Читать книгу Verest nõretav habe - Daniel Galera - Страница 6

Ta näeb kartulinina, läikivat ja krobelist nagu bergamotikoor. Kummaliselt nooruslik suu peenete kortsudega kaetud lõua ja põskede vahel, veidi lõtv nahk. Aetud habe. Suured kõrvad veel suuremate, justkui iseenda raskusest välja venitatud kõrvanibudega. Lahja kohvi värvi iirised meelates rahulikes silmades. Kolm sügavat vagu otsmikul, horisontaalsed, täiuslikult paralleelsed ja üksteisest võrdsel kaugusel. Kollakad hambad. Paks hele juuksepahmak, mis langeb üheainsa lainena üle pea kukla taha. Ühe hingetõmbe jooksul laseb ta pilgu üle näo iga detaili ja ta võiks vanduda, et ei ole seda inimest elu sees näinud, aga ta teab, et see on tema isa, sest kedagi teist selles majas Viamãos ei ela ja tugitoolis istuva mehe paremal käel lamab, pea püsti, sinaka karvaga koer, kes on palju aastaid isa kaaslane olnud.

Ja kes see siin on?

Isa näol väreleb põgus naeratus, see on neil vana nali ja ta annab oma tavalise vastuse.

See, kes ikka.

Nüüd märkab ta isa riideid, tumehalle rätsepapükse ja pikkade üles keeratud varrukatega sinist särki, mis on kaenla alt ja ümara kõhu ümbert higist märg, sandaale, mis paistavad olevat vastu tahtmist jalga pandud, otsekui takistaks vaid kuumus teda nahkkingi kandmast, ning ta märkab ka pudelit Prantsuse konjakit ja revolvrit, mis lebavad lauakesel allalastava seljatoega tugitooli kõrval.

Istu siia, ütleb isa, osutades peaga valgest kunstnahast kahekohalisele diivanile.

On veebruari algus ja hoolimata sellest, mida termomeeter näitab, on Porto Alegres ja selle ümbruses tunde järgi üle neljakümne kraadi. Saabudes nägi ta, et kaks tuutupuud, mis maja ees vahti peavad, on paksult lehti täis ja piinlevad seisva õhu käes. Viimati, kui ta siin käis, oli veel kevad ning puude punased ja kollased ladvad värisesid külmas tuules. Ta möödus autoga viinamarjapõõsastest vasakul pool maja ja märkas palju väikseid kobaraid. Võis vaid ette kujutada, kuidas need pärast kuivi ja kuumi kuid suhkrut higistavad. Koht ei olnud paari kuuga üldse muutunud, see ei muutunud kunagi, tasane rohtu täis kasvanud ristkülik pinnastee ääres, unarusse jäänud jalkaplats, mida kunagi ei kasutatud, samal tänaval elava koera närvesööv haukumine, lahtine majauks.

Kus su auto on?

Müüsin maha.

Miks sul revolver laual on?

See on püstol.

Miks sul püstol laual on?

Mööduva mootorratta mürale kõlavad kaasa Bagre haugatused, kähedad nagu parandamatu suitsetaja rögin. Isa kortsutab kulmu. Ta ei kannata seda ülbet ja lärmakat elukat ning peab teda ainult vastutustundest. Sa võid maha jätta poja, venna, isa, kindlasti naise, on asjaolusid, mil kõik see on õigustatud, aga sul ei ole õigust jätta maha koera, kui oled tema eest juba mõnda aega hoolitsenud, ütles isa talle ükskord, kui ta oli veel laps ja elas kogu perega Ipanema majas, kus oli eri aegadel peetud kokku poolt tosinat koera. Koerad kaotavad inimestega koos elades alatiseks osa oma instinkte ega saa neid enam iial tagasi. Truu koer on sandistunud loom. See on kokkulepe, mida meie ei tohi rikkuda. Koer võib seda teha, ehkki seda juhtub harva. Aga inimesel seda õigust ei ole, ütles isa. Bagre kärisevat köha tuleb seega taluda. Ja seda nad kahekesi teevadki, isa ja Beta, vana austraalia lambakoer, kes lamab ta kõrval, imetlusväärne loom, intelligentne ja ettevaatlik, tugev ja jässakas nagu metssiga.

Kuidas elu läheb, poeg?

Ja see revolver? Püstol.

Sa paistad väsinud.

Ma olen suht väsinud, jah. Treenin Ironmaniks ühte tüüpi. Arsti. Tüüp on tugev. Suurepärane ujuja, hakkab ülejäänus ka järje peale saama. Tema jalgratas kaalub koos kummidega seitse kilo, selline maksab mingi viisteist tuhat dollarit. Tahab järgmisel aastal eksami teha ja täita maailmameistrivõistluste normi kolme aastaga või kiiremini. Ta saab hakkama. Ainult et ta on ilgelt tüütu kuju, pean kuidagi välja kannatama. Ma olen vähe maganud, aga asi on seda väärt, ta maksab mulle hästi. Annan ujumistunde ka edasi. Parandasin nüüd lõpuks oma autoromu ära. Nagu uus. Kulutasin kaks tonni. Ja möödunud kuul käisin rannas, olin nädala Antôniaga Santa Marta tuletorni kandis. Selle punapeaga. Ah, sa ei jõudnudki temaga tuttavaks saada. Nüüd on hilja, läksime seal tuletorni juures tülli. Ja ma arvan, et ongi kõik, paps. Kõik muu on nagu alati. Miks sul see püstol siin on?

Kuidas see punapea oli? Selle maitse oled sa minult pärinud.

Paps.

Ma ütlen pärastpoole, miks mul on laua peal püstol, sobib? Kurat küll, kas sa ei saa siis aru, et ma üritan enne natuke juttu puhuda?

Hästi.

Persse.

Hästi, vabandust.

Õltsi tahad?

Ainult, kui sina ka jood.

Joon.

Isa ajab oma kere mõningaste raskustega kipakast tugitoolist püsti. Nahk tema kätel ja kaelal punetab viimastel aastatel püsivalt, tekstuur nagu mõnel kanalisel. Kui nad nooremad olid, tagus isa alati koos vanema vennaga vutti ja käis pidevalt jõusaalis, kuni ta oli üle neljakümne, aga sellest ajast saati, täpselt samal ajal, kui noorem poeg hakkas mitme spordiala vastu üha suuremat huvi tundma, sai isast veendunud istuva eluviisi harrastaja. Ta oli alati söönud ja joonud nagu hobune, suitsetanud alates kuueteistkümnendast eluaastast sigarette ja sigareid, talle olid meeldinud kokaiin ja hallutsinogeenid, nii et nüüdseks nõudis oma kontide ringivedamine talt juba pingutust. Köögi poole minnes möödub ta koridoriseinast, kus ripub tosin reklaamipreemiat, klaasitud ja raamitud diplomid ning lihvitud metallplaadid, enamasti 1980-ndatest, tema reklaamikirjutaja karjääri tipust. Teises elutoa nurgas madala mahagonist nõudekapi peal on ka paar trofeed. Beta järgneb talle sel rännakul külmkapi poole. Koer paistab olevat sama vana kui peremees, liikuv tootemloom, kes järgneb talle vaiksel ja sujuval sammul. Isa raske tatsumine tema professionaalse glamuuri kauge meenutuse kõrval, truu loom ta kannul ja pühapäevase pärastlõuna mõttetus äratavad temas samavõrra seletamatu kui ka tuttava emotsiooni, tunde, mis teda vahetevahel valdab, kui ta näeb mõnd vaevatut, kes üritab otsusele jõuda või lahendada mõnd väikest probleemi, nagu sõltuks sellest terve elu mõtte kaardimajake. Ta näeb isa tema füüsiliste võimete rabedal piiril, seilamas allaandmisele ohtlikult lähedal. Külmkapi uks avaneb vaakumi plumpsuga, klaas kliriseb ja mõne hetke pärast on ta koos koeraga tagasi, naastes kärmemalt kui minnes.

See Santa Marta tuletorn on Laguna kandis, on ju?

On.

Nad keeravad oma pika kaelaga pudelitel korgid maha, gaas pääseb põlgliku visinaga välja, nad joovad ei millegi erilise terviseks.

Mul on kahju, et ma pole rohkem seal Santa Catarina rannikul käinud. Kõik käisid seitsmekümnendatel seal. Sinu ema käis, enne kui me tuttavaks saime. Mina hakkasin teda lõunasse viima, Uruguaysse ja nii. Need rannad seal tekitavad mus natuke õudust. Mu isa suri seal Laguna kandis, Imbitubas. Garopaba linnas.

Tal läheb natuke aega, enne kui ta aru saab, et jutt käib vanaisast, kes suri enne tema sündi.

Vanaisa? Sa ütlesid mulle alati, et sa ei tea, kuidas ta suri.

Mina ütlesin?

Mitu korda. Et sa ei tea, kus ja kuidas ta suri.

Hmm. Võib-olla. Eks ma vist ütlesin jah.

See pole siis tõsi?

Isa mõtleb, enne kui vastab. Ei paista sedamoodi, et ta tahaks aega võita, ta peab iseendaga aru, kaevab mälus või siis lihtsalt valib sõnu.

Ei, see ei ole tõsi. Ma tean, kus ta suri, ja ma tean enam-vähem, kuidas. See oli Garopabas. Sellepärast pole mulle kunagi meeldinud sealkandis käia.

Millal?

See oli kuuekümne üheksandal. Ta läks Taquara talust minema ... kuuekümne kuuendal. Ta jäi Garopabasse ilmselt umbes aasta hiljem pidama, elas seal mingi kaks aastat, umbes nii, kuni nad ta ära tapsid.

Ta laseb lühikese naerupahvaku nina ja suunurga kaudu välja. Isa vaatab talle otsa ja naeratab samuti.

Persse, isa. Kuidas nii, tapsid vanaisa?

Tead, sinu naeratus on täpselt vanaisa moodi.

Ei. Ma ei tea, milline naeratus tal oli. Ja ma ei tea ka, milline minu oma on. Mul ei püsi meeles.

Isa räägib, et tema ja vanaisa ei ole sarnased ainult naeratuse, vaid ka mitme füüsilise ja käitumusliku joone poolest. Et vanaisal oli sama nina, sirgem kui tal endal. Üsna lai nägu, silmad sügaval silmakoobastes. Sama nahavärv. Et vanaisa indiaani veri jättis isa vahele ja avaldus lapselapses. See sinu sportlik kehaehitus, ütleb isa, see tuli kindla peale vanaisalt. Ta oli sinust pikem, ta pidi olema meeter kaheksakümmend. Sel ajal ei teinud keegi sporti nii, nagu sina teed, aga selle järgi, kuidas ta puid lõhkus, hobuseid taltsutas ja maad haris, oleks ta tänastele triatleetidele küll ära teinud nagu nalja. See oli ka minu elu, kuni ma kahekümneseks sain, ära sa arva, et ma ei tea, millest ma räägin. Ma töötasin maal isaga koos, kui ma noor olin, ja tema jõud jättis mulle sügava mulje. Ükskord läksime kadunud lammast otsima ja leidsime ta haigena tara äärest, peaaegu juba naabri krundil. See oli majast umbes kolme kilomeetri kaugusel. Mina juba mõtlesin, et kuidas me saaks auto tuua, et ta ära viia, ja arvasin, et isa käsib mul hobusega koju minna, aga tema viskas eluka selga, õlgadele, nii et lammas otsekui hoidis ta kaela ümbert kinni, ja hakkas kõndima. Selline lammas kaalub mingi nelikümmend, viiskümmend kilo ja sa ju mäletad, milline see kant oli, kus me elasime, ainult künkad ja kivid, palju kive. Mina olin seal kõige oma seitsmeteist eluaastaga ja tahtsin ka natuke lammast vedada, tahtsin aidata, aga isa ütles ei, nüüd ta on siin paigal, kui ma ta maha võtan ja uuesti selga panen, väsitab see isegi rohkem, kõnnime edasi, tähtis on liikvel püsida. Ega ma poleks kindla peale suutnud seda elukat üle ühe-kahe minuti hoida ka. Piitsavars pole ma kunagi olnud, aga sina ja tema olete teist sorti. Ja temperamendilt olete ka ühesugused. Su vanaisa oli ka selline vaikne nagu sina. Tasane ja korralik. Ta ei olnud mingi latatara, rääkis ainult siis, kui tarvis, ja need, kes liiga palju jahvatasid, ajasid teda närvi. Aga sarnasus siin ka lõppeb. Sina oled leebe ja viisakas. Su vanaisal ei olnud kannatust. Tuline vanamees oli. Ta oli tuntud selle poolest, et tõmbas kohe noa välja, kui midagi oli. Mees läks peole kaklema. Ja tänapäevani ei saa ma aru, kuidas ta neisse kaklustesse sattus, sest ta jõi vähe, ei suitsetanud, ei mänginud raha peale ega mehkeldanud naistega. Su vanaema käis peaaegu alati temaga koos väljas ja, naljakas küll, tundub, et teda ei häirinud mehe vägivaldsus. Talle meeldis kuulata, kuidas vanaisa mängib. Ta oli ju kitarrist ja puha. Ükskord ütles su vanaema mulle, et ta on selline, nagu ta on, sest tal on kunstniku hing, aga ta on valinud endale vale elu. Et ta oleks pidanud sõitma mööda maailma ringi ja muusikat mängima ja laskma valla oma filosoofilised tunded – ta kasutas just seda väljendit, ma mäletan selgelt – selle asemel, et hakata maatööd tegema ja temaga abielluda, aga et ta lasi sel teel rohtuda, kui ta oli väga noor, ja pärast oli juba hilja, sest ta oli väga rangete põhimõtetega mees ja tagasipöördumine oleks käinud tema põhimõtete vastu. Vanaema jaoks selgitas see tema keevalisust ja minu arust on see loogiline, ehkki ma ei ole oma isa kunagi nii põhjalikult tundnud, et selles kindel olla. Tean ainult seda, et ta jagas hoope küll palja käega, küll kepiga vasemale ja paremale.

Kas ta tappis kellegi?

Minu teada mitte. Noa väljatõmbamine tähendas väga harva pussitamist. Ta tegi seda rohkem tähelepanu pärast, arvan ma. Ma ei mäleta ka, et ta oleks vigastatult koju tulnud. Ainult siis, kui ta kuuli sai.

Kuuli?

Ta sai kuuli kätte. Seda ma olen sulle rääkinud.

Tõsi. Ta jäi sõrmedest ilma, eks.

Ühes sellises kakluses sai ta ühe tüübi haardesse ja too tulistas, et teda hirmutada, ja riivas isa kätt. Ta kaotas tüki kahest sõrmest, väikesest ja sellest järgmisest. Vasakul käel, mida on kitarri mängides vaja. Paar nädalat hiljem võttis ta kitarri uuesti kätte ja natukese aja pärast mängis nagu vanasti või pareminigi. Oli neid, kes väitsid, et ta mängis paremini kui varem. Ma ei oska öelda. Ta arendas välja hullumeelse sõrmitsemisviisi, et mängida oma milonga’sid ja gauderiada’sid. Ma arvan, et neist kahest sõrmest ei tunta eriti puudust. Kes teab. Tema igatahes ei tundnud sugugi. Mis talle lõpu peale tegi, oli see, kui su vanaema kõhukelmepõletikku suri. Ma olin kaheksateistaastane. Elu ei olnud enam kunagi sama, ei minu ega tema jaoks.

Isa teeb pausi ja joob lonksu õlut.

Te läksite talust minema, kui vanaema suri?

Ei, elasime natuke aega veel seal. Mingi kaks aastat. Aga kõik hakkas imelikuks minema. Su vanaisa oli vanaemasse väga kiindunud. Ta oli kõige truum mees, keda ma tean. Kui ta just väga diskreetne polnud, ehk oli tal saladusi ... aga see on võimatu, sellises kohas, väikelinnas, kus kõik üksteist tunnevad. Terve naistekari oli su vanaisasse armunud. Selline vägev mees, julge, mängib kitarri. Ma tean, sest ma käisin pidudel ja nägin, kuidas nii vallalised kui abielus naised end talle külge kleepisid. Ema rääkis sellest oma sõbrannadega ka. Ta oleks võinud olla oma kandi kõige kõvem naistemees, aga ta oli hullumeelselt truu. Hulgaliselt vastutulelikke blondiinikesi, seiklushimulisi abielunaisi. Ma ise kasutasin juhust.

Ja isa õiendas minuga. Ütles, et ma olen nagu mudas püherdav siga. Oled sa näinud mudas püherdavat siga? Täpselt nii õnn välja näebki. Aga sinu vanaisa moraal püsis ühel põhilisel, peaaegu maniakaalsel veendumusel, nimelt et mees peab leidma armastava naise ja tema eest elu lõpuni hoolitsema. Ta riidles minuga sellepärast palju. Ja ma isegi imetlesin seda temas, kuni ema veel elas, aga kui ta suri, jätkas isa seda absurdset truuduseliini, millel polnud enam otstarvet. See ei olnud ka päris lein, sest ei läinud kaua aega, kuni ta hakkas jälle pidutsema, grilliõhtuid käima tõmbama, kitarri mängima ja kaklema. Ta hakkas ka rohkem jooma. Naistekari lendas peale nagu kärbsed lihale ja veidi aja pärast kaotas ta valvsuse ühe ja teise suhtes, aga üldiselt jäi ta salapäraselt karskeks. Selles oli midagi, mida ma ei mõistnud ja kunagi ei mõista. Ja me hakkasime üksteisest kaugenema, mina ja tema. Mitte ainult sellepärast muidugi, kuigi ka meie arusaamad naistega ümberkäimise kohta põhjustasid tülisid. Aga me hakkasime kaklema.

Ja siis sa tulidki Porto Alegresse?

Jah. Tulin kuuekümne viiendal. Ma olin äsja kahekümneseks saanud.

Aga mille pärast te vanaisaga kaklesite? Räägi välja.

Hästi ... ma ei oskagi täpselt seletada. Aga põhiline oli see, et ta pidas mind hulguseks ja naistemeheks. Et mina ei taha elult midagi ja mul ei ole vähimatki huvi talukoha, töö või ükskõik milliste moraalsete või religioossete tavade vastu. Milles tal oli täielik õigus, ehkki ta liialdas oma arusaamades. Ma arvan, et ühel hetkel lõi tal kopa ette ja ta ei viitsinud enam mulle loengut pidada. Ma ei olnud enam selline lootusetu juhtum, aga su vanaisa ... no igatahes. Jõudis kätte päev, mil ma sain tunda tema kuulsat keevaverelisust. Ja tulemus oli see, et ta saatis mu Porto Alegresse.

Ta lõi sind?

Isa ei vasta.

Olgu, unusta ära.

Ütleme nii, et vahetasime mõned hoobid. Ah, persse. Keda see praeguses asjade seisus ikka enam huvitab. Jah, ta andis mulle peksa. Ma ei lasku üksikasjadesse. Ja järgmisel päeval vabandas, aga teatas, et saadab mu Porto Alegresse, sest nii on mulle parem. Ma tundsin paarist käigust veidi Porto Alegret ja teadsin otsekohe, et tal on õigus. Ma tundsin end siin esimesest päevast peale hästi. Käisin kutsekoolis. Pooleteise aasta pärast avasin Azenhas disainibüroo. Kolme aasta pärast teenisin juba päris hästi amortisaatorite, küpsiste ja korterite reklaame kirjutades. „Sa ei teadnud, et elu võib nii ilus olla.”

Ta naeris.

„Ära mine närvi, leidub valget värvi.” ... Ja veel hullemad.

Jah. Aga vanaisa tapeti.

Just. Siit edasi on lugu üsna udune ja suurema osa sellest kuulsin ma teiste käest. Ma ei tea täpselt, mis juhtus, ja võib-olla ei olnudki selle taga midagi erilist, aga umbes aasta pärast minu linnatulekut läks su vanaisa maalt ära. Ma sain sellest teada ainult sellepärast, et ta helistas mulle. Kaugekõne. Ta oli Argentinas. Kusagil pärapõrgus, mul pole koha nimi meeles. Ta ütles, et plaanib ainult natuke reisida, aga kõne lõpus andis mõista, et ta läks päriseks ära, et ta annab aeg-ajalt endast märku ja et ma ei peaks muretsema. Ma ei muretsenudki. Mitte eriti. Mäletan oma mõtet, et miski poleks kohasem kui see, kui ta sureks mingis urkas noavõitluses nagu see tegelane Borgese jutus „Lõuna”. See oleks traagiline, aga kohane. Igatahes. Samuti mõtlesin ma, et kindlasti on mängus ka naine, ma arvasin, et tõenäosus on 99 protsenti, alati on seda tüüpi lugudes üks naine, ja kui nii on, siis see oleks hea. Järgmise aasta jooksul helistas ta mulle ainult kolm korda, kui ma õigesti mäletan. Ühel korral oli ta Uruguaianas. Teine kord mingis linnakeses Paranás. Siis kadus ta umbes pooleks aastaks ja kui ta uuesti helistas, oli ta Santa Catarina linnakeses nimega Garopaba. Ja kuigi ma ei mäleta täpselt, mis selles kõnes öeldud sai, mäletan tunnet, et midagi temas on muutunud. Midagi nooruslikku oli ta hääletoonis ja osa juttu jäi üsna arusaamatuks. Koha kirjeldus oli vastuoluline. Mäletan vaid üht detaili, ta rääkis midagi kõrvitsatest ja haikaladest. Mõtlesin, et vana on lolliks läinud või, mis veel uskumatum, käib hipidega läbi ja on mingit teed tarvitades oma kupli täitsa segamini keeranud. Aga tegelikult rääkis ta seda, et oli näinud kalureid keedetud kõrvitsa abil haisid püüdmas. Haid sõid vette visatud kõrvitsa ära, see sodi kääris ja paisus kõhus, kuni plahvatas. Ja mina ütlesin, aa, muidugi isa, äge, hoia ennast ja tema ütles tšau ja lõpetas kõne.

Kurat.

Ja rohkem ei helistanud. Ja mina hakkasin muretsema. Paar kuud hiljem, kui ma ei olnud tast midagi kuulnud, võtsin ühel nädalavahetusel motika, viiekümnekuubikulise Suzuki, mis mul tollal oli, ja läksin Garopabasse. Kaheksa tundi sõitu BR-101 peal, vastutuult. Me räägime aastast 1967. Garopabasse pääses mööda kahekümne kilomeetri pikkust katteta teed, kohati oli ainult liiv, ja teel nägid poolt tosinat talukökatsit ja ainult mägesid ja metsi. Inimesed, kui sul oli õnne mõnda neist kohata, kõndisid paljajalu ja iga motika või veoka kohta oli viis härjarakendit. Linnas ei paistnud olevat rohkem kui tuhat elanikku ja randa jõudes ei olnud tsivilisatsioonist näha muud kui üht väga valget kirikut mäenõlval ja kalurite paadikuure ning paate. Keskus oli vaalapüügijaama ümber ja ehkki mina neid ei näinud, püüti seal tollal veel vaalu. Parajasti hakati linnakese esimesi tänavaid sillutama ja uus keskväljak oli just valmis saanud. Asula ümber oli väikesi maju ja talukohti ja ühes sellises kohtasin ma ka sinu vanaisa, kui olin ta järele siit-sealt pärinud. Ah, Gaudério, ütles mulle üks kohalik. Nii läksingi siis Gaudériot otsima ja avastasin, et sinu vanaisa on rannast umbes viiesaja meetri kaugusele loonud oma kunagise talukoha miniatuurse mudeli. Tal oli vana hobune, terve hunnik kanu ja viljaaed, mis täitis suurema osa krundist. Ta teenis veidi teistele juhutöid tehes ja sai kaluritega hästi läbi. Ta kogus ka buutiapalmi lehti, mida kasutatakse madratsite tegemisel. Ta kuivatas lehed päikese käes ja müüs need heinapallide tegijatele. Ta magas kalurihüttides, kuni leidis endale maja. Ma ei suutnud kujutleda, et isa võiks magada võrkkiiges, eriti veel kalurihütis, lained kõrva ääres mühisemas. Aga see polnud veel midagi võrreldes veealuse kalapüügiga. Kohalikud püüdsid hiidahvenat, kaheksajalga ja ei tea veel mida, sukeldudes kivide pealt, ja isegi Rio de Janeirost ja São Paulost tulid inimesed juba tollal seda tüüpi kalapüügi pärast kohale. Su vanaisa jutustas, et ühel päeval läks ta ühe taolise grupiga paadile ja talle laenati toruga, snorkeliga, prillid, lestad ja harpuun, ta sukeldus ega tulnudki enam pinnale. Üks mees São Paulost kohkus ära ja hüppas vette, et merepõhjast isa surnukeha otsida, ja leidis ta sealt alt, korallriffide juurest, täpselt sel hetkel, kui isa torkas harpuuni vasikasuurusesse hiidahvenasse. Ja nii avastati, et Gaudério oli hinge kinnihoidmise meister. Ta oskas ujuda, ta ujus vähima vaevata üle kiire vooluga jõe, aga oma kopsumahust ei olnud tal aimugi. Sa oleksid pidanud oma vanaisa neil aastail nägema. Kuuekümne seitsmendal oli ta kas nelikümmend viis või kuus või seitse aastat vana, mul on sassis, aga umbes nii, ja tema tervis oli lihtsalt uskumatu. Ta ei olnud kunagi suitsetanud, sigari peale krimpsutas nina, ja tal oli segaverelise hobuse kehaehitus. Tugev oli ta alati olnud, aga ta oli kõhnemaks jäänud ja kuigi vananemise märgid olid kõik kohal, kortsud, hõrenevad hallid juuksed, maatöö jäljed, oleks piisanud vähesest välisest lihvist, et ta oleks välja näinud nagu karastatud sportlane. Massiivne lai rind. Paar nädalat enne minu kohalejõudmist oli üks umbes temavanune sukelduja, vististi Santa Catarina osariigi sõjaväelane, surnud kopsuembooliasse, kui proovis mu isa sukeldumisrekordit järele teha. Ma võin nüüd eksida, tükk aega on sellest möödas, kui ma seda kuulsin, aga jutt käis neljast või viiest minutist vee all.

Ja miks nad ta ära tapsid?

Küll ma jõuan sinna. Rahu-rahu, eks. Ma pean enne konteksti looma. Sest see on hea lugu, on ju? On küll hea. Sa oleksid pidanud teda neil päevil nägema. Ei ole just tavaline, et üks inimene oma keskkonnast välja astub ja satub nii teistsugusesse kohta ja nii hästi kohaneb.

Sul pole siin mõnda vanaisa fotot? Sa ükskord näitasid mulle.

Hmm. Ma ei tea, kas see on alles. Kas on? On. Mul tuli meelde, kus see on. Tahad näha?

Tahan. Loomulikult ei mäleta ma ta nägu. Oleks hea, kui ma saaksin fotot vaadata, kuni sa ülejäänud lugu jutustad.

Isa tõuseb, õllepudel käes, kaob mõneks hetkeks tuppa ja tuleb tagasi, käes sakilise servaga foto. Mustvalge pilt kujutab lambanahaga kaetud pingikesel köögilaua ääres istuvat habemesse kasvanud meest, kes hakkab parajasti kõrrega matenõud suu juurde tõstma ja heidab kõrvalpilgu kaamera poole, pahurana, et teda pildistatakse. Tal on jalas nahksaapad ja alt kitsad bombacha-püksid ning seljas linane ruuduline pluus. Seinal on toidupoest pärit Suhkrupea mäge kujutav kalender ja valgus tuleb ülalt lükandakendest, mis on osaliselt kaadrist väljas. Foto taha ei ole midagi kirjutatud.

Ta tõuseb ja läheb vetsu. Ta võrdleb fotolt paistvat nägu oma näoga ja tunneb külmavärinaid. Ninast ülespoole on fotolt vastu vaatav nägu veidi tumedam ja vanem koopia sellest, mida ta näeb peeglis. Ainus märkimisväärne erinevus on vanaisa habe, ja sellest hoolimata on tunne, nagu vaataks ta iseenda fotot.

Ma tahaksin seda fotot endale, ütleb ta uuesti diivanile vajudes.

Isa noogutab.

Ma käisin su vanaisal Garopabas uuesti külas ja see jäi ka viimaseks korraks. Oli juunikuu, parajasti peeti laata, mis on sealkandis suur pidustus. Kontserdid ja tantsuetendused, rahvas õgib end meriärnadest oimetuks ja nii edasi. Ühel õhtul ronis lavale üks Uruguaiana rahvalaulik, nii kahekümneviiene suurt kasvu nooruk ja su vanaisa tõmbas kohe nina viltu. Ta ütles, et teab seda tüüpi, on teda näinud Uruguay piiri kandis kitarri mängimas ja et ta on nõme. Mul on meeles, et mulle ta meeldis, ta tõmbas jõuliselt akorde, laulis sügavmõttelisel ilmel ja lugude vahele rääkis päheõpitud anekdoote. Isa pidas teda klouniks, kes valdab küll hästi tehnikat, aga kel pole tunnetust. See olekski võinud nii jääda, aga pärast kontserti, kui laulja putka juures klaasikest võttis, arvas üks tüüp seal, et oleks hea mõte neid kahte tutvustada, kui nad juba mõlemad gautšod on ja bombacha-pükse kannavad. Ta tiris laulja kättpidi isa juurde ja nad tegid näo, et ei tunne teineteist ära. Pärast sain teada, et küsimus oli märksa enamas kui muusikamaitses, aga nad teesklesid algusest peale, et nad on võõrad, austusest tüübi vastu, kes oli nii elevil, et sai neid tutvustada. Aga see kutt tegi sellise lolluse, et küsis isalt otse, kuidas talle muusika meeldis, ja isa oli seda tüüpi, et kui küsid, siis saad vastuse ka. Tema aus arvamus ajas laulja marru. Nad läksid vaidlema ja isa käskis tal näo ära pöörata, sest tema hingeõhk haiseb nagu surnud pamparebase tagumik. Mitu inimest kuulis ja hakkas naerma. Uruguaiana indiaanlane ilmselgelt vihastas ja edasi ei olnud palju vaja, et isa noa välja tõmbaks. Laulja läks minema ja tüli lõppes, aga värk on selles, et ma mäletan ümbritsevate inimeste reaktsiooni. See ei olnud ainult uudishimu kakluse vastu, nad vaatasid su vanaisa kõrvalt, sosistasid ja raputasid pead. Ma sain aru, et minu kahe külaskäigu vahel oli temast saanud halva kuulsusega vend. Tähendab, mitte kellelegi ei meeldi, et läheduses on üks jämedakoeline gautšo, kes arvab, et on äge iga lolluse peale noaga vehkida. Ma ütlesin, et ta lõpetaks ära, aga sinu vanaisa jaoks oli see tühine vahejuhtum, ta ei saanud isegi enda rumalusest aru. Rahvas siin kardab sind, ütlesin ma talle, see ei ole hea, sul tuleb veel jama. Ma läksin ära ja ei kuulnud mõnda aega isast midagi. Olin sel ajal Porto Alegres üsna hõivatud, töötasin palju ja just sel ajal hakkasin ka su emaga kurameerima, me käisime neli aastat ja ta jättis mu kolm korda maha, enne kui me abiellusime, aga igatahes mõnda aega ma isal külas ei käinud ja mitu kuud hiljem helistas mulle Laguna politseiülem ja ütles, et ta on tapetud. Ühes kohalikus rahvamajas oli pühapäevane tantsupidu, selline, kus käib kogu linn. Peo tipphetkel kustub tuli ära. Kui minut hiljem tuli jälle põlema läheb, on üks kümnete ja kümnete noahaavadega gautšo keset saali vereloigus pikali. Nad kõik tapsid ta ehk siis mitte keegi ei tapnud teda. Linn tappis ta. Nii ütles mulle politseiülem. Kõik olid seal, terved perekonnad, ilmselt isegi pastor.

Tuli kustutati ära, keegi ei näinud midagi. Inimesed ei kartnud su vanaisa. Nad vihkasid teda.

Nad joovad veel lonksu õlut. Isa tühjendab pudeli ja vaatab pojale viltuse naeratusega otsa.

Ainult et ma ei usu seda lugu.

Eh, miks siis?

Sest surnukeha ei olnud.

Aga kas ta ei olnud siis seal, pussitatud ja puha?

Seda nad mulle rääkisid. Aga ma ei näinud surnukeha kunagi. Kui see politseinik mulle helistas, oli asi juba enam-vähem lõpetatud. Nad väitsid, et minu leidmine võttis nädalaid aega. Nad ajasid Taquara kaudu jälgi, keegi Garopabas teadis, et ta on sealt pärit, leidsid kellegi, kes tundis isa kirjelduse ära ja teadis minu nime. Kui nad mulle helistasid, oli ta juba maha maetud.

Kuhu?

Sinnasamma Garopabasse. Linnakese pisikesse surnuaeda. Tagumises otsas on üks ilma kirjadeta kivi.

Sa läksid kohale?

Läksin, nägin hauakivi ja tegelesin Lagunas bürokraatliku poolega. Kõik oli väga veider. Mul oli väga tugev tunne, et see seal augus ei ole tema. Haua ümber oli tihe võsa. Ma mäletan oma mõtet, et persse küll, seda siin ei kaevatud mingi kuradi nipiga üle-eelmisel nädalal. Ma ei leidnud kedagi, kes lugu kinnitaks. Nagu seda polekski juhtunud. Lugu kuriteost oli iseenesest usutav, inimeste vaikimine oli arusaadav, aga viis, kuidas ma sellest kuulsin, politseiülema loba, see kohutav nimeta hauakivi ... ma ei ole tänase päevani päris veendunud. Aga lõppude lõpuks, juhtus su vanaisaga, mis juhtus, eks see pidigi nii minema. Enamikul juhtudel lähevad inimesed endale ette nähtud surma. Sinu vanaisa leidis oma.

Sa ei mõelnud kunagi hauda lahti kaevata? See peab ju kuidagi võimalik olema.

Isa vaatab häiritult eemale. Ta ohkab.

Kuula. Ma ei ole seda lugu mitte kunagi kellelegi rääkinud. Su ema ei tea sellest midagi. Kui sa küsid, ütleb ta, et su vanaisa kadus ära, sest nii ma talle ütlesin. Minu jaoks ta ju kaduski. Jätsin asja sinnapaika. Ma ei ole sellest kunagi enam mõelnud. Kui see on sinu arust kohutav, siis see on sinu mure. Mis seisus ma selles vanuses olin, elu, mida ma elasin ... seda oleks raske sulle praegu selgitada.

Minu arust see ei ole kohutav. Rahu.

Isa niheleb tugitoolis. Beta tõuseb ja tõstab hetke ajel esikäpad peremehe jala peale, kes haarab tal koonust kinni ja hoiab seda, justkui paneks talle suukorvi, langetab siis pea, et koerale otse silma vaadata. Kui ta koera lahti laseb, heidab too uuesti tugitooli kõrvale lamama. See on väike killuke neist paljudest võõrale arusaamatutest rituaalidest, mis isa ja tema looma suhet iseloomustavad.

Ja miks sa mulle seda praegu jutustad?

Sa ei ole seda Borgese juttu, mida ma enne mainisin, lugenud, ega ju?

Ei.

„Lõuna”.

Ei, ma ei ole Borgest üldse lugenud.

Selge, sa ei loe ju sittagi.

Isa. Püstol.

Hästi.

Isa teeb konjakipudeli lahti, täidab väikese klaasi ja joob korraga ära. Pojale ta ei paku. Ta võtab püstoli ja uurib seda hetke. Ta vajutab mehhanismile, mis laseb salve käepidemest välja, ja paneb selle kohe tagasi, justkui tahaks ainult näidata, et relv ei ole laetud. Üksainus higipiisk jookseb mööda tema laupa alla, juhtides tähelepanu tõsiasjale, et ta ei higista enam üle kogu keha. Minut varem leemendas ta higist. Ta paneb püstoli vööle ja vaatab pojale otsa.

Ma tapan ennast homme ära.

Ta mõtleb hea tükk aga kuuldu üle järele, kuulatades oma katkendlikke hingetõmbeid, mis väljuvad sõõrmetest lühikeste pahvakutena. Tohutu väsimus langeb järsku ta õlgadele. Ta paneb vanaisa foto taskusse, kuivatab käed lühikeste pükste sisse, tõuseb ja kõnnib välisukse poole.

Tule tagasi.

Milleks? Mis sa tahad, et ma teeks, kui olen sellist sitta kuulnud? On kaks varianti, kas sa räägid tõsiselt ja tahad, et ma sind ümber veenaks, mis oleks kõige hullem seatemp, mis sa mulle elu sees teinud oled, või sa teed lolli nalja, mis oleks nii idiootlik, et ma eelistaks seda mitte teada saada. Tšau.

Tule tagasi, kurat küll.

Ta jääb ukse juurde seisma ja vaatab tagasi, nukrat põrandat, mille roosakad saviplaadid on vuugivahedega eraldatud, lopsakat sõnajalga, mis üritab konksuga lakke kinnitatud kitsaste kettide otsas rippuvast lillepotist pääseda, elutoa igavikulist atmosfääri, mida täidab nähtamatu koostise ning magusa ja imelikult robustse lõhnaga sigarisuits.

Ma ei tee nalja ja ma ei taha, et sa mind ümber veenaks. Ma annan sulle teada millestki, mis varsti juhtub.

Midagi ei juhtu.

Saa nüüd aru. Midagi pole teha. Ma tegin otsuse paar nädalat tagasi täieliku selguse hetkel. Ma olen väsinud. Mul on siiber. Ma arvan, et see algas hemorroidiopist. Kui ma viimati arsti juures käisin, uuris ta mu analüüse ja vaatas mind surnumatja näoga, nagu oleks ta kogu inimkonnas pettunud. Mulle jäi mulje, et ta loobub minu kaasusest, nagu oleks ta advokaat. Ja tal on õigus. Ma hakkan haigeks jääma ja mul pole selleks jaksu. Ma ei tunne enam õlle maiku, sigarid ajavad südame pahaks ja ma ei suuda maha jätta, mul pole tahtmist isegi Viagrat võtta, et keppida, mul pole selle järele isegi igatsust. Elu on liiga pikk ja mul pole selleks kannatust. Kui oled elanud nagu mina, siis on kuuekümnendast edasi elamine puhta kangekaelsus. Ma austan neid, kes seda suudavad, aga mina ei viitsi. Ma olin õnnelik veel umbes kaks aastat tagasi ja nüüd ma tahan ära minna. Kes nii ei arva, elagu pealegi sajaseks, soovin edu. Lasku käia.

Milline lollus.

Jah. Unusta ära. Ma ei saa loota, et sa mõistaks. Me oleme liiga erinevad. Ära püüagi mõista, raiskad ilma asjata aega.

Isa, sa tead ju, et ma ei lase sul seda teha. Miks sa mind siia kutsusid, et selliseid asju öelda?

Ma tean, et see on üks seatemp. Aga ma tegin seda, sest ma usaldan sind, ma tean, kui tugev tüüp sa oled. Kutsusin sind, sest mul on üks asi veel ära lahendada ja ma ei saa sellega üksi hakkama, ainult poeg saab mind aidata.

Miks sa teist ei kutsunud? Kes teab, äkki pakuks kogu asi talle lõbu. Ta kirjutaks sellest veel raamatu.

Ei, mul on sind vaja. See on kõige tähtsam asi, mida ma olen kunagi pidanud kelleltki paluma, ja sinu peale võin ma loota.

Anna see püstol nüüd siia ja ma ajan asja joonde, tulgu, mis tuleb. Sobib? Lõpetad ära selle lollimängimise?

Isa naerab poja nördimuse üle.

Hei, poiss ... kuula. See, mis vajab lahendamist, on selle teise asja pärast.

Enesetapu pärast.

Minu arust on see nõme sõna, ma väldin seda. Aga lase käia ja kasuta, kui tahad.

Mis ma nüüd teen siis, isa? Kutsun politsei? Panen su vaimuhaiglasse? Astun sammu sinu poole ja võtan relva sult jõuga ära? Kas sa tõesti arvasid, et sa saad sellega hakkama?

Juba sain. See oleks nagu juba juhtunud.

Idiootsus. See on sinu valik. Ja kui ma sind ümber veenan?

See ei ole minu valik. Mul oleks lihtsam ja sinul kohe palju lihtsam mõelda, et see on valik. Minu otsus ei muuda tõsiasju, vaid ongi ise tõsiasi. See on lihtsalt üks suremise viis. Mul läks palju aega, et sellesse punkti jõuda. Poiss, istu nüüd uuesti siia maha. Tahad veel ühte õlut?

Ta läheb kiirete sammudega diivani juurde ja istub vihaselt maha.

Kuule, mõtle nüüd. Kujuta ette, mis oleks, kui sina või keegi teine üritaks mind praegu või edaspidi takistada. Õudne jama. Mina prooviks oma otsust ellu viia ja teie mind takistada, mine tea mismoodi, elaks koos minuga, jälgiks, paneks hullarisse, raviks, su vend tuleks São Paulost ja su ema üritaks uuesti mind välja kannatada. Mine tea, mis te ette võtaks, aga see oleks kõigile asjaosalistele paras õudusunenägu. Mõistad sa, kui absurdne see oleks? Ei ole midagi naeruväärsemat kui inimene, kes üritab teist ära rääkida. Töötasin kogu elu inimesi veendes, see on inimkäitumise kõige hullem vähkkasvaja. Kedagi ei tohiks iial ära rääkida. Inimesed teavad, mida nad tahavad, ja teavad, mida nad vajavad. Ma tean seda, sest olin veenmise ja vajaduste leiutamise spetsialist, ja just sellepärast on see sein seal auhinnaplaate täis. Ära proovigi mind ümber veenda. Kui sa mõjutaks mind ennast mitte tapma, teeksid sa must sandi, elaksin veel mõned aastad luuseri, haavatu, haigena, kes kerjab halastust. See on tõsine asi. Ära proovigi mind ära rääkida. Inimese ärarääkimine, et ta oma südant ei järgiks, on rõve, veenmine on rõve, me teame ise, mida me vajame, ja mitte keegi ei saa meile nõu anda. See, mida ma teen, on ammu otsustatud, enne kui ma ise selle peale tulin.

Isa, ma ootasin sinust palju rohkem. Rohkem kui see debiilne loba. Enesehaletsus ajab mind öökima, ja seda õppisin ma sinult. Ja nüüd ajad sa ise mulle seda ohvrijura.

Ma õpetan sulle nüüd veel midagi: kui sa hakkad verd sittuma, kui sul ei tõuse ja sa ärkad iga kuradi päev elust tüdinuna, siis on sul moraalne kohustus käituda ohvrina. Pane see kirja. Ära õienda minuga, tümikas. Läksid närvi? Sa pole seda tüüpi. Sina oled mõistlik vend, vaat et liigagi arusaaja, ma olen seda sulle alati otse välja öelnud. Ma näen sind läbi, pealaest jalatallani. Ma olen nii palju su elus ette näinud. Olen ma eksinud? Noh? Ma ütlesin sulle, et sa jääd oma naisest ilma just niimoodi, nagu sa jäidki. Ma ütlesin sulle, et sa tõmbad kogu elu hädasolijaid ligi. Aga sa tõesti suudad ligimese peale mõelda, isegi kui sa tema nägu ei mäleta. Ja sellepärast oled sa parem kui mina või su vend. Ma olen su üle uhke ja armastan sind selle pärast. Ja nüüd on mul vaja, et sa oleksid oma vanamehele toeks.

Persse, isa.

Isa silmad on punased.

Asi on Betas.

Mis Betaga on?

Isa rehmab käega välisukse suunas ja teeb vaevukuuldava häälitsuse. Koer tõuseb ühegi kõhkluseta ja läheb õue.

Sa tead, kui väga ma seda koera armastan. Me oleme nii lähedased.

Ma ei tee seda.

Miks?

Mul ei ole võimalik koera eest hoolitseda. Ja nagunii ... raisk, ma ei suuda seda uskuda. Vabandust. Ma pean ära minema.

Ma ei taha, et sa tema eest hoolitseksid. Ma tahan, et sa viiksid ta Rolfi juurde, Belem Novosse. Pärast seda, kui ma olen ... teinud seda, mis ma kavatsen teha. Lase talle süst teha. Ma juba uurisin, see on valutu.

Ei, ei.

Ta on juba praegu depressioonis. Ta juba teab. Ta kustub, kui ta üksi jääb.

Tee seda ise. Sina oled see, kellel pole mingit kuradima valikut. Minul on. Ma ei taha selles kaasa lüüa.

Ma ei julge, poiss.

Ei, ei.

Sa pead mulle lubama.

Unusta ära, isa. Võimatu.

Luba.

Ma ei saa sellist asja teha.

Palun.

Ei. See ei ole aus.

Sa keeldud minu viimasest soovist.

Jääb ära.

Sa teed seda. Ma tean, et teed.

Ei tee. Sa oled üksi. See pole võimalik. Anna andeks.

Ma tean, et sa teed ära. Sellepärast sa oledki siin.

Sa üritad mind veenda. Alles sa ütlesid, et veenmine on rõve.

Ma ei veena sind. Juba lõpetasin. See on palve. Ma tean, et sa ei ütle ära.

Õnnetu vanamees.

See ma olen.

Üks väga vana mälestus kerkib silmade ette. See on suvaline pildike, mis ei väärikski mälus talletamist, veel kohatum oleks seda nii ebasobival hetkel meelde tuletada. Isa ajas hommikul enne tööleminekut lahtise uksega vannitoas habet ja tema, toona kuuevõi seitsmeaastane, vaatas pealt. Kui isa oli žiletiga valmis saanud, pesi ta näo seebiga ära, kattis lõua vahuga ja pärast loputas mitu korda. Juba teise loputamisega sai nägu vahust puhtaks, aga ta viskas veel vett näkku, neli-viis korda. Ta küsis isalt, miks ta nii palju loputab, kui vaht oli juba teisel korral läinud. Isa vastas, nagu oleks see kõige enesestmõistetavam asi maailmas: sest see on hea.

Mu käsi väriseb, isa.

Küll sa hakkama saad. Sa oled kõrgema järgu inimolend.

Pea suu.

Tõsiselt, ma olen su üle väga uhke. Keegi teine ei saaks sellega hakkama.

Ma ei ole midagi lubanud.

Ma oleks võinud sinult midagi palju hullemat paluda. Näiteks, et sa oma vennaga ära lepiksid.

Ma teen seda, kui sa selle nalja nüüd ära lõpetad. Paari tunni pärast kallistan teda. Sina võid grillipidu korraldama hakata.

Hea katse. Aga tegelikult on mul suva. Mina sinu asemel ei annaks talle andeks.

Hea teada.

Just, nüüd ma võin sulle seda öelda. Aga mul on tõesti vaja, et sa mu loomakese päästaksid. Ta on viieteistaastane, aga see tõug elab vabalt kahekümneseks. See koer on minu elu. Oled sa näinud depressioonis koera? Kui ta jääb minust maha, pean ma tema kannatuse endaga kaasa võtma. Võin ma sinu peale loota?

Võid.

Aitäh.

Ei, ei või. Ma ei saa ennast sellesse segada.

Ma armastan sind, poiss.

Ma ei ole midagi lubanud. Ma ei lubanud. Ära toetu minule.

Ei kavatsenudki. Ma olen täiesti paigal.