äsja minu lennukaaslasteks olnud väärikatest inimestest ning abitust lennujaama töötajast, kes hõigub: „Visi dzaghlia?” ja „Kavo eta sabaka!” (Kelle koer see on?)

Dokumente ei taha jälle keegi vaadata. Alles tükk aega hiljem taipan, et ma smugeldasin loomad täiesti illegaalselt riiki sisse. Mul pole ühtki märget ega templikest. Passid, pangatšekid, kuldsete pealdistega ministeeriumikirjad? Kõik tühja. Tagasi sõites ei tee ma niiviisi ju enam mingisuguse valemiga selgeks, et nad on Euroopa Liidu... mh, mis asjad siis? Passidega kodanikud?

Autojuht Tazo ehmub kohutavalt, kui minu kirbutsirkust näeb, ja peaaegu keeldub meid peale võtmast. Sassa ei ole kade ka, vaid jõllitab Tazot kogu tee läbi lõgiseva puuriukse laienenud pupillide ja klaasistunud silmadega, püüdes teda aeg-ajalt oma ribadeks kraabitud küüntega krabada, ise samal ajal koioti moodi ulgudes.

Hiljem selgub, et Tazo oli just sel aastal mingil veidral moel väikese kassipoja käest marutõve saanud ja sunnitud mitmeid kuid olema ravimite peal, mis ei võimaldanud tilkagi alkoholi tarbida, ja kui naabri-bidzo’d (otsetõlkes poisikesed, kuid laiendatult kasutatakse seda sõna kõikide meessoost isikute kohta, vanusest hoolimata) tema teele satuvad, kuuldub ikka mõni mõnitav „mäu!”. Nii et autojuht Tazol on selja taga täitsa mokas suvi ja siis tulen veel mina oma musta keerubiga.

Ootan väga oma imeliste villade rajooni jõudmist. Tazo aga kikerdab imelikel auk augus kinni tänavatel, mis on nii järsu mäkketõusuga, et mul hakkab pea ringi käima. Ümberringi on kõrged tsementmüürid hiigelraudväravatega, millelt värv maha koorunud või mis on muidu roostes, vaheldumisi ehitusjärgus või siis varemetes (pimedas ei saa hästi aru, sest tänav on valgustamata) majadega. Lõpuks jõuame kusagile päris kõrgele, kuni järsk kaljusein vastu tuleb. Nüüd pöörab Tazo auto ümber ja me sõidame aeglustades allapoole tagasi.

Korraks tabab mu silm all orus tuledemeres linna.

Ja siis näen ma ühe hiigelmüüris asuva rohelise raudvärava ees väikest kogu, kes paistab kedagi ootavat. Kell on peaaegu viis hommikul, äkki oodataksegi mind?

Hapra kogu suured pruunid hirvesilmad lähevad pärani, kui ta näeb Samueli, kes rõõmsalt saba liputades autost välja tormab, pea kallaku suunas jalga tõstab ja siis tasakaalu kaotanuna iseenda otsa hunnikusse kukub (sest Samueli iseärasuseks on see, et tal on küll võimas kere nagu lõvil, aga pea on veelgi võimsam ja raskem). Siis tormab Samuel uut tuttavat tervitama ja jumal tänatud, et väärikas iga ei luba tal enam kallistamiseks üles hüpata, et tervituseks üks kiire näolimps üle anda.

Aga Irma, nii on ootaja nimi, on vapper ja tegelikult saavadki neist Samueliga suured sõbrad. Kuid sel hommikutunnil ei suuda Irma siiski hästi uskuda, et see ongi loom, kes tema majja järgmiseks kolmeks aastaks elama tuleb. Asi on selles, et temani jõudnud info järgi pidanuks saabuma üks SUUR kass ja VÄIKE koerake.

Astume kõik koos väravast sisse ning suundume imelikku, vähemalt kahekümne viie meetri pikkusesse tunnelisse, mida mõlemalt poolt ääristab kõrge võrkaed ja kus jalge all krõmpsuvad teokarbid. Vahetevahel libastun nälkja ja (või) küpsenud puuviljade peal ning korra riivab mind vist konn. Kuna valgustus puudub, siis olen isegi pisut hirmul ja väga tänulik oma tulevasele heale kolleegile Peetrile (kellest edaspidi kujuneb ka hea sõber), kes on mulle appi tulnud. Ja kes ei karda keda kuraditki, rääkimata Samuelist, ennast unerohust segi kamminud Sassast või pimedast tunnelist Gruusia öös.

Korter on hämar, sest igas uhkes laes rippuvas lühtris põleb vaid üks neljakümnevatine pirn. Tänan abistajaid, vabandan ette ja taha ning jään ekslema võõrastes hämarates ruumides, imelikult pulkjalgse kõnnaku ja pealuust välja tungivate silmadega kass ning elevil koer sabas sörkimas. Minu meelest oli juttu maksimaalselt kolmest toast, siin tundub aga uksi, ruume ja voodeid rohkem olevat. Äkki elab korteris veel keegi? Kuidas ma kogu aeg vannituppa satun, kuigi lähenen iga kord hoopis isesugusest suunast?

Jään esimesse tuppa seisma ja tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud kõrvulukustav tsikaadide saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Ja ma näen päikesetõusust leekivat silmapiiri.