Читать книгу Verest nõretav habe - Daniel Galera - Страница 4

Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu onu suri, ja ma tean teda vaid vanadelt fotodelt. Mingil arusaamatul põhjusel ütlesid mu vanemad, et külla minemiseks peab algatus tulema temalt, ja keeldusid mind sel ettekäändel Santa Catarina rannikule viimast. Mind aga huvitas, kes ta selline on, ja ma juhtusin mõnikord üsna tema elupaiga, Garopaba linna lähedale, aga alati läks nii, et jätsin küllamineku järgmiseks korraks. Noorena tundub ülejäänud elu igavikuna ja me eeldame, et aega jääb kõigeks. Uudis onu surmast jõudis minu isani hiljem, sest ta oli eraldunud mägimajakese üksindusse São Paulo osariigis ja üritas seal oma uut romaani lõpetada. Minu onu uppus, päästes Ferrugemi rannas kividelt vette kukkunud suvitajat ühel kohutavalt tugeva tagasitõmbega päeval, mil kolmemeetrised lained lõid vastu randa. Suvitaja klammerdus poi külge ja peagi aitasid teised vetelpäästjad ta välja. Onu surnukeha ei leitud kunagi. Garopabas peeti sümboolsed matused, millest me osa võtsime. Ema näitas mulle kohta, kus oli onu esimene korter tänaseks maha lammutatud majas. Tolleaegsetel fotodel seisab otse mere ääres kaljude kohal beež kahekorruseline katuseterrassiga maja. Ranna ääres ei olnud veel kõrghooneid ja see oli hea ujumiskoht. Tänaseks muinsuskaitse alla võetud vanalinna elanikud teenisid toona veel elatist kalapüügiga, hiljem aga asendus see turistlike lõbusõitude korraldamisega. Tutvusime onu lese, väga luitunud tätoveeringutega heledanahalise naisega ja kahe väikese lapse, poisi ja tüdrukuga, kes olid mõlemad pärinud oma ema sinised silmad. Need olid minu nõod. Matusel oli vähe rahvast. Mu ema tabas seletamatu nutuhoog ja hiljem vahtis ta pool tundi merd ja rääkis omaette või justkui vestles kellegagi. Oli ka teisi inimesi, kes vaatasid merele, justkui ootaksid midagi, ja mul oli veider tunne, et kõik mõtlesid onule, kuigi teda kirjeldati erakuna, keda keegi õieti ei tundnud, möödunud ajastu jäänukina. Mul tuli mõte filmida, mida inimesed tema kohta räägivad, ja vanemad lubasid mul paar päeva üksinda linnas veeta. Mitte keegi ei tundnud mu onu lähemalt, aga kõigil näis olevat midagi tema kohta öelda. Eelmise kümnendi algul oli ta avanud väikese stuudio, kus õpetas venitusharjutusi ja Pilatest. Enamik inimesi mäletab teda triatlonitreenerina ja paistab, et tema käe alt käis läbi pool tosinat osariigi ja Brasiilia tšempionit. Suvehooajal jättis ta talvised tegevused kõrvale, et töötada vetelpäästjana. Ta oli parim. Ta õpetas igal aastal vabatahtlikke välja. Õhtuti, pärast kaheteist tunni pikkust tööpäeva päästjana, pärast seda, kui ta oli tegelenud kuumarabanduse ja millimallikakõrvetuse ohvritega, kõndinud Lõuna-Brasiilia ränga päikese all, mida osoonikiht ei pehmenda, nähti teda kaugel merel üksi ujumas, trotsides tormist merd, paduvihmu ja öö äkilist saabumist. Ta oli üksildane mees, aga ühtäkki abiellus ta naisega, kes kurat teab kust välja ilmus, ja ehitas majakese ühele nõlvale Ambrósio mäe kandis. Igaüks, kes mu onu vanadest aegadest mäletab, mainib lombakat koera, kes ujus nagu delfiin ja läks temaga koos kaugele merele. Sellega lõpeb ka kõik, mida võiks nimetada faktideks. Ülejäänu moodustab kaleidoskoopilise pildi kuulujuttudest, legendidest ja värvikatest lugudest. Räägiti, et ta suutis kümme minutit hinge kinni hoides vee all olla. Et koer, kes temaga kaasas käis, oli surematu. Et ta olla kakluses paljaste kätega kümnele kohalikule korraga vastu hakanud ja neid võitnud. Et ta ujus öösiti rannast randa ja teda nähti siin või seal merest välja astumas. Et ta olla inimesi tapnud ning oli just seetõttu vaikne ja endassetõmbunud. Et ta osutas abi igaühele, kes seda temalt palus. Et ta oli neis randades alati elanud ja jääbki alatiseks elama. Rohkem kui paar inimest ei uskunud, et ta päriselt surnud on.