Читать книгу Verest nõretav habe - Daniel Galera - Страница 7

Meri ilmub viimaks linna peatänava otsas nähtavale, asfalttee lõpus paistev külm ja sinine killuke, mis sätendab pärastlõunase tuikava päikese käes. Tal on sünnipäev. Ta sõidab teise käiguga, aknad lahti ja ventilaatorid põhjas, et jahutada autot sel tuuletul päeval, ventilaatori summutatud sumin seguneb üheliitrise mootori vaoshoitud turtsatuste ja Ben Harperi CD-lt kostva muusikaga, ta jääb lamavate politseinike ees peaaegu seisma, et mitte kriipida ülekoormatud auto põhja. Väikese Ford Fiesta pagasiruumis ja tagapingil on kaks riidekohvrit, muusikakeskus, mille kaks osamakset on veel tegemata, 29-tollise ekraaniga televiisor, PlayStation 2, isiklikke esemeid täis matkakott, hoolikalt kokku pandud pleed ja villane tekk, botaseid ja saapaid täis kilekotid, CD-d, peamised köögiriistad. Ta on kaasa pakkinud fotoalbumid, isa kingitud lihanoa, vöölase nahast pideme ja terasest teraga, mis kipub vahel roostetama ja vajab raudlapiga nühkimist ja õliga määrimist, spetsiaalse kummiülikonna ujumiseks ja mustas raamis 20 × 25 cm foto endast triatloni MM-i finišijoonel Hawaiis. Haakide ja rihmade abil pagasiruumi ukse külge kinnitatud raam hoiab valget, paariaastasest kasutamisest väsinud, jämeda raske alumiiniumraamiga mägiratast, juba vananenud mudelit. Beta magab kerratõmbunult kõrvalistmel, intensiivsest päikesest loid, viietunnisest autosõidust uimane. Ta hingab ühtlasel vilinal, aeg-ajalt aevastab, avab silmad ja sulgeb need taas asendit muutmata.

Ta sõi Osórios salaami ja juustuga röstsaia ning Jaguaruna lähedal bensiinijaamas lihapiruka, seepärast sõidab ta teeäärsetest restoranidest sirgelt mööda ja pöörab selle asemel tähelepanu pilkupüüdvate reklaamtahvlitega kinnisvaraagentuuridele peatee ääres. Sel kellaajal on need kõik ootuspäraselt suletud. Ta sõidab keset rahulikku autode voolu edasi meresina suunas, vastu letargilistele ujumisriietes jalakäijatele, kes päikesest uimastena suunduvad restorani või kodu poole, kandes kokkupandavaid toole ja rannakotte. Veidi üle nädala on möödas vastlapäevast, mis suurema turistide hulga ära viis, aga need vähesed, kes jäid või nüüd alles saabusid, peavad end ülal hilinejate külma rahuga. Peatänav lõppeb paremale keerava kurviga ja läheb üle rannapromenaadiks. Ta leiab ranna vastas parkimisplatsil autode vahel ühe viltuse tühja parkimiskoha. Päike ei halasta Fiesta kerele. Ta kõnnib ümber auto ja avab kaasreisijapoolse ukse. Beta tõstab pead, aga ei liigu paigast. Nii nagu ka reisi eelmises kolmes peatuses, peab ta koera tõstma ja maapinnale seisma panema, et too elavneks ja lakuks viieliitrisest purgist tühja jäätisekarpi valatud leiget vett. Ta joob purgi tühjaks. Ta võtab särgi ja tennised ära ja jääb vaid ujumispükste väele. Ta paneb auto lukku ja läheb, Beta süles, Embarcação restorani kõrvalt betoonitud kaldteed mööda alla liivaranda. Hooajavälised turismigrupid naudisklevad avaral liivaribal. Ta läheb naise juurde, kes suitsetab ja loeb üksi päikesevarju all raamatut. Raamatul on punane kaas. Tema põlved on tumedad, varbaküüned pärlikarva lakitud ja tal on pahkluu ümber väga õrn kuldkett. Sinine päikesevari on ühe kindlustusfirma logoga ja päikesekiired, mis sellest läbi tungivad, annavad naise väljasirutatud jalgadele roheka tooni. Ta jätab selle kõik meelde, et teda hiljem ära tunda.

Hei. Kas te oleks nõus korra mu koera järele vaatama?

Naine tõstab päikeseprillid ja heidab aeglase pilgu koerale, keda ta kätel kannab.

Ta ei liigu?

Liigub, aga ta on väga väsinud. Kui ma tohiksin ta panna päikesevarju alla, jääks ta vaikselt pikutama, kuni ma tagasi tulen.

Hästi, jäta ta siia. Aga ma ei jookse talle järele, kui ta ära põgeneb.

Ei ta põgene. Ja kui jooksebki, las minna. Küll ma otsin ta pärast üles.

Mis ta nimi on?

Beta.

Ta paneb Beta päikesevarju alla ja kõnnib vee poole, tundes jalataldade all kleepuvat külma liiva. Laht on rahulik, nõrgalt puhuv lõunatuul murrab väikesed lained klaassiledal veepinnal õrnadeks pea vahuta harjadeks. Väga külm ja läbipaistev vesi teeb kõhu märjaks ja ta tõstab käed instinktiivselt üles. Ta paneb, nagu isa teda õpetas, peopesad vette, et randmed märjaks teha ja vähendada termilist šokki. See ei mõju, aga ta ei jäta seda iial tegemata. Sellistel päevadel toob meri temas välja lapseliku pilgu, mis kõike suurendab. Tillukesed lained on veepinna kohalt vaadates mütoloogilised tsunamid, mis ta pea kohal murduvad. Looklev liiv merepõhjas on suure kõrbe makett, kus vähi kitiinkoorik muutub eelajaloolise väljasurnud eluka luukereks. Riivates rinnaga liivast põhja, hing kinni ja silmad pärani, näeb ta ümberringi laiuvat tillukeste düünide maastikku, kuni see kaob rohekasse veesügavikku. Vaade on kristallselge ja vaikne ja kõrgemal murdub päike vastu veepinda valgeteks kildudeks, pritsides arusaamatuid lendlevaid geomeetrilisi mustreid. Tagasi pinnale tõusnud, ujub ta pikkade tõmmetega sügavamale, tunnetades soolase vee vastupanu. Külmast valusad lihased lähevad peagi lõdvaks. Kui ta ujumises pausi teeb, on keha soe ja vesi üle pea. Ta näeb horisondil Corali saart, selle valge majakas on distantsilt pea eristamatu, ja palju kaugemal Santa Catarina saart, mille lõunakülg oma pleekinudroheliste mägedega hajub ümbritsevasse õhku. Üks kajakas puudutab peaaegu veepinda oma madallennul Vigia lahe suunas, kus tosina kalalaeva seas loksub puust kai ääres üks kahe mastiga kuunar, mille valgele pardale on suurte punaste tähtedega maalitud nimi Lendário. Ta pöörab ookeanile selja ja vaatab ranna poole. Ta on ujunud kaugemale, kui arvas. Ta näeb võrgukuuride rida, näoga mere poole suunatud, hallist puust või pehmetes toonides üle värvitud, näeb võõrastemajade ja restoranidega pikitud kõnniteed, männimetsa mereäärses kämpingus, mida sihivad eri suundadest ilmuvad üksikud pääsukesed, Siriú mäge ja selle tagant Siriú ranna kreemjaid liivaluiteid, mis laiuvad mõne kilomeetri pikkusel ribal kuni kaljuse rannikuni, ja selle varjus puhkava Gamboa rannani. Kuldne, sinine ja roheline maailm. Rannaäärsel teel kurvi võtvate autode tuuleklaasid peegeldavad välklampide sähvakutena päikesevalgust ja pimestavad teda. Liigsest valgusest väsinult hingab ta sügavalt sisse ja puhub õhku vähehaaval välja, lastes kehal vertikaalis põhja vajuda. Ta jätab põhjas silmad lahti, kuni ta jaksab hinge kinni hoida, tundes end kõige eest kaitstuna. Hiljem jätab ta nina veepinnale ning liigutab käsi ja jalgu minimaalselt, et hõljuda pea märkamatult tõustes ja langedes, keha on juba temperatuuriga harjunud, ta tunneb soolast maiku, mineraalide lõhna ja vee kleepuvat tekstuuri. Ta ei taju aja möödumist ja veest väljatulek meenub talle alles siis, kui ta laup päikeses põleb.

Kui ta naisele läheneb, asub too kohe ennast kaitsma.

Sa ütlesid, et ma laseks tal minna, et ma ei teeks midagi. Ütlesid, et ta püsib paigal. Ta läks ära. Ma proovisin hüüda, sa olid seal kaugel, tulistab naine aktsendiga, mida ta alles nüüd märkab ja mis lubab oletada, et naine on pärit Minas Geraisi osariigist. Seal, kus koer enne lamas, on sile lohk.

Kuhupoole ta läks?

Sinnapoole.

Ta tänab ja jookseb mööda kõva liiva Siriú poole. Ta möödub kioskist, mille ees istub poole tosina õlgedest päevavarju all ülekaalulisi mehi ja naisi, seejärel mehitamata rannavalvetornist ja künka peale ehitatud vabaõhujõusaalist. Ta jookseb aeglaselt edasi, kuni märkab koera kämpingu vaatetorni ees betoontorust nirisevat vett joomas. Ta põlvitab koera kõrvale ja paitab hoogsalt ta pead, lükates kõrvad tahapoole. Koer hingeldab, märg keel ripakil, ja paistab naeratavat nagu koerad ikka, kui neil palav on. Pistsid põgenema, ütleb ta noomivalt. Beta ärajooksmine ei ole probleem, vaid pigem oodatud märk energiast ja initsiatiivist, mille koer on peale isa surma kaotanud. Koer kõnnib tema kannul tagasi auto poole, aga tahab iga natukese aja tagant peatuda ja teda peab uuesti kutsuma. Ta hüüab koera kuival ja käskival toonil, nagu isa seda tegi.

Pärastlõunal hakkab ta elukohta otsima. Ta käib kolmes kinnisvarafirmas ja saab sealt vaid ühe kontakti. Maaklerite väitel polevat siin linnas aastaringseks üürimiseks midagi saadaval. Üks neist paistab küsimuse peale lausa ärrituvat. Siinne rahvas ei üüri aastaks, ainult pühadeks või suvehooajaks. Me üritame seda tava muuta. Garopaba kasvab järgmiste aastate jooksul tunduvalt. Inimesed tulevad siia elama. Omanikud tahavad suvel koore riisuda ja ülejäänud aasta neid ei huvita. Sa ei leia siin midagi.

Ta loobub kinnisvarafirmadest ja tiirutab autoga rannaäärsetes kvartalites, otsides üürikuulutusi ja märkides linnakaardile majade asupaiku. Vastupidiselt maaklerite väidetele nõustuvad paljud omanikud kogu aastaks üürima. Üks silma hakanud maja asub Pescadorese tänaval, vanalinna südames, ja on rannast vaid paadikuuridega eraldatud. Glasuuritud plaatidest fassaadil on kaks kreemjate ribakardinatega akent ja see ulatub peaaegu liivase jalgraja ja munakiviteeni, kus paljajalgsed lapsed, päikesest põlenud ja poolalasti, taovad võidu penalteid oma pleekinud ja narmendava palliga. Õhus on tunda kerget kala- ja kanalisatsioonihaisu. Lainemühale lisanduvad ühe vanamehe naerurõkked, piljardikiide kõksud, naiste sosin vastasmaja külgrõdul.

Majaomanik Ricardo on üksjagu närviline argentiinlane, kes justkui lülitab tähelepanu iga natukese aja tagant välja, otsekui mõtleks ta pidevalt mingi pakilise probleemi peale. Ta on ilmselt veidi üle neljakümne ning tal on vesised silmad ja hallikas habemetüügas. Nad lähevad sissesõiduteed pidi maja taha, kus on välisuks. Põlenud telliskividest laotud grill paistab olevat ehitatud palju suvesid tagasi. Kogu siseõu on betooni ja killustikuga kaetud. Veranda põrandal ja seintel on kohutavad valkjad plaadid, mis viivad mõtted külmale ja surmale. Maja on seest ilusti korras, aga seal on liiga pime, isegi kui aknad on lahti. Rahuliku pärastlõuna hääled kajavad toas mitmekordselt vastu ja võib vaid kujutleda, milline põrgulik sümfoonia võib seal lahti minna ärevamatel päevadel.

Ricardo ei sekku ega selgita midagi, ainult kõnnib tema kannul läbi maja. Ta tundub rahutu. Väljudes küsib Ricardo kehvas hispaania-portugali segakeeles, miks ta Garopabasse kolib. Ta ütleb, et tahab lihtsalt mere ääres elada, ja argentiinlane torkab vastu, et jah, loomulikult, kõik tahavad mere ääres elada, aga miks tema tahab mere ääres elada? Kuna ta, nagu enamik gautšosid, on harjunud argentiinlasi mitte usaldama, ei tee ta küsimusest välja. Ust sulgedes küsib Ricardo, kas ta tegeleb surfiga. Ta vastab eitavalt. Ricardo küsib, kas ta kavatseb surfima õppida. Ta vastab eitavalt. Ricardo küsib, kas ta tuli äri tegema. Esialgu mitte. Argentiinlane vaatab talle pikalt otsa.

Mujer’i pärast siis.

Mis?

Inimesed tulevad el surf’i pärast või et mõnd mujer’i unustada, sólo eso.

Ma tahan lihtsalt mere ääres elada, asi pole naises.

Si, si, jajaa, seguro.

Mis ajast sa ise siin elad?

Peaaegu diez años.

Ja mispärast sa siia tulid?

Et üht mujer’i unustada.

Õnnestus?

Ei. Noh, kas võtad selle casa üürile?

Ei. Minu arust on siin liiga pime.

Pime, õige. Tõesti oscuro. Bueno. Edu sulle.

Ta pargib auto Garopaba hotelli garaaži ja maksab kolmkümmend reaali lisaks, et nad koerale läbi sõrmede vaataks. Ta pikutab voodis, kuni õues hämardub. Uinakut häirivad kaks telefonikõnet, mida ta üritab tagant kiirustada nii palju kui võimalik, sest mobiilileping on Porto Alegres tehtud ja osariikidevaheline rändlustasu sööb krediiti. Sõbrad soovivad palju õnne sünnipäevaks ja avaldavad kaastunnet isa surma puhul, teadmata, et ta ei elagi enam gautšode pealinnas, et ta läks ära paljudele inimestele sellest teatamata, pisiasi, mille ta jätab ise mainimata, sest teab, et tal ei ole veel vastuseid ega kannatlikkust küsimuste kuulamiseks.

Ta ärkab nälja ja üksildustundega. Ta jätab koera tema toiduportsu ja veega tuppa ja läheb välja restorani otsima. Ta võtab linnakaardi kaasa, et märkida sellele oluliste kohtade ja isikute asupaigad, ettevaatusabinõu patoloogilise unustamise vastu, millega ta lapsest saati on õppinud arvestama. Ta möödub kahest baarist, mis pakuvad soodsalt lihavõileibu ja burkse, ja ühest jäätise ja sooja toidu bufeest. Ühes peatänava pitsakohas on pakkumine, et söö, palju jaksad. Ilusad ümarad puust lauad on peaaegu kõik täis ja ettekandjaneiude trio liigub sujuvalt, teenindades kliente, kellele vaasi- ja tähekujulised värvilised idamaised lühtrid heidavad matti valgust. Ta valib ühe kahekohalise laua väljaspool, kõnnitee lähedal, kus istmeks on mõnus seinaäärne sohva. Ettekandja, kes teda teenindab, on päevitunud pikk brünett, pruntis ülahuule ja veidi õlgadest madalamale ulatuvate lokkis juustega. Teades, et juustest ilmselt piisab, et naist ära tunda, kinnitab ta oma pilgu ovaalsesse suurte silmadega näkku. Vahetevahel mõtleb ta endamisi, kas naised on teiste meeste arvates üldiselt sama ilusad kui tema meelest, kahtlustades hinges, et tema võimetus inimnägu kauemaks kui mõneks minutiks meelde jätta annab naistele erilise sarmi, mis ülejäänud maailma silmis poleks enamat kui tema pilgu vääratus. Kuna ilu on põgus, on ta õppinud seda kõikjal märkama. Aga see naine siin peaks siiski kogu maailma silmis ilus olema. Ta on harjunud, et teda nii jõllitatakse, ja ta vastab pilgule kombekohase naeratusega, milles on läbisegi lahkust ja väsimust. Küsiva tooniga, milles on Santa Catarina osariigi sisemaa elanikule iseloomulikku sarkasmi ja umbusku, uurib tüdruk, kas ta tahab päevapakkumist.

Kas pakkumises on needsamad pitsad, mis menüüs?

Mis mõttes?

Ma tahaks teada, kas te kasutate samu koostisosi, mis à la carte pitsade puhul. Või on päevapakkumise pitsadel kehvem juust?

Tüdruk naerab mõnuga, võttes ootamatult lihtsalt süü omaks.

Omavahel öeldes, juust on kehvake.

Hästi. Ei mingit päevapakkumist sel juhul. Mul on sünnipäev. Üks keskmine pitsa, pool margherita ja pool pepperoni, palun.

Tohoh. Või sünnipäev. Palju õnne!

Ta närib nätsu, mis on ühes suunurgas peidus.

Ja üks õlu.

Tüdruk kirjutab tellimuse üles ja läheb ära. Võtab aega, kuni ta õllega tagasi tuleb. Ta pöörab tähelepanu uuesti tüdruku näole.

Sa peaksid juuksed kinni panema.

Mh?

Lahtiselt on väga ilus. Aga ma kujutasin ette, kuidas üles pannes oleks. Kas sa ei käi kunagi nii?

Käin. Vahel.

Nii on su nägu natuke peidus.

Peitmine käib ka asja juurde.

Tüdruk läheb häbelikult ära ning ta joob õlut kiirelt ja mõnuga.

Hiljem hulgub ta täis kõhuga peateel ja põiktänavatel, märkides kaardile kohviku, ehituspoe, kiirpesumaja, Uruguay grillbaari, pannes tähele, et suur osa siinsest ärist on ajutine ning sünnib ja sureb koos suvehooajaga. Kui järele mõelda, on paljud poed juba pärast karnevali uksed kinni pannud ja mõnedel on aknad jõupaberi või papiga kaetud. Käsitsi kirjutatud kirjake käsitööjäätise poel teatab, et asutus jätkab talvel tööd teisel aadressil. Kõik, mis pole suvi, on talv. Silt pesumaja uksel annab teada, et avatakse taas detsembris. Raamatupood, pudupood ja mitmed naisteriiete poed paistavad töötavat, aga on tänaseks juba uksed kinni pannud ja üks netikohvik viskab viimaseid kliente terminalidest välja. Rahvas joob veel einelaudades õlut ja üks hot dog’i-käru on toidupoe parklas, kliendid istuvad võileibu haugates kõnniteel plastmassist pingikestel. Linnas on üks Euroopa stiilis pubi nimega Al Capone. Noorukid suitsetavad ja lärmavad tühjade suvilate ees murul. Ta tuleb mööda peateed tagasi peaaegu kuni rannani ja peatub Bauru Tchês, treileri ümber püsti pandud baaris, kus on päikesevarju all pool tosinat Brahma õlle logoga metallist lauda. Ta istub ja tellib ühe õlle. Väikeses telekas baarileti kohal mängib MTV ja sealt tuleb dokfilm Pantera kohta. Phil Anselmo taob mikrofoniga vastu otsmikku, kuni verd voolab, ja Dimebag Darrell mängib soolot. Üks ebamäärases vanuses joodik ja üks väga paks nooruk jälgivad programmi lummatult. Teises lauas joovad üks vanamees ja kaks kohalikku nokkmütsidega nolki õlut ja vestlevad ilma suurema innuta. Vanamees lösutab toolil ja räägib üksi, sellal kui nooremad kuulavad.

Rikkad maksavad üheksakümne protsendi maailma kurjuse eest ja vaesed viivad selle ellu, ütleb ta. Noorukid noogutavad kaasa.

Üks umbes kümnene poisiklutt, baariomaniku poeg, tuleb ilma mingi tarviduseta tema lauda puhastama. Poiss pühib silmatorkava vilumusega laua puhtaks, tõstes pudeli üles ja pannes tagasi kohale. Ta tänab. Poisiklutt poetab ühe pole tänu väärt ja jookseb tagasi leti taha.

See poiss lausa nurub tööd, ütleb isa leti ääres. Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud.

Kõrvallaua vanamehe aktsendist on raske aru saada ja Pantera klippide valjuhäälsed katked ei aita just kaasa, aga nüüd ta väidab, et prokuratuur on talle kaks miljonit reaali võlgu. Tema kaks kuulajat noogutavad kaasa.

Poiss tuleb tagasi ja vaatab talle otsa.

Kas sa piljardilaua nalja tead?

Ei tea.

Jäta ta rahule, ütleb isa, tõstmata pilku rahalt, mida ta üle loeb.

Mis on pealt roheline, nelja jalaga ja kui ta sulle pähe kukub, siis saad surma?

Piljardilaud?

Kust sa teadsid? huilgab poiss ja jookseb naeru lagistades tagasi leti taha.

Jäta ta rahule, ütleb isa uuesti.

Ta joob laua äärest tõusmata kaks õlut, teeb poisiklutiga nalja, kuulab kohalike juttu pealt ja piilub kõnniteel mööduvaid inimesi. Televiisoris laseb üks peast põrunud fänn Dimebag Darrelli laval maha. Kui ta maksmiseks püsti tõuseb, on ta pisut purjus. Ta maksab arve treileri mänedžerile, sümpaatsele väsinud ilmega mehele, kel on mustad ringid silmade all ja lõual habemetüügas.

Minu perele kuulus omal ajal Praia tänav Porto Alegre linnas, ütleb vanamees kahele nokkmütsiga noorukile, kui ta hakkab ära minema. Mul on paberid selle tõestuseks. Noorukid noogutavad kaasa.

Ta kõnnib mööda mereäärt vanalinna ja hotelli poole. Lained raksatavad randa nagu langevad puutüved. Ta võtab plätu kummassegi kätte ja tunneb külma liiva jalataldade all. Mõte, et päev hakkab lõppema, häirib teda. Vigia mäe taga, majade ja tänavalaternate punktiirjoones ilmutab ennast täpselt see tühjus, mida ta siit otsima tuligi. See kohtumine jõudis kätte liiga kiirelt. Ta oli kujutlenud pikka või lausa lõputut otsingut, masendav, et talle tuletati nii kiirelt meelde seda, mida ta teeskles mitte teadvat, et tühjusetunne, mida ta ihaldab, on uinuvas olekus tema sees ja ta kannab seda kaasas, kuhu iganes ta ka ei läheks. See on nagu üllatuspidu, millest varem teada antakse, või nali, mis enne jutustamist ära seletatakse. Talle meenub poisikese nali baaris. Ta ei olnud sel hetkel naernud, aga naerab nüüd, põhjuseta.

Koer on toidu lõpuni söönud ja vee ära joonud. Ta kallab uue vee, sellal kui koer jälgib teda, pikutades oma lemmikvaibal, mis on laotatud hotelli kleepuvale kivipõrandale. Ta peseb hambad ja läheb aluspükste väel voodisse. Tuba lõhnab tsemendi ja pesuloputusvahendi järele. Ta kuulab, kuidas lained kahesaja meetri kaugusel murduvad. Ta kuulab kiirendavaid mootorrattaid ja valitsevat vaikust.

Ta tõuseb uuesti üles, paneb püksid, tennised jalga ja puhta särgi selga. Õuekell kõnnitee ääres näitab natuke üle kesköö. Ta kõnnib kiirelt pitsarestorani juurde. Kahes lauas istuvad veel kunded, kes ainult suitsetavad ja nõuavad viimaseid jooke. Töötajad on kogunenud restorani väikesesse siseruumi, nad on rahutud, vaatavad tänavale ja närivad küüsi. Ta otsib lokkis juukseid, kõige pikemat ettekandjat. Ta oleks pidanud tüdruku nime küsima. Siin on lokkis juukseid, nii et vähe pole. Tema mälus on tüdruku nägu praegu peaaegu abstraktne vesiste pintslitõmmetega joonistatud karikatuur. Aga ta tunneb ta rühi järgi ära. Ta on õues, tagapool, pooleldi peidus suletud poodide rivi varjus, ja üritab lahtikäivat lauda kokku panna. Midagi on korrast ära. Ta kõnnib sinnapoole ja astub arglikult tüdruku juurde. Ettekandjat võrgutava kliendi hetkelisest uljusest ei ole mitte midagi järele jäänud. Ta pidas tüdrukut ilusaks, see fakt kehtib endiselt, aga milles see ilu seisnes, see oli kadunud ja tuleb nüüd tagasi. Nagu ta näeks teda nüüd esimest korda. Tüdruk naeratab teda nähes. Igaüks saab aru, kui ta ära tuntakse, aga vajadus on teda sundinud seda võimet üle keskmise täiustama. Üks äratundmist väljendav pilk võib endas kätkeda kõike, mida tal on vaja teada.

Hei. Tahad midagi teha, kui siin lõpetad? Tahad ühe õlle võtta?

Tüdruk mõtleb natuke ja saab samal ajal lõpuks laua kokku pandud.

Täna on Picos väike pidu.

Picos.

Pico do Surf, sa ei tea seda kohta?

Ei. Ma tulin alles täna. Ma ei tea midagi.

See on Rosa rannas. Ma leppisin sõbrannadega kokku, et näeme seal. Aga ma ei tea, kuidas ma sinna saan.

Mul on auto. Tahad küüti?

Tüdruku nimi on Dália ja ta palub, et ta talle poole tunni pärast järele tuleks. Tema jookseb tagasi hotelli, käib kiirelt duši all ja läheb hotelli kõrval asuvale parkimisplatsile. Ta seisab seal mõnda aega ja vaatab autot, mis on ikka veel kraami täis. Ta tirib välja teise riidekohvri, televiisori, koti videomänguga, dokumendikarbi ja veel mõned väärtuslikud asjad, mis välja paistavad, ja viib kõik tuppa. Ta peab kolm korda käima. Beta magab ja ei ärka. Ta on hiljaks jäänud ja higine, kui ta süütevõtit keerab. Auto lõhnab koera järele.

Dália suitsetab suletud pitsarestorani ees koos ühe noormehega, kel on peas nokkmüts ja jalas lühikesed surfipüksid.

Ta tuleb kaasa? Ma kardan, et mul ei ole tagapingil ruumi.

Tüdruk teeb ukse lahti, istub autosse ja ütleb, et poiss oli talle ainult seltsiks, kuni ta ootas. Ta on juba jõudnud tüdruku näo uuesti ära unustada. Ta ei jõua tüdrukut lühikese põsemusi jooksul korralikult vaadata ja nüüd vaatab too otse ette, nii et paistab vaid profiilist.

Ma peaks kiirelt kodust läbi hüppama, sobib? Et ennast korda teha. Kui sul midagi selle vastu pole.

Tüdruk juhib ta läbi aukliku sillutisega või päris ilma katteta tänavate, mis viivad vanematesse linnaosadesse. Hiiglaslikud koerad ja kiired ratturid liiguvad neil öistel teedel, kus tänavavalgustus on üsna juhuslik. Kõik peale mõne kõrtsi on suletud. Majad magavad ja võimsad mäemassiivid ümbritsevad linna. Raadios mängib vaikselt reggae. Tüdruk räägib oma üksluisest tööst pitsarestoranis ja tema selgitab, et kraam tagapingil on seotud sellega, et ta Porto Alegrest siia kolis. Nad keeravad pinnasteele ja siis mööda rohu sisse sõidetud rada. Üksik tänavalatern valgustab vanu puutüvesid ja nelja või viie maja fassaade. Tüdruk osutab ühele majale ja ta pargib auto.

Oota siin, eks? Kohe tulen.

Tüdrukul läheb peaaegu tund aega. Ta ootab autost väljumata, kruttides raadiot ühelt jaamalt teisele. Ta oskab oodata.

Dália ilmub välja, õhates vanillihõngulist parfüümi ja kandes teksapükse, helesiniste paeltega sandaale, peaaegu nähtamatute õlapaeltega musta pluusi ja hõbedase päikesekujulise ripatsiga kaelaketti. Juuksed on tal valge kummipaelaga üles pealaele seotud ja voogavad sealt alla nagu must korall. Huuled sädelevad.

Las ma vaatan sind, ütleb ta ja tüdruk pöörab end tema poole.

Teel palub tüdruk bensiinijaamas peatust. Ta tuleb poest tagasi õlle ja šokolaadiga. Ta võtab vastu, kui tüdruk talle lonksu ja ampsu pakub. Tee on tühi ja tüdrukule meeldib rääkida. Ta on kahekümne kahe aastane, sündis ja elas teismeeani Caçadoris, kus kasvatatakse palju tomatit, ja ta kavatseb kolida juulis Florianópolisse, et õppida ülikoolis alternatiivmeditsiini. Tüdrukut ei huvita eriti teadmine, et tema on treener, aga ta kiidab entusiastlikult heaks tema Garopabasse kolimise.

Sa saad siin õnnelikuks. Kõik on siin õnnelikud. See koht on ju täiega ilus. Mina olen siin väga õnnelik. Võin ma su autos savu teha?

Tüdruk süütab kanepisuitsu ja pakub talle. Ta võtab paar mahvi ja hakkab teiste autode tulesid kartma.

Nad jõuavad Pico do Surfi üht kraavidega ääristatud augulist liivateed pidi. Ta üritab meelde jätta, mis teed mööda nad tulid, aga ei suuda. Võtab aega, et parkida Fiesta nii, et see ei kukuks tee ja tühermaa vahelisse kraatrisse. Vaiadest aed ümbritseb ööklubi, kust kostab bassihelide tümpsu ja sähvib stroboskoobivalguse vihke. Mõned inimesed joovad õues autodele toetudes õlut. Sissepääsu juures on väike järjekord. Tüdrukud kannavad kõrgeid kontsi, lühikesi seelikuid ja õlgadelt langevaid pluuse ning paistavad kord ärevil, kord jälle purtsatavad naerma, vaadates igasse suunda, nagu oleksid nad ohus. Kutid on lühikeste pükstega ja mõned on plätudega. Kõik paistavad olevat surfarid või surfarite tüdruksõbrad. Dália lubab nad mõlemad sisse rääkida, aga lõpuks laseb uksehoidja ikka ainult tüdruku läbi ja tema peab sissepääsu eest maksma 20 reaali. Nad lähevad krundi nõlva sisse uuristatud astmeid mööda üles ja kõnnivad läbi aia, kus on suured puust lauad ja üks piljardilaud. Tantsupõrand on väga pime ja muusika väga vali. Mängitakse hüpnootilist hiphopi, mis mõjub talle häirivalt ja masendavalt. Nad lähevad nurgabaarist õlut ostma ja Dália kaob kohe, kui ta selja keerab. Ta kaotab tüdruku silmist piisavalt pikaks ajaks, et ta nägu unustada, ja tunneb ta uuesti kaelaketi järgi ära tükk aega hiljem, kui tüdruk koos teistega ringis tantsib. Tüdruk kallistab teda, kui ta lähemale astub, ja tutvustab oma sõpradele, aga läheb kohe jälle eemale ja tantsib edasi, energiajoogipurk käes. Ta ise üritab ka tantsida, aga ei saa järje peale. Ta astub kõrvale ja jääb seisma. Natukese aja pärast ilmub üks lühikeste vesinikblondide juustega kutt ja räägib tüdrukule midagi tungivalt kõrva sisse. Dália paistab olevat häiritud, aga jääb paigale, kuulates ja vastates lõpmatuna näiva aja. Ta mõtleb autole, mis on kraavi servale halvasti pargitud, asjad tagapingil kõigile näha. Ta unustas autoraadio kaasa võtta. Aken lüüakse sisse ja raadio varastatakse ära. Ta ostab veel ühe õlle. Tal on tunne, nagu mängiks algusest peale üks ja sama lugu. Dália kinniseotud juuksed ilmuvad uuesti ta ette ja tüdruk kaebab tüübi üle, kellega ta äsja vestles. Tema hingeõhk, mis on soe ja lõhnab suhkruvaba mentoolinätsu järele, mõjub rahustavalt. Jumal küll, milline ajudeta tüüp, pahvatab Dália. Ole siin minu juures, siis ta ei tüüta sind, ütleb ta. Tüdruk paneb oma pikad rahutud käed ümber tema, tantsib ja küsib, kas ta tahab ka kommi võtta, sest ta ise just võttis ühe. Üks sõber müüb kolmekümnega. Higipiisad paistavad ta rangluul ja turjal. Ta pistab nina vastu tüdruku kaela ja hingab sisse naha haput lõhna, mis seguneb magusa parfüümiga. Tüdruk ütleb kohe tulen ja kaob jälle. Ta mõtleb ka ecstasy